Tunnen end nii tühjalt, nii ebapiisavalt. Olen nii väsinud, olen sellega harjunud. Mis toimub? Miks see tunne mu ette ilmub? Võiksin magada tunde, kui vaid parandaks see enesetunde.
Väsinud on päevatööst kuldne päikene, loodus sätib end unele, meel on tasane, meel on tasane, öö veel vagane...
Andestus, sa lubasid mulle kunagi igaviku. Meie aeg on kätte jõudnud; ütle head ööd, sest kui aeg tuleb, kaob vari, närtsinud lill laual, veripunane pisar miks see nii tuli?
Mõtted kõik jooksevad oma rada, nii palju peas on jutuvada. Vahest olen väsinud sest jutuvadast, siis pea mul puhkab sulepadjal.
Katsu nüüd sest aru saada, kus on taevas, kus on maa? Elu ümber seotud paelast, ükskord lahti saama peab.
Väsinud päev õhtusse jalutab, kõik päevatööd ära unustab. Kell vaikselt tiksub ja tunde loeb öö. Oma aega ootab rutiinne töö.
Igal hommikul on rahu Päeva ärevus ära mahub Õhtud veninud,pikemad Öötunnid- rampväsinud...
Kooliradadel me kokku saime Nüüd ühisradadel me käime Elus palju samme on meil tehtud Pikaks veninud ja väsinud kõik õhtud
Elust ette päevad läevad Tormavad sind pikali Aeg ei anna järgi mõelda mida tehtud valesti Elu tõttab ajast ette Viinud viimse piirini Väsinud ja jõuetuna jaksu pole ollagi....
Üht tulukest ma otsinud olen kuid ei ole leidnud veel Kui hingel on raske ja süda sees põleb, siis nutan oma tulukese järele...
Vahel lihtsalt tahaks joosta iseenda eest, et mind tagasi ei ootaks, need tunded minu sees. Tahaks olla kõigest vaba, lihtsalt eksisteerida, et ei seisaks seljataga- õige elu eetika.
Õues enam pole pime, juhtunud on üks väga suur ime. Kevad on marssinud linna, lille lõhn on jõudnud juba ninna. Koolilaps nüüd puhkusele sõidab ja ühe suure karika võidab.
Kevadel on kraavis vesi tean sest ennast kraavis pesin. Olin natukene väsind, pesin jalgu, pesin käsi.