Sõnale sinule leiti 370 luuletust
Märtsis sajab lund
Pole haruldane nähtus -
märtsis sajab lund,
kui kõik talvetunne lahtus,
kevadest näed und,
kuid võin lohutada, et
mööda saab see ruttu,
ööd ehk ongi külmad veel,
siis talv see läheb tuttu,
lastes rohelusel tulla,
linnulaulul kõlada,
üle ilma õitekullas
kevadel siis saabuda.
- Tarmo Selter -
2024
Hetkes
Täna päike kõrgel taevas säras,
soojendades metsi, karjamaid,
varsti lehepungas oks see tänab,
loodus armastuses õitseda see võib,
luues päiksekiiri peegeldusest vetel,
jäätund' järvel, mis on sulamas,
täna see kõik toimumas vaid hetkes,
on kevad varsti meile saabumas.
- Tarmo Selter -
2024
Kevade ootuses
Palun vaata korra,
kas näed õitsemas
märtsikellukesi imearmsaid.
Kas võib välja tulla
lumeõites ka
lumikellukesi väikseid, varmaid.
Kas on taas kevad jõudmas meile,
talv see annab talle teed,
kuigi lumi oli nagu alles eile,
täna voolamas on sulaveed....
Ütle mulle, palun,
kuhu voolamas
on vesi hangedest sealt õue pealt.
Ehk on tõesti rahu
sellest talvest saand´
ja kevad see võib jälle alata.
- Tarmo Selter -
2024
Kevad on jõudmas, JAA!!
Nüüd päike on väljas ja õhtu on soe,
armastus Sinule põuegi poeb,
kui taevas on kuu, siis öö on külm,
on meenumas jälle talv.
Tuul on soe ja rohetab maa,
päikene hangesid soojendab,
lompides hüpates hõiskan: "Taas
meil kevad on jõudmas, JAA!!"
Las loodus see tärkab õitsele,
rohtumas mudane metsatee,
lumi see kaob nüüd ojades
kui paistmas on päikene.
Mina olen siin ja Sina oled ka
säramas kevadise õiena,
tulen Su juurde ja kallistan,
on kevad meil südameis taas.
- Tarmo Selter -
2024
Sinimustvalge
Sinised silmad on Sinul,
kulmud kui must metsaviirg,
valge on pale, kui vilud
on talvised külmad meil siin.
Sinises sügavust peitub,
jah, tõde ja õigust on seal,
mustades varjudes leidub
ajalooliselt halba ja head,
valges on peitumas rahu,
aususe, lihtsuse võlu,
neid varjundeid ellu meil mahub,
tuues meil naeru ja valu.
- Tarmo Selter -
2024
Rahu
Linnast tulin, läksin metsa,
aeg see oli hiline,
otsisin seal mõnda oksa,
taevas oli sinine.
Jalutasin, leidsin oksa -
nõnda suur ja tugev see,
astusin siis kännu otsa,
mis seal kõrval pehkind veel.
Sirutasin ennast üles,
hingasin siis sügavalt,
hoidsin puul ma kinni ümbert,
hakkasin siis ronima.
Ronisin ma oksa peale,
istusin seal vaikides,
mõeldes halvale ja heale,
elu üle vaagides.
Olles peidus puude süles
lehesahinate sees,
leian ennast jälle üles
iseenda hetkedes.
Kiire elutempo see
ei lase ennast laadida,
tulen ikka jälle veel,
et rahu, vai .....
Talv
Talv see kauneid mustreid koob,
küsimata luba,
jäine külm kristalle loob,
jahedaks saab tuba.
Päikest väga harva näha,
kui, siis suure külmaga,
isegi kui pluss on täna,
homme juba külmetab.
Lumi langeb helvestena,
soojas jäise vihmana,
kevadet veel pole näha,
leppima peab külmaga.
- Tarmo Selter -
2024
Aastaajad
Kannan talve endas -
tuisuvalle lumiseid,
kõike mida anda
talverõõm see endast võib.
Kevad on mu südames -
roheluses ilu,
vesi voolab ojades,
on öösel veidi vilu.
Suvi peitub meeltes -
päike, soojus, rand,
elumerelaintes
vabalt tunnen end.
Sügist leian hinges -
värvides maailm,
leht see tuules ringleb,
saates justkui mind.
Igal aastaajal
oma ilu, võlu,
vahel valu vaja,
et sündida saaks elu.
- Tarmo Selter -
2024