Sõnale silmapilk leiti 27 luuletust (parimad)
Schwartz
Mis teha, kui kõht koriseb
ning seisad avalikus kohas?
soolestik torkab ja väriseb
sees gaasikogum vohas;
oli vaja avalikult lasta kärtsa
see päev hästi ei alga
kas tunned seda Schwartza
jooksmas mööda su jalga?;
enda arust peeretasid vaikselt
nüüd pellerise põgenedes teed teistele mükse
taandu rahva seast silmapilkselt
kusagil peab vahetama aluspükse;
püksiriie lekib ja haiseb
nagu baleriin, kikivarvukil vaja joosta
rahvas õnnetust pealt vaatab
pärakust kinni hoides annab päästa?;
loodame, et WC - paberit jätkub
kõhulahtisus ohvrit vahet ei tee
e .....
Ema
Väikene naeratus, silmade sära,
ühine hetk ja silmapilk,
laps oma emale naeratab täna,
sest on ta ju nõnda tänulik.
Tänulik tunde eest olemas olla,
südamest hoitud ja armastatud,
EMA juurde saab alati tagasi tulla,
sest alati oled Sa oodatud.
Ole Sa väikene, ole Sa suur,
kogu elu ta hoiab ju Sind,
kui kaugele viib Sind elude tuul,
teil alati on ühine hing.
- Tarmo Selter -
2022
Valu
Vaikuses olen vindund.
Jõudnud mu rindu
-tunnen hirmu.
Aju hirmu käes ei joobu
Võid öelda isekas loomus.
Põgenemisteed kasutan,
Et olla valuta.
Kui mõistus ja ego võtavad taas südame ja keha üle kontrolli,
Hakkab mängima viha pearolli.
Mul ei ole mitte midagi psüühikal viga
Aga hirmust saab silmapilkselt viha
Loomulikult olen õnnetult pahurlik,
Aga välja näitan õnnelik ja rahulik.
Ma armastan sind.
Aga selle hind on
Et väga haige hing on.
Traumadesse kuhu laskund
Näen mõistuse raskust
Et usaldust pole kellegi vastu
Lilleõis
Kas tõesti lilledes saab näha seda ilu,
mis on ürgne, olles ajast aega siin,
tärgates ka siis, kui kõikjal vilu
või kuuma kätte oma õied viib.
On peidus igas õies oma lugu,
igas seemnes talletatud silmapilk,
mõni imetleja seda kõike tajub,
teine lihtsalt õie varrelt korjabki.
Olles metsik roos või koduaia tulp,
pole tähtis, millest kasvamas neil juur,
neis varjul hetki, mälestusi terve hulk,
mõni veidi väiksem, teine jälle suur.
- Tarmo Selter -
2023
TÜLI
Kõik tõusud ja mõõnad suhetes,
tulevad - lähevad tundmatut teed.
Üks silmapilk muuta võib kõik,
meid pimedus haarab, on kurjuse võit.
Unetud ööd ja kõledad päevad,
seda kurjuse ahned silmad kaevad.
Vihaseid sõnu kui nooli meil sajab,
järgneb külm vaikus, mis hulluks ajab.
Miks on küll nii raske pidada suu,
olla neil hetkedeil vaikne kui kuu?
Kõik tehtud teod ja valusad sõnad,
meil hinge ju seest söövad!
Raske on näha headust teise sees,
abituna pimeduse sõiduvees.
Kuid hoolimata suhte inetust mõõnast,
lõpuks armastus ju kurjuse võidab?
Anna .....
Endas kahtlemine.
Ära vaata ega hinga mind
Sa näeksid mind iga kord nagu esimest korda
Kas mul on midagi viga, et
mind vargsi nii pikalt vaatad?
See tekitab küsimusi,
minus,
ja täiendab oskust endas kahelda.
Kui me ka internetis kirjutame miile,
jagame oma häälkõnesid ja häälitsusi,
ei tähenda see seda, et silmapilk
ei tähendaks rohkem
kui see paarikümne sekundiline heietus kell viis hommikul
kui mürtsuv baar on kinni pandud
ja seisad punases valguses
silmad maas
ja mõtled,
milleks kõik see?
Ära mine, palun jää,
aga kuhu ma jääksingi,
kas sinna tänavalampide kes .....
Vaatlemine.
Sa vaatad mind
ja mul on selline tunne,
et Sul oleks nagu midagi öelda,
aga Sa ei ütle
ja ma pean olema nagu mõtete lugeja,
et aru saada
suletud südamete mängust
Ainult siis kui oleme suures grupis
sa avaned,
et vältida neid hetki, kui asi võib minna liiga kohatuks
kahekesti olles,
liiga kohmakaks
Nii Sa väldid mind
maksimaalselt kui võimalik
ometi oled nõus rääkima minuga tunde
telefonis
kas võib olla see, et
sa ihaldad mind ja
see sinu enda sees olev patune pool
pöördub su enda vastu, kui oleksime kahekesti?
Seega lülitad sa ennast materiali .....
See hetk...
Nii pikalt ootad,
et unustad,
mida edasi teed,
Sa enam ei looda,
oled leppimas -
olid alles ajad need...
Kui kuuled vaikust,
vaikset lärmi,
oled üllatunud veidi,
hetk see kaikus,
hinge värin,
kõik mälestuseks saigi...
Iga hetk, silmapilk,
koos oldud ilu,
mida kaunistamas helk,
on elukarikasse tilk
lisanud veel võlu,
nüüd rahus jätkuda võib retk...
- Tarmo Selter -
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....
Tagasikanne
Mul käivitus tagasikanne,
tahtsin talle natukene tagasi teha, et
tookord jätsid mind üksinda baari
hommikuste tundide ootele, ometi enne veendudes
et kõik on sajakordselt läbi mõeldud
kahte naist korraga ei saa õnnelikuks teha
jääb kas üks või teine,
kas sõber või armastatu
kas albumite jagu pilte ja ühine ajalugu
või võõrkultuur ja nende lugu
Eile ma sain Su endale.
Kokkulepe läks liiga kalliks maksma.
Ma mõistan.
Kahe peale joodud vein oli magus,
isegi kui see tähendab vaid pikki silmapilke hingetõmbepauside vahele,
kõrvuni suud ja äpardunud .....
Hingeunelm
Kui oma käe sa ümber minu sead,
röövib see minult silmapilkselt pea.
Tahan suudelda sind koheselt
või hoopis suurelt ja loheselt.
Sinu nägemine - see on unelm
ja mu põskedel sirab punelm.
Oled mu vastu nii hea,
muudkui sammud looja sea.
Sinu puudutused lõõmavad mu kehal
ning mu huultel kenalt.
Need kohad on mulle pühad,
mida sina ainult sügad.
Sina oled mu peremees
ning minu vere sees.
Sinu lõhn lennutab mind meeltesegadusse
ja siis jälle sügavatesse merelainetesse.
Pean pöörduma tagasi reaalsusesse
ja pühendama end geniaalsusesse.
Sina .....
Kahetsus
Kõik pingutused, mis ma tulles tegin,
need läksid ära minnes jälle luhta,
kuid mis ma ikka rusikaga vehin…
Ma parem ette võtan platsi puhta.
Külg külje kõrval möödumatu tundub
nii aeg kui ruum kui olev silmapilk,
ent varsti kogu müstilisus muutub
ja sõõmunõusse nõrgub viimne tilk.
Lood-laulud loetud, loobuda on vaja
ja minna oma luuda kandes ära…
Vaid uskudes, et iga tule-mine
end siiski tasub mõnes mõttes ära.
/Mari*Uri/
Igatsus
Südaöisest taevast on eemaldunud tähed ja valgus, kuhu on nad kadunud, kus on kõige uue algus?
Hall süngus ja rõhuvad varjud on pelk eelmäng, vaid prelüüd sellele, mille kadumist on kaua palunud valgus.
Vaikides üksinda pikalt pimeduses, on miski minust eemaldunud, aheldatud kui vangikongi, milleni ma ei küündi, milleni ei tungi.
Öine pimedus justkui surub mind alla, puudub see keegi, kes tajuks mu hinge, päästaks südame valla.
Vaid õrn, kaeblik, tuulest kantud sosin mind tagasi tõmbab, nagu ammune embus, mida meenutada veel jõuan.
Kui kaua kestab kellegi elu .....