Sõnale sinud leiti 237 luuletust (parimad)
Jõuluvana
Jõuluvana - jube pätt,
mütsiks peas on ema rätt.
Habemeks on sauna nuust,
tuttav hääl tal tuleb suust.
Sellest veel siis ikka vähe,
ajab mulle kärbseid pähe.
Et ta olla kaugelt tulnud,
väsinud ja läbi külmund.
Täitsa lõpp on aga see,
siis kui tuleb jõulumees,
igal aastal ühte moodi,
isa just on läinud poodi
Eestimaa on minu kodu
Eestimaal ma kasvand üles,
niitude ja aasade süles.
Meri, mis nii suur ja lai,
elu lahutamatuks osaks sai.
Mererand ja kajakad merel,
kalalaevad, kajakate kisa järel.
Ei unusta ma majakat, mis merel vilkumas,
ega väsinud südant, mis ootamas.
Eestimaa uhkuseks on hiied,
pühad paigad kaunil kodumaal.
Sinitaevas ilu juurde annab,
oma südames ma kallist Eestit kannan.
Päkapikk eksinud on teelt
Päkapikk oli eksinud teelt,
ta oli välja kukkunud reelt,
öö oli pime ja pilkane,
päkapikk hirmul oli veidike.
Taevas paistis hele kuu,
poolavatud ei olnud suu,
taevatähed tuhmilt vilkusid,
öö saatis kõhedaid pilkusid.
Päkapikk hüppas lumehange,
seal kindlam oli,
lumetekk pehme ja valge,
peidupaik peletas hirme.
Päkapikud öösel ju ei maga-,
lastele on öö tasa ne ja vaga,
päjapikul veidi oodata on vaja,
kuniks uus regi möödumas on rajalt.
Juba regi kriuksubki teel,
päkapikul rõõmus meel,
laternate valgus silmi paitab,
päkapikku hanges märkab.
.....
Olemine
Ma mõtlen ja olen olemas,
Hetk minevikku mind paiskab –
Mis olnud on ja mis tulemas,
Aeg armutult elu mul raiskab.
On rõõme mul olnud ja muresid.
Arm sasinud on minu südant.
Tundnud pimedust, säravaid tulesid…
Vaikus pikalt mu päevi on tüütand.
Veel ootan ma künkale ronimist,
Mäe tippudeks aega ei jagu.
Siiski õnne loota ju tohin vist,
et täita eneses haavatud pragu.
Hüvastijätt
Soojad tuuled meelitavad,
päiksel suu on kõrvuni,
suveaega ihkab minna,
iga suur ja väikegi.
Väsinud on koolijütsid,
pikk on olnud aastake,
räsitud on koolikotid,
tallatud on koolitee.
Kevad juba ulatanud
suvele on terekäe,
julgustanud suve tulla,
ära vahetada väe.
Head teed siis kallis, kaunis kevad,
oled olnud soe ja hea!
Nüüd avatud on suvevärav,
puhkuski võib tulla pea!
Süda kutsub
Tule palun jõuluks koju,
niigi lõhkemas mul rind!
Tule kasvõi paljajalu,
ma ei lakka armastamast Sind!
Võin ju Sulle vastu tulla,
tuisuga või tuisuta.
Süda kutsub Sinu juurde,
ütle vaid, kus viibid Sa?
Igal aastal jõuluajal
öötaevas pimedas,
vilgub üks tähekene, mulle särab,
siis tunnen, et oled mul nii lähedal.
Tule palun jõuluks koju!
Leia kodupoole tee!
Ekslend oled laias ilmas,
kas mind mäletadki veel?
Siiski kuusepuu toon tuppa,
ehtimine rõõmu teeb.
Igal riputatud ehtel
üks südamesoov on sees.
Küünlavalgus jõudu annab,
muremõtted eem .....
Suvi on käes
Sirelite õitseaeg saab läbi,
õunapuud löövad õitsele,
mesimummid läbisegi,
kaenlas kannud kollased.
Võililledest kollast vaipa
ei enam näha saa,
ja nendest punutud kaunis pärg
on ammu närtsinud ka.
Ei sineta ka metsaalus,
ülaseid ei näe,
kevad jätnud oma jälje,
ulatanud suvele on käe.
Suur suvi oma osa annab,
õitsele lööb uued pungad puul,
lilleada oma ilu kannab,
soojust südameisse toob.
Mustad jõulud
Jõuluvanal mustad sussid,
habe porine,
närvid on ka täitsa krussis,
saan on mudane.
Põhjapõdrad väsinud,
ei hoogu võtta jõua,
lumi on kõik kadunud,
kuid aeg see oma nõuab.
Päkapikud tulid appi
helikopteriga,
mille olid peitnud kappi
siis, kui oli igav.
Põhjapõdrad koju viidi,
kingid korstna kaudu
kätte said nii preili Liisi
kui ka väike Aadu.
- Tarmo Selter -
2023
Mina ise
Mulle meeldib olla mina,
vahel tujukas, kuid hea,
veidi püsti ajan nina
nagu ilmas kõike teaks,
siiski tunnistan, et ise
olen vahel eksinud,
siiski selle teadmise
mällu jätan kulunult,
sest ma olen mina ise,
ei mind keegi õpeta,
kuidas olla inimene
oma väikses maailmas...
T. S.
Munteerumine
Ma ei viitsinud etteütlust teha tänavu
vaid lugesin teadusartikkleid
passin praegu, õhk täis savu
tuba täis tühjasi pudeleid;
vanasti me keel sarnasem soomele
saksa mõju on endiselt paigas
igavene jälg ugri hõimule
muutus oli suht võigas;
sõna seest kadusid höölikud
sulghäälikud haihtusid
eitusverb en, ep ning muud
ei - eitussõnaga asendusid;
inglise keelele rohkem ühtsust
mis kasvas välja NSVL aja slängidest
"printima" ei kostnud enne suust
kui 90 lõpust ja ka muudest;
"trükkima" toorlaen saksast
30 aastat hiljem äpp, brokoli, vegan
jne muust ge .....
Jõulumõtetes
Taevast sajab valget vatti,
kuskil jõuluvana nähti.
Aisakellal ilus kõla,
küünlavalgel kaunis sära.
Ehetes on kuusepuud,
sära jagab kuldne kuu.
Valgust pakub valge lumi,
kaminas praksub lõkketuli.
Kuidas vastu võtta jõule,
pole iial endalt küsinud ma?!
Näen, kuis mõnel kurbus jookseb põue,
kui jõuluaeg tal lähemale saab.
Niiväga tahaksin ma saata
jõulurõõmu nende õue,
et südamed taas rahu saaks
ja ilu lokkaks jõuluaal.
Vanaema
Vanaema silmadesse
toon täna päikesesära,
punaseid tulpe sülemiga,
ta armastab neid väga.
Nii lahke, hea ta olnud mulle
kogu lapsepõlve aja,
kasvult vanaema väike,
kuid sees on soe süda.
Vanaema suul on naerukurrud,
lahkusest räägivad ta silmad head,
kätel elurakke palju,
käed väsinud pole eal.
Vahest vanaema teeb juttu
minu isast, emastki,
heietab pikka jutulõnga,
kuidas elu oli vanasti.
Vahel vanaema unustab end ära,
siis laulab ta nii armsasti,
tal on ilus laulukõla,
meeli köidab alati.
Kallis oled vanaema,
piiritult Sind armastan,
kauneid tu .....
On olemas üks õnn,
õnn mis on neiu südames,
süda temal räigelt haige,
haigustest tema vapsee ei hooli.
Armastab ennast, jagab armastust teistega,
teised aga nutavad ja karjuvad appi,
appi, kappi, sappi lendab,
lendab palju pappi.
vot nii on lood,
raha pole õnn,
sinu süda on õnn,
kui su süda hea ja soe.
õnn on see mis sind jalust rabab,
õnn on see mis sind naerma paneb,
õnn on see mis sind tegutsema ajab,
õnn on loodus mis sind õnnest jooksma paneb.
Vesi on see mis sind elus hoiab,
30 päeva paastu ja sa oled nagu kepp,
vot see on õnn, vesi on elu,
elu .....
midagi argist
kuude viisi su ümber
suvest väsinud
lumevalge maa
kuurist tuppa nüüd tood
ahju tarvis süles kuivi halge
rõõmu sellest saad ahjus
praksub kuusk ja haab
tee tuiskab majani hange
pliidil kartuleid keetes
potil hüpleb kaas
selg ei valuta enam pole
kummardades kange
*
veel tsüklist „Poisiiga“
ära räägi midagi
silita vaid peoga mu
laupa ja juukseid
uuesti Su sõrmede
puutest tagasi saan
poisiks kelle huultest
Sa ei suutnud lasta lahti
Su lahkumisnuukseid
kord meeletult kuis kartsin
ära räägi midagi
nüüd saanud olen suureks
hing .....
Süda mu rinnus
Süda mu rinnus kui külmunud lill
sõdadest räsitud väsinud maailm,
ühiskonna identsed sammud
on meid hävitanud juba ammu.
Tume ja kartustäratav öö
su siit ringist välja lööb.
Jalgeall olev kivine maapind
näitab, et siiski, sul on veel hing.
Sa end kaitse, tee, mis vaja,
sest meie inimhingedena
alustasime seda sõda inimkonna
ja Maa vahel.
Annan mõttel' rahu...
Kui su mõte on väsinud
ja ei jaksa enam mõelda,
siis anna talle rahu,
lase vaikselt olla.
Pingutatud mõte kui pillikeel-
katki võib minna
ei siis rõõmusta su meel,
valu täidab rinna.
Kui su mõte on väsinud
ja ei jaksa enam mõelda,
siis jäta ta rahule.
las ta rahus olla.