Sõnale simus leiti 225 luuletust
Kust sa tead?
Kuis oskad sa leida neid ilusaid sõnu,
mis toovad mu hinge rahuldust.
Kuis tead, millal vajan ma neid,
sa oled ikka tõsiselt hea leid.
Meelte segadus
Lubasin sind küll unustada -
kuid ei suuda.
Mul on küll uus,
kuid ma ei armasta teda.
Mida teha edasi?
Kas minna tagasi?
Elada edasi?
Küsimustele ei leia ma vastust.
Ehk aitad?
Vaevalt -
sind ei huvita see tühine plika.
Kuidas panna sind huvituma?
Mis peaksin selleks tegema?
Kuidas toimida?
Armastan sind -
kuid mitte nii palju., et sust loobuda.
Vihkan sind -
kuid mitte piisavalt, et sind tappa.
Kevad
Tali on läbi - kevade kord,
talve sõpradel on jälle nägu morn.
Taevas nüüd taas on sinine-hall,
õue peal lendab laste käes pall.
Maa taas rohetama hakkab,
kevadine rõõm kõigile ju nakkab.
Puudele pungad tekivad,
pajule tibude kerkivad.
Õhk õues on värske ja soe,
suve ootus vaikselt põue poeb.
Lilled nüüd jälle õitsevad,
kõik oma ilu poolest võistlevad.
Kuigi kevadväsimus on päris suur,
on inimestel ikka naerul suu.
Kõik on rõõmsad, armastavad, head,
unuvad talvel tehtud vead.
Kevad tuleb
Väljas on väga soe,
enam teki alla ma ei poe.
Viskan seljast ära jope,
võtan keldrist välja ratta.
Kevadel, üle pika aja,
näed sa ilusaid sääri.
Õues on küll vastik pori,
aga mina olen rõõmus.
Kevadväsimust mul ei ole,
lund, ka õnneks pole.
Otsin kapist välja lühkad,
ning panen jalga plätud.
On siiski kurb
On siiski kurb, et pärib surm
selle südame,
selle südame, täis joobumispuhke,
täis soovide sinisädelust - kuid ometi loobumisuhke.
On siiski kurb, et pärib surm selle südame
ja kõik tema laulmatud laulud -
Ah, nii kurb, nii kurb, et pärib surm
selle südame laulmatud laulud!
Meid hoopis teiseks teevad mõned ööd:
kui viimne peotäis valgust ära võet,
päev maha langeb nagu kalts,
siis on ka võetud kõige arv ja mõõt;
hirm sul, kui oleksid teind veretööd,
ja oled süüdlane ning poeksid rettu,
kui irdub sinu ümbert päeva pahkund koor.
Ja si .....
Pisike koerake
On loomi palju väikses Eestis,
kes enda eest ei seista saa.
Ning ju pole mõni ime see,
kui näed, üks väike habras loom,
kes kodu kaitseb hoolega
on ise näljast nõrkemas.
Tihtipeale arvab ta,
et pererahva jaoks on tähtis ta.
Ning kui käes on jälle aeg,
mil see sell ei süüa saa.
kõlgub mõttes küsimus:
"Miks sündis ta just loomana?!".
Triin
kurb lugu
Sündimata lapsele ei jõutud panna nime
Kätel kandmata jäi südame all hoitud arm
Elust, mis veel eile tundus armastuse ime
tänaseks sai õlgadele koorem. Lihtsalt karm
Kuhu saata valus tõde, matta hingest vaev?
Keda ootab magama nüüd väike võrevoodi?
Millal kuivab pisaratest triiki tõusnud kaev?
Kunas päike tundub jälle tõesti päikse moodi?
Pähe kuhjub küsimusi: „Milleks oli tarvis?“
Eilsest naerust tänaseks sai trööstimatu nutt
Ema paitab sündimata lapsest kõhul armi
Kauni lõputa jääb elu ilus muinasjutt.
Heliriin Puistamaa
mälestus
Ma mäletan su moosilõhnast mekki
ja igatsedes hammustan nii huulde
kui oleksid, siis küllap mina tekki
sul´ peale laotaks Une-Matit kuuldes
vist nägid minus mõnikord sa vaenlast
kui rippusin sul liiga palju üll
nii läksidki ja minu oma kaenlast
sa viskasid. Eks vähesest sai küll
kas minagi sul` tulen vahel meelde?
ja igatsusest meel on süsimust?
eks hammustad ka sina tunded keelde
kui vaikus palub järgmist küsimust.
(Heliriin Puistamaa)
põletav armastus.
Põgenen igal ööd oma
unistuste eest,mil
valitseb pimedus ning kõrvu
kostub sinu õrn sosin.
Üritades joosta sinu pilgu
eest,mõistan,et
see jälitab mind igavesti.
Süda mul karge saanud
osakeseks ka sinus ning muuta seda
raske.
See tunne,mis hajutab kogu
ülejäänud maailma,on justkui vanne,
mida murda näib võimatu.
Vihkan hetki,mil sind näen ja mil mitte.
Seistes mu lähedal,tunnen kuidas sinu
silmad süsimustad mind lämmatavad
ning su naeratus lai hinge välja kisub.
Oled keegi,kellega vallutaksin
suurimad lained ning atmosfääri õhuga täidaksin.
Jalutad .....
Siiralt sinu
Ma tahan naerda nii, et pisarad silmis
und näha sellist, mis tunduks kui ilmsi
emotsioonid enesest välja karjuda
ebaõiglusega mitte iialgi harjuda
nutta vaid valust, kui varba löön ära
kuulda sosinat, mitte mõttetut kära
vajuda unne kui väsimus kontides
astuda püstipäi, mitte lonkides
naeratust ka võõraga jagada siiralt
oma mammonat mitte kaitsta nii kiivalt
julgeda tunda nii kirge kui iha
eksida, vabandada, väljendada viha
justkui üks olla embuses armsamaga
näha päikest ka hallide pilvede taga
Gailys
Sa said mu maailma segamini
Vaiki süda vaiki ometi
kas seda on liiga palju palutud
et armastus kord oleks ka valutu
et su seltsis saaks valjusti mõelda
mida tunnen seda ka öelda
eest rebida mask ja olla kui alasti
ilma valehäbita
mina ise ja sina ise
olla koos ja lasta põimuda minust ja sinust meieks
nautida hetke kus õhk on õrnustest paks
vaikida koos kuid siiski mõista teineteist
pilgust ja puudutusest saada vastus
saada kinnitus sõnatule küsimusele
hingata ühes rütmis ka teineteist nägemata
kõhus tunda liblikaid
tajuda teise muret enne kui pisar puudutab ripsmeid
sõrmeotstes tunda tuksl .....