Sõnale silmapiir leiti 90 luuletust
Kolme rublane
Emale
tean teise ilma
kaasa võtsid
minu pärast hingevalu
ohtra silmavee
kuhugile eal minna
mul pole peitu
selle eest
*
ainult üks kiri vanaisalt
kõigi mu lastekodude
aastate jooksul milles
õnnelikult kolme rublane
sees
päts sooja saia pudel
limonaadi teel poest
vana mõisani poistega
kordamööda pätsist haugates
kordamööda pudelist rüübates
kiirelt otsa sai see
siiski vahel tagasi tahan
seda katkistes tanksaabastes
lapitud dressipükstes
oma nõelutud sokkides
Elva jõeäärset pilgeni päikest
silmapiirini vabadust täi .....
Pärast esimest tuisku
silmapiirini maa on valge
soe suurrätt l õlal akna all seistes
mind haarab jälle nukrus
miks inimeste seas
või olla olla sama helgus puhtus
mis praegu aias põllul metsas
lumega kevadeni kestab
mälu hetketeks lahti sõrmitsedes
äkki imestunult leiad
sellest õnnest kordagi
sa elus veel pole nutnud
hing tänus kaasa nuuksund
kuni rohi roheline
seni kuni maja ümber
aias põõsa all
rohi roheline
talv veel verre tule
endaga too kaasa
maa jäise tardumuse
silmapiirini valge lume
kevadeni raske une
päikse asemel ta
põleda vaid laseb
toas lambi tulel
meel kuni viskub
taeva alla tulnud
kevade puhastustulle
lahtisi silmi nii arutult
julgelt
talv maal
lehtede ja õite asemel
kõikjal lumi valge
talve tardumus ja kargus
silmapiirini otsatu vaikus
külalisteks igavus mõni
külmetushaigus
aias oksi näriv kits
jänes ehmub mind nähes
küll meelgi harjuma hakkab
et valgust on päevas aina vähem
salli paned kaela mütsi pähe
hääl on kähe kui hommikul
teele lähed
meilid
mida teed
aknas täiskuu
seda vaatan
nii minagi
Sina seal
mina siin
me vahel
täiskuust
hele silmapiir
*
nüüd sügis koob jälle
halladest võrku kuhu kinni
jääb suve hääbumise
nukker hurm
vahtrate leekimine
lillede kortsumine
nende aeglane surm
jah hingele näha
on julm nende hukku
kui veres ei tärkaks
kevade ootust puudel
helerohelisi lehti
näha poleks lootust metsas
kus kõrvu kostab käo
vali kukku iga põõsa
alt kadunud lume puhtus
Päike ja mina
Päikest pole enam palju,
pilverünkad laiuvad,
õhtul ainult päikest tajun
silmapiiril vajumas.
Päikesena särad Sina,
luues hetki säravaid,
nõnda päikseks saada mina
tänu Sinulegi võin.
Päike taevas, unenäos
ja meie oma südames,
ealeski ei ära kao,
on vahel peidus kurbuses.
Ava oma süda neile,
keda hoiad, armastad,
nõnda minagi nüüd võin veel
päikesena särada.
- Tarmo Selter -
2023
Mina Sinu, Sina minu
Minuga Sa oled siin,
naeratus nii õnnelik,
kadumas meil silmapiir,
helgem veel on tulevik.
Kallis, ära enam nuta,
pulmapäeva pisar see
silmadesse ikka jäta
kauneis õnnetunnetes.
Võtan pihku Sinu käe,
Sind ma hoian, armastan,
eilne minevuikuks jääb,
on tulevik koos Sinuga.
Mina Sinu, Sina minu,
koos me vanded anname,
kogu seda rõõmu, ilu,
edasi koos kanname.
- Tarmo Selter -
2023
Purjepaat
Üht purjepaati mererannal
ootan tänini.
See purjepaat mul lapsest saati
on meeles siiani.
Purjepaadi valge puri,
kõrgel kajakad.
Merelaine purjepaati
silmapiiri taha loksutas.
Ta meeles mul on sellest saati,
kui hing mul valutas
ja merelainetel valge puri
üksi terendas.
Mu hinge nagu rahu tuli,
magus tunne südamel oli.
Purjepaadi valge puri mu meeli köitis,
köidab siiani.
Must või valge
Ükski asi pole nõnda
nagu meile näib,
mõte jäägu nende kanda,
kes nüüd aru said.,
pole vaja välja hüüda,
tekib mõtteid mitmeid,
sõna püüa kinni püüda,
naudi hetki vaikseid.
Ühel must ja teisel valge,
siiski kõik on sama,
hetkeks tundub elu selge,
hakkab jälle jama,
sekka kisub halli tooni,
uduseks läeb' piir,
ühendades kõiki pooli,
saatjaks silmapiir.
Minu mõte Sinu oma
olla ju ei saagi,
minu punkt on Sinul koma,
mõte lendu läebki,
iseasi, kuidas võtta,
minu must Sul valge,
elu siiski kiirelt tõttab,
luues omi värve.
- Tarmo Selter -
.....
Vaata,eemal pilvepiirilpaistab juba valgus.
Kas ei kohuta sind selle
silmapiiri kaugus.
Kõnnin sinu kõrval vaikselt,
hingata ei julge.
Teed selle hetke kordumatuks,
surud suu mu suule.
Käsi libiseb mu ümber,
Puusa vastu nihkub puus,
selle kire kuumas lõõsas
leemendab mu siidist pluus.
Kui ei tohi aga tahad,
lubatud on siiski.
Ja sa sulgud omaenda välja mõeldud kuningriiki.
Kollases taksos
kollases taksos
ahastuses kurbuses
katki rebituna
iseenda sügavustes
armastada kedagi kaugelt maalt
kelle kohalolugi enam vahel ei mäleta
kelle eksistens eksisteerib ise ilma minuta
ilma minu toeta
aga
kuskil on see armastus ikkagi peidus
ma ei teadnud, kuhu see takso viib mind
pikk sirge tee
ei ühtegi konarlikkust
ja ma tundsin ennast reedetuna
ja võimetuna sulgeda albumikaasi
kinni ja lõpetada peatükk,
mida kunagi alustasin suure õhinaga
minu ettekujutuse vili
soovunelm
ebaterve loomus
aga igatsus
igatsus sellest igavesest päevast
kui päike loojub silmapiiril .....
justnagu ilmsi
aknast paistab ookean
pilliroog õõtsub tuules
toas vaidlus veiniklaasi taga
selle üle mis on kuld
lähen sõnade poolt palavaks
köetud toast välja
tuul jahutab meeli
kõik öeldu muutub korraga
tähtsusetuks ookeani
ja õitsva pilliroo tuules
õõtsumise ees
kaldal barokkstiilis lõpetamata
majade seinad ja katused
müürid nende kaitseks
ja nii juba sajandeid
lõputu taevasina
tuhandete kilomeetrite
viisi ka sealpool silmapiiri
lained loksuvad
ookean on alles
tühjus täidetud
milleks kõik need sõnad
nisu tuleks hakata lõika .....
Teekond
See ettearvamatu tee,
mida mööda ma kõnnin
on hämar ja tormiline.
Silmapiiril ainult kummituslikud varjud,
mis mind spiraali tõmbavad.
Võtavad minult energiat
enne kui minunigi jõuavad.
Seljataga armastatud õudused,
mis mulle järgi jooksevad.
Pole ainsatki kõrvalteed,
kuhu põigata peitu ning
oma elu eest joosta.
Sellest tsüklist pole pääsu,
lõpetan oma lõputu jooksu,
langetan käed ja annan alla.
kuuvalgus granaatõunte õitsemise ajal
kui öise tähe kauge valgus
jääb igavesti saatma
Sind mu arm samamoodi
nagu pilvi vihm suveõisi
sumisevad mesilased
vett kallaste vahel kuppudes jõgi
Hispaania palavuses
oliivipuu tuhande aastane vari
mägedest alla tulev
higist lõhnav määgiv lambakari
steppides tulpide õitsemine
sinise taeva all silmapiirini
kuu valgus Türgi mägikülades
granaatõunte õitsemise ajal
hing mida näha aeg-ajalt vajab