Sõnale sinilill leiti 59 luuletust
Sinilill
Hoidsin peos üht sinilille,
see oli kord varakevadel,
kui lumi sulas päiksekiirtes
ja esimene kevadlill lume alt vabanes.
Sinilill oli nii õrn ja nii ilus,
ta avas mulle oma südame,
sel hetkel ma tundsin,
kui olin noor veel,
kuis armastus minus lõi õitsele.
Kevadine ilu
Sinililledest kootud vaibal
näen ülaseid mustrina seal,
märtsikellukeste noodireal aina
kuulen linde taas puuokste peal.
Värske rohelus kustutab ära
sügise kurvema pale,
mis lume alt sulamas täna,
elu võitjana kõikjale tuleb.
Raagus okstele tekkimas pungad,
rohtumas mullased teed,
laskem kevadel rahus nüüd tulla,
leida rada meie hinge nüüd veel.
- Tarmo Selter -
2023
Kevad sinilille sinises
Ei tea, miks armunud ma taas?
Vist kevad poeb juba põue.
Kuid lumi on ju maas
ja ilmadki ei kisu õue.
Külm näpistab vaikselt tagumikku,
näen lume alt kergelt külmunud lagendikku.
Linnud lendavad meie maale
ning lõõritavad tervele Eestimaale.
Lõõritades ehitava pesa
ja loovad tasapisi pere.
Varsti - varsti hakkab paistma kevadine kesa,
mis paneb poeedil ringi käima vere.
Pungad kikitavad peanuppe
ja varsti korjatakse tuppa nurmenukke.
Kevad sinilille sinises
ning esimene kärbeski juba pinises.
Siniliiliad ja astrid,
mis on kaunid kui delikatessid .....
Igavene kevad
Loodus sünnib taas,
tärkavad tuhanded hinged.
Päikesekiired pimedust hävitavad,
vabastades end talve külmast embusest.
Taevas selgineb.
Silmapiiril virvendavad heledad, õhkõrnad värvid.
Linnud leidsid paari,
liblikad tantsivad.
Metsatukal tärgand esimesed sinilill ja ülane.
Aasal heliseb habras lumikelluke,
habras kui Emake loodus.
Kajana kostus jää raksatus,
jõgi nüüd vabana end tunda saab.
Kaldal aga väiksed kased ja pärnad
mis unised veel,
end taeva poole sirutavad.
Kõik see laulab.
Hingab ja naerab.
Minagi seisan aasal kellukate vahel lillelises kle .....
ma lahus pole enam
jah veri lahus pole enam
sellest heledast puhtevalgusest
eha malbest loojangust
päikse jõena päeva
voolamisest
sinilillede avanemisest
pärast jahedat hommikut
kaskede lehtimisest
öösel sirelite une võtvast
hõõgumisest kurku tulnud
rõõmust võim taeva all
üleni nüüd kevade käes
päev asjata pole olnud
kui oled õhtuni metsvindi
särava vint-vint laulu sees
tuppa minnes
tänada saab meel
rüütsi selle eest
21.04.2023
Rüüts rahvapärane vindi nimetus
miljardeid aastaid
loodusel selleks
on kulunud
krookused õhtul
rohus hääletult
sulguksid
jahedal hommikul
sinilillede õied
aralt avaneksid
*
mida teed sa siis
kui oled jõudnud
tähenduste ookeanini
tõeni et jõgi on jõgi
lill lill põld põld
mets mets hiir hiir
mägi mägi
lased neil olla oma
olemises kulgeda
nagu nad seda teinud on
miljoneid aastaid
ja mida teeb nüüd inimene
pilguga paitab kõiki
oma teelisi lihtsalt ootab
ja vaatab
Krookoste õitsemist vaadates
nüüd õitseda õitseda
tõusta õunapuu alt
aina päikese poole
end usaldada üleni
vaid kevade hoolde
kuis õhkad sinagi
pärani õiena seda mu hing
kuigi tead pole õitsev
näsiniin sinilill
mitte sulle pole üksi
sinitaevas päiksekiirte
helde pild
ärgata sellises öös
ärgata öös
kus kodukakk Pikksaares
huikab mäest alla oja
järve veel vulab
metsa all sinilillel jahedusest
õied on sulgunud
enne kus hanged nüüd
rohetama hakkab rohi
öö otsa kasel mahl tilgub
pange küla keskel pesal
isakurg kolmandat päeva
nokka plagistades
ootab rahutult kaasat
ärgata öös sellises
milline rõõm
suus kevadest
sõõmu järel sõõm
las hing läheb hukka
pärast pikka halli
valget talve
puude soontes
iga pungani oksal
voolama hakkab mahl
heleroheliseks värvuks
talv otsa maja taga
raagus olnud kask
meel ära nüüd kaob
Emajõe luhta
sinilille kevadesse
hilja jõuad õhtul tuppa
säärikud viskad
rõõmsalt nurka
las hing kui tahab
läheb sellest nüüd hukka
et on plikaks kevade kaenlas
Kevad südames
Kas oled vaadand sinilillel' silma,
ülast valget tervitand,
kullerkupul' kummardand,
lõosilmal naeratand?
Pääsusilmalt päästet küsind,
karikakart armastand,
nurmenukult aru pärind,
piibelehte hellitand?
Kevadel neid tundeid tunned,
siis kui loodus ärkamas.
Siis, kui päikesekiir poeb põue,
hinges, südames kõrvetab.
LUULEKEVAD
Täna tahaksin hõigata õhku,
et kõikide kõrvad kuuleks:
„Trotsides kainuse rõhku,
ma kevade kuulutan luuleks!"
On värssideks kellukad valged
ja stroofideks sinililled
ning mõõtudeks musträsta viled,
lõppriimideks lõokese triller.
Veed voolavad vabavärsid
ja liblikalennud on lüürikaks!
Kes vaadata-kuulata kärsib,
tunneb südames sõnade muusikat...
