Sõnale sinine leiti 119 luuletust
-
Sinine oli su silm
sinine vine toas
taevast mustikaid langes
surm peegeldus sinu palges
Ja taevas kumas rohe
muru seal küll ei niideta
homme kuuldub sult raske ohe
nõnda ammu sind pole kiidetud
Ja ma seisan punases vihmas
keegi üleval nuga sai
maitsev sai küpses hommikul ahjus
vaid kõrb temast alles jäi
Nii need õhtud meil möödusid vaikides
ka tilkumishääled on jäänud
verest ammu sa tühjaks said
nüüd metallilõhn õhtuid mul saadab
Kevad
Tali on läbi - kevade kord,
talve sõpradel on jälle nägu morn.
Taevas nüüd taas on sinine-hall,
õue peal lendab laste käes pall.
Maa taas rohetama hakkab,
kevadine rõõm kõigile ju nakkab.
Puudele pungad tekivad,
pajule tibude kerkivad.
Õhk õues on värske ja soe,
suve ootus vaikselt põue poeb.
Lilled nüüd jälle õitsevad,
kõik oma ilu poolest võistlevad.
Kuigi kevadväsimus on päris suur,
on inimestel ikka naerul suu.
Kõik on rõõmsad, armastavad, head,
unuvad talvel tehtud vead.
Kevadeutoopia
Päike kõliseb taevas.
Veed karand püsti kraavides,
lõhuvad joosta mis hirmus.
Iga lomp saanud peegliks:
tuleb üle hüpata taevastest
nii ja nii mitu korda.
Rohi ju krabiseb mullas.
Põõsad pritsivad rohelist,
kus setunaistena
leelutavad varblased.
Kassidki öösiti katustel,
kuukiired vurrudes,
kiunuvad džässi.
Laulikud aga –
hulguvad ligunud kingi
kõiges ses uhas ja uputuses,
vahivad Aadama uudishimus
sesse sinavasse
aurukatlasse,
naeratus huulile torgat
nagu nööpauku lill,
ja on nagu tahaksid
silmad neil nutta:
justkui sünniks mi .....
Nähtamatud Võlad.
Taevas on täna nii kaunis ja sinine,
aeg on juba küllaldaselt hiline.
Kuid igatsuse sunnil ritta sean sõnad,
et tasuda tasumata nähtamatud võlad.
Võlad, mida pimedast nurgast häälekalt mööndi,
et lõpuks seadma sammud pean õigesse vööndi.
Kas vaevudki iial neid hoolega valitud ridu lugema,
midagi vastama või üleüldse sellele mõtlema.
Sellele mõeldes hakkab taaskord ahastus hinge pugema,
hoolimata tungivast tahtest, ei hakka ma midagi ütlema.
Kuid siin, sügaval sisimas ma seda enam ei talu,
ma lihtsalt ei suuda seda enam kannatada.
Südames lihtsaks ja odava .....
Las Olla
ma vaevalt tunnen ära tüdruku
kes ma praegu olen
ükskõikselt kõigel minna luban
lihtalt tundub, et vahet ei ole.
ma lihtsalt ei suuda uskuda
sõnatu, nüüd nii ma olengi..
..mina lasin kõigel laskuda?
kas tõesti, mina?
aga mu naer, mu helesinine maailm
perekond, sõbrad, mõistus
kõigevähem iseend sallin
jah, mis toimub?vaikus.
ja kui nüüd täiesti ausaks jääda
et lähegi mulle päriselt korda
mis saab
Kodu
Lumiste metsade süles
peidab end pisike talu.
Kõik tema rohtunud rajad
tundnud mu rõõmu ja valu.
Memme rüpes sai nutetud nutud,
memme rüpes ka rõõmudel paik.
Taadi töödestki osa sai võetud,
mis sest,et pärast põlve peal sinine laik.
Esimest armastust süda siin tundis,
kõhus lendlevaid liblikaid.
aega tagasi kahjuks ei keera,
enam peituda siia ei saa,
nüüd maailma mure ja valuga
üksi toime tulema peab...
Ema,kallis!
Istu ja vaata,kuis
Täna tuul valssi tantsib just
sinu rütmi saatel.
Tunne ja naudi,kuis su nahka
Süstib päikene kauge ja mahe oma
Lõputuid kiiri.
Kuula ja kuulata,kuis
Kaunimad laululinnud sulle
Laulavad viisi kõlavat.
Vastu sa võta sinine
Taevalaotus,kust unistused
Suured hajutanud pilved.
Tunneta kuis õhk kerge ja hell
Kannab sind kõrgustikele,kus
Ootamas sind mina,hoidmas kuldliiliaid,
Niisama kuldseid kui sina,kallis ema.