Sõnale silmast silma leiti 18 luuletust
Universumis on aknad
Universumis on aknad
kus meid olemas ei ole
kus sinust jäänud jälg
on kõigest nälg
Usk vabadusse lakkab
tühjus kõle
me unistuste pelg
on kurja telg
Universumis on aknad
kus me näeme silmast silma
kes keha järgi küsib
pilgus süsi
Kui unistada jaksad
jaksad julma
end purustavat tulda
turma tunda
Universumis on aknad
kus me murrame end vabaks
kus valeks hakkab vale
õige tõeks
Sead vangilaagriss saksad
sõna tabaks
meik kustub mustub pale
muutub nõeks
Universumis on aknad
kus me oleme me ise
kus sinust jäänud nälg
on kõigest jälg
Kaitsemehhanism
Kuidas töötab kaitsemehhanism
igal liigil tugev animalism
tehakse vahetust küti ja saagiga
kord lõpeb võidu, kaotuse või viigiga;
mõni tulistab verd silmast - see sarvedega sisalik
mõni kutsub karja appi - see pealik
mõnel küüned ja kihvad - see karumõmm
mõnel sarved, piits ja taignarull - see su ämm;
aga minul on peeretus
lihtne ja surmav üllatus
pööran ümber ja end uppi ajan
puhkpilli muusikat välja kajan;
mu pärasool koormat kergendab
iga mu kannilihas end väristab
gaasid vabaks nagu balloonis
metaani mu persest igas toonis;
"leia ja hävita" moo .....
Valu
Täna ma olen kurb.
Südames on hingematev valu.
Silmast langevad pisarad
Laual mu ees põleb küünal.
Mille värelevat leeki vaatan.
Ei suuda uskuda, et läksid.
Tahtsin sind näha veel korra.
Kuulda su häält.
Nii palju jäi ütlemata.
Palvetan, et su hing saaks rahu.
Ja, et sa teaks
Kui väga sind armastasin.
Täna olen ma kurb, väga kurb.
Ja südames lõikav valu.
Silmast langevad pisarad.
isa värssidest
kui kurgus otsa saab
päikese hele sõõm
teel olen teise ilma
hing lahti laseb elu küljest
nagu oksalt leht kaob kergelt
päevast rõõm
kuis kardan kohtumist
Issand Sinuga silmast silma
kui igaveseks jään
ilma maisest kodust
linnulaulust haljast rohust
eha valust kase tohul
mul kõiksusega rääkida
tuleb igavikus lõputult
üksnes tema keelt
Eha?
Tuli omalaadne neid
nõudis kirge jahtis tuld
leekveil silmil sädemeid
miks just mind ta võttis letti
otse vastu küll ei old
tahtis meest või marionetti
Minus polnud küllalt jõhkrust
teda enda omaks teha
suhe sulas suvesuhkrust
jättis sügisesse külma
saanuks justkui koit ja eha
suuga suud ja silmast silma
Elu käib kui aastaring
kaksteist kuud ma üksi koitan
tuleks jumaline hing
tuleks minu armuvaldjas
kaua hoitud armutoitu
jälle kõneleks mul haldjas
Ei tulnudki see aasta
näeme hiljem
pold eha ta kel komme naasta
käis üsna inimeste rada
kirg leek .....
Olen õnnelik
Ma nüüd laulan
sest olen õnnelik
ma nüüd kirjutan
sest tagasi kuldne viisik;
pere koos üle pika aja
vanemad ja nende lapsed
seda oligi mul vaja
rõõmust on punased põsed;
möödunud on üle aasta
välisilmast tagasi on õde
piiranud meid kriisiaasta
see on range tõde;
meie ta jaoks alati olemas
mälestus tühi ilma temata
ma aus kõnelemas
kuidas ei tea mida tunda ilma sinuta
Ma hoian sind mu kallis
kui tuju sul halb ja kehv.
mu kingitud mänguasja
sa kaotasid.
Ma korjan su üles, kui langed,
et sa teaks kui väga armastan sind.
Ei hooli, et oled mulle haiget teinud.
Sest mina armastan sind nii väga.
Sa küsit oled sa mõelnud või tundnud, mis saab,
kui mind enam ei ole?
Ma endasse siis tõmbusin ja pisar voolas silmast.
Ma lausin nuttes "miks"?
Sina mulle vastasid: "Elu ei ole igavene."
Meie maailmad ...
Ümbritsev maailm , kõikjal meie - ees,
kõige lähim hingeline , asub sinu sees.
Meis igas erinev , kujutlus sest - ilmast,
keegi külmaks jäi, sul aga pisar silmast.
Virtuaalne täiuslik , peaaegu meil - see,
tõeline armastus südamed hõõguma lõi.
Soojendas ja rõõmustas õnne meile tõi,
põletas kui lõkendama , tüli puhus lee .
Oma lauluga , ebamaise iluga embad ,
kaunid luuleread , vastu minult saad.
Temast hoolid peagi tõe selgitad talle,
veadki armsad, tunduvad nüüd meile.
Hansi!!!
pean palvust puidust pingil
vaid enda löödud naeltest ripun ristil
loen tänupalveid puidust pinkidel
silm sinine käes pävinäinud kindad
verd vedeldanud hundijalavees
samm sammuna saand talletatud teekond
pilk pihtind preestreid pätte pühakuid
ka langend ingleid kohand silmast silma
ja mōnega neist siiralt sōbrustund
kõik armulised armuannilauad
tilk tilgatumaks joodud veinidest
vaid lahti kistud hinge süva haual
saab ristik kuulda kägu kukkumist
las kahetsused lendvad lahkelt tuules
aeg andunult kōik armid andestab
ilmeksimatult eksleme kōik ilmas
tee taevatreppidel on tuline.
.....
Kalake
Olen olnud siin,
kuid mitte nii.
Olnud sinuga,
kuid mitte alati.
Lipsab võrgusilmast
läbi kalake -
kukub kogemata
nina ette palake.
Oh neid sillerdusi,
värve säravaid
peegeldumas mööda
vete tänavaid!
Olen olnud siin,
kuid üldse mitte nii...
Veteks pisaraid
ma nutsin
kunagi....
/Mari*Uri/
Minu sees
mis minu sees,see minu päralt
olgu selleks mõtted või tundeparadiis
mitte mingi jõud ei saa rabada neid ära
sest ilma sisuta kest mõtte kaotaks siis
sõnad jäävad minu loodud vormi
võin paisata neid ümber kesta ilma
vahel siiski endas vaigistama pean tormi
kui enda tõde raske tõestada on silmast silma
maailma tõde tihti pole minu tõde
meist väljas palju dogmasid ja saasta
pean lihtsalt uskuma et minus olev säde
mu enda mina kildudeks ei laasta
Loone Astula
Mäletan
Mäletan
Mäletan neid aegu kui olid veel sina,
Mäletan seda hetke mil puutsin su nina,
Mäletan seda mõtet kus mõtetes polnud muud,
Mäletan veel seda, kui suudlesid mu suud.
Mäletan ma aega, kui olid veel siin,
Mäletan aega, kui mu elu polnud piin,
Mäletan seda hetke, kui kõike ütlesid su pilgud
Mäletan veel aega, mil pühkisin sul silmast tilgad.
Mäletan veel sind, peale kõike seda,
Mäletan veel sind, veel enne teda.
Mäletan sind kuni tuksub süda,
Niipea see tuksumata jäta.
Janar 2012-05-26
ARMUÕIED
Võta vastu, vaata õit-
ennast selles leida võid
või siis armsa silmi,
kohtaks nagu ilmsi!
moona "Seinast seina"
---------------------------------------------------------------------------------
...armastusel on lillede lõhn...
Tunnen enda ümber lillede, armuõite, lõhna!
Kõik armunud levitavad, nagu Budda, head lõhna.
Ilm nende ümber särab ja lõkendab,
näib nagu miski ei saaks neid tõkesta`!
Lilled selleks lõhnavadki, et armunud olla,
nartsiss, karikakar, võilill, piibeleheni välja...
Milleks siis muidu neid õisi kallile kingitakse -
eks .....
Ja lõpus kedagi rääkivat kuulsin...
Peeglisse vaadates paistab praokil silmast pisar,
otsmikul kortsud mu nahast kooruma on visad.
Mu katkiste huulte vahelt kostub vaid ohkeid
ja hinges rebenevaid haavu kuulen aina rohkem.
Unistus laulda on minetan'd mõtte,
kadunud lootus, mis langes siia jõkke,
kus kividel põhjas on koledad kärnad
ja suvel on mõlemad kaldad siin härmas.
Püüdsin sind hüüda, et pääastaksid mind,
kogu hinge andsin ja röökis mu rind,
kuid tuulega igavikku kadus mu püüd
ja lõpus kedagi rääkivat kuulsin, et õnnelik oled sa nüüd.
Eva Pärnits
Õnnepisarad
Ise noppisin ma lilled,
ise panin vaasi vee.
Öeldes tervitusesõnu
kinkisin need emale.
Aga äkki ema silmist
veeres pisar pärlina!
“Miks sa nutad emakene?”,
murelikult hüüdsin ma.
Pühkis silmast pisara ja
kallistades ütles ta:
“Küll suureks saades teada saad,
mis on õnnepisarad.”