Sõnale sinud leiti 237 luuletust (pop)
Sünnipäevaks
Ära iialgi arva, et üksi sa oled,
et muret või rõõmu sul jagada pole
kui väsinult õhtuti magama lähed
sind saadame valvama kuu ja ka tähed
kui tunned, et eksinud on sinu meel
meie parimad soovid sul näitavad teed
meid leida võid päiksest ja vihmasajust
sind eemale juhime maailma valust
kui südamest midagi ihkad või soovid
on alati keegi, kes kuuleb ja hoolib
vaid hüüa, kui tunned, et sõpru on vaja
me sinu jaoks alati leiame aja
sul soovime armastust, õnne ja edu
ja tänaseks maailma parimat pidu!
Gailys
Jõuluvana
Jõuluvana - jube pätt,
mütsiks peas on ema rätt.
Habemeks on sauna nuust,
tuttav hääl tal tuleb suust.
Sellest veel siis ikka vähe,
ajab mulle kärbseid pähe.
Et ta olla kaugelt tulnud,
väsinud ja läbi külmund.
Täitsa lõpp on aga see,
siis kui tuleb jõulumees,
igal aastal ühte moodi,
isa just on läinud poodi
Pimedusest koorub valgus
Sündida võib sädemest
suure sooja algus.
Pimeduse südamest
koorub kirgas valgus.
Need, kel osaks saanud rõõm,
teavad, mis on kurbus -
teenimatult kibe sõõm
laulma harjund kurgus.
Jahedas ja tohutus,
tundmatus maailmas
ringi liigub lohutus -
hoia teda silmas!
Ning kui oled väsinud
ega jaksa loota -
ära soovigi siis muud:
jõulupühi oota!
Et sul oleks..
"Et sul alati oleks keegi, kellega võid jagada oma rõõme ja muresid".
"Et sul ikka õnnestuks saada just seda, mida juba kaua igatsenud oled.
Et sul oleks palju helgeid unelmaid, mis valgustaksid pimedamaidki päevi."
"Et leiaksid rõõmu, avades oma lemmikraamatu, kuulatades lehtede krabinat ning sõnade vastukaja sinus eneses."
"Et oskaksid näha kevadet- imet, mis alati üllatab rohkem, kui sa oskasid loota."
"Et mõistaksid laste kingitud rõõmu närtsinud võilillekimbust,
pisut lutsitud kommist, maast leitud käbis .....
Mälestused
Kui saatusetiivad sind kellegist lahku viivad,
siis tekib tunne, nagu kaotaksid oma lennutiivad.
Ei jaksa sa tõusta, ei jaksa sa olla
mälestus teeb haiget-
juskui trambitaks kõik jalge alla.
Aja möödudes tead, et oli koos olla hea,
tead, et kui kõik nii läks,siis nii ka minema peab.
Kuid mälestus tuhmub ja haiget teeb see,
sest sündmuste rohke on armunute-
teie koos käidud tee.
Sa vaatad veel tagasi ja imestama pead,
Et tegelikult isegi on see väga hea.
Hea on see, et kõik läks nii nagu läks,
kuigi aegajalt tunned end kui eksinud-
oma õige tee kaotanud laps.
.....
Vabadus
Oma raskes tunnete ahelas,
näritud vaevast ja tumedast kurbusest,
masendus kriibib kurgus karedas,
kuid pole pääsu ses't koledast tundmusest.
Sügavast pilkasest pimedast
end teele sunnib see hing.
Nägu uhutud pisaraist kibedast,
sest aina kitseneb eluteering.
Võttes kokku oma nõrkenud jõu,
rühib ta läbi nii tule kui vee.
Murrab tormi ja kannatab kõu,
lõpuks tunneb: leidnud on tee.
Nagu liivateragi pärlikarpi poeb,
et seal koonduda iluks säravaks.
Nii ka hing, kes end päästetuks loeb,
tunneb südames lootust tärkamas.
Ja leiabki väsinud hing oma rahu
.....
Mere embuses.
Jalutades päikeseloojangul vees,
näen veel oma varju,mida
mõttes kättesaamatult taga ajan.
Tunnetades olevikku,näen lendamas kajakaid,
kelle hääled hämmastavalt
võimsad ja intelligentsed.
Istudes juba jahtunud liival,
jälgides päikese ja kuu vaheldumist,
kostuvad lõokese hapral sosinal
tormilised lained,mis tunduvad
rahutud ja raevus,ent väsinud.
Võttes sammu hämarusega,
hõljun ajas,kus lainete taltsutajaks
on rahu,
vaikus,mis hõlmab endaga kogu mere.
Laman vees,mis on külm ja kõhe,
silmitsen tähti,mis tunduvad olevat käega katsutavad,
ent siiski nii .....
Igav elu
Elektrit juhib pinge
Ja õpetaja ütles: minge
Tahvli juures istub Aadi
Kes jõuludeks sai vaadi
Vaadi sisse pani ülu
Nüüd mekib nii mis mõnu
Aadi õllest täis
Kuid omamoodi kaine näis
Kodus Aadi sai veel rihma
Ning pisaraid tuli kui vihma
Tunnen väikest Erlet
Kes omakorda tunneb Merlet
Õhtuti käisid väljas
Hommikuti olid nad näljas
Tunnen ka veel Mikku
Kes sai Meeli käest nikku
Pauku lendas nii mis kole
Kahju et kondoomi pole
Meeli sai lapse
Sellepeale võtsin väikse napse
Ristiisa olen nüüd
Sina hapukapsaid müüd
Taga istub Jaanika
Kel tunnis väike .....
Olemine
Ma mõtlen ja olen olemas,
Hetk minevikku mind paiskab –
Mis olnud on ja mis tulemas,
Aeg armutult elu mul raiskab.
On rõõme mul olnud ja muresid.
Arm sasinud on minu südant.
Tundnud pimedust, säravaid tulesid…
Vaikus pikalt mu päevi on tüütand.
Veel ootan ma künkale ronimist,
Mäe tippudeks aega ei jagu.
Siiski õnne loota ju tohin vist,
et täita eneses haavatud pragu.
Unelus
Vikerkaart tahaksin katsuda käega
pilve peal puhata väsinud pead
kastepiiskasid pärlikeeks seada
igavikule kaotada eilsed vead
Päiksekiired tahaksin köita vihku
tuuleiilidest põimida kireva vöö
kuuvalguse haarata omale pihku
salliks kaela sõlmida pimeda öö
Lõokese lõõritust tahaksin mõista
tõugus tärkavat liblikat aimata
oma südame hoiule tahaksin pista
sinna, kus keegi haiget ei saa
Gailys
sa oled kõige parim mu kallis
alates sellest päevast
ükskõik mida ma teen
sa oled alati minu mõttes
kõik see aeg
ma alati armastan sind kallis
kõik mida ma näen on nägemus sinust
kõik mida ma tean on see et ma igatsen sind
iga päev ja öösel kui ma istun pimedas vaatan
pimedasse taevasse
sinu hääles peitub õnn ja naer
iga löök minu südames tahab näha sind
sinusse olen armunud ma
tahaks öelda veel nii palju sõnu
seisma jäävad suul
vahest keset ööd mõtlen
et kallis kas sa tead et kõik need öeldud mõtted
et käija sinu kõrval
et olla sinu juures
ma armastan sind igavesti ja e .....
peaaegu päevalill
Elu..see on lill.
Elamine, see onlill.
Erinevatel erinev,
kohati..kaktusega seginev..
Mis on see, või pigem, kes?
Kes? keegi, ometigi ju hoiab tunde..
Et uhkelt öelda, mu elu on lill!
Kuid, teate?
Hommikuti, kui jala alla saanud
vaatab mulle silma just see..
Päevalill, jah, just!
Sest tema silmas, must täpike, kes õnnetult eksinud
on too lille südameks,
uskuge, või ei
seal ümber säravad kollased õied
niisiis, vahibki ta sealt
nii kuramuse uhkelt, meenutades igapäev
Minu elu, see on lill.
Salarõõm
Vaikselt vaatasin taevasse –
helesinine, vaikne ja puhas.
Lauluviis võttis mu kaenlasse,
muremeel pudenes tuhaks.
Ei otsinud enam ma kusagilt kaugelt,
armastust, hoolitsust, rahu
see voolas mu hinge külmalt ja raugelt,
korraks eemaldas argise vahu.
Tundsin, et laps minu sees varem valmis,
polnud üksinda olema teel.
Kuid tunne, et olengi väärtuslik, kallis,
sai kindlamaks, kindlamaks veel.
Minu päev kevades
Väsinud algul on kevad,
aina haigutad ja ikka on kevad.
Inimesed olid uimased, aga nüüd kuis mina,
rõõmsalt ärkan sära peale, mis silmi riivab.
Mida rohkem päikest seda rohkem tõusen,
lähen välja midagi tegema.
Kell see langeb kiirelt,
mõnus päev oli, aga veel mõnusam on ka homme.
Anna andeks, aga ma ei suuda
Sina olid see, kes mind õnnelikuks tegi!
Sina olid see, keda eales otsinud ma!
Sina olid see, kellest ma hoolisin ka!
Sinule mõtlemiseta elada enam ei suuda ma.
Sinuta õnnegi pole ju enam.
Sinuta ma enam jätkata ei taha,
Sest Sinuta on mul olla igavesti paha.
Pisar silmis, põlvili maas anun ma,
Et mulle siiski andestaksid Sa.
Ehkki meeletult olen oma sõnadega haiget teinud Sulle.
Kuid elumõte oled ju mulle.
Ja seda igavesti Sa tea,
Et oled minu kõige kallim vara!
Tegus pere
Võtan ühe väikse sõna,
panen teise juurde -
naljaks lükkan mõlemad
mõttejuppi suurde:
kes küll arvas, et see pull
kestab nõnda kaua...
Muudki teha oleks mul!
Mees just kattis laua.
Pidulikult küpsetab
tütar pardipraadi,
piima kannust lüpsetab,
lisab šokolaadi.
Väike tibu laua all
legopäid loeb kokku -
tal on seltsis põrandal
tuhattosin nukku.
Poja õpib iPadiga
varsti seitset keelt,
sõpruskonda tervitab -
kõik on sama meelt.
Kuts on ka veel kusagil
pimedusse pugend -
tahab juba magama...
Pole kella lugend!
Telekas ei mängi meil -
ei olegi .....