Sõnale sisu leiti 85 luuletust (pop)
Helge pool
Pööra välja oma sisu -
helgem pool.
Lase peegelduma puhas
arm ja hool:
mitte keegi pole kaitstud oma
kaitse eest -
müüri ehitad vaid väljast,
lõhud seest.
Võta välja oma säsi -
pehmem pool.
Las su teljeks saada tugev,
kore koor:
näita välja, milline sa
sirgund puu -
süda laulab las ja vabalt
naerab suu!
Oota ära oma Kallis -
teine pool.
Ole valmis muinasjutuks,
mille lool
pole algust ega lõppu,
tunne vaid:
ainult temast ja ka
sinust
MAAILM sai.
/Mari*Uri/
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....
Kes tegi lapse?
Kes tegi lapsele need kaunid kulmud,
kes andis lapsele ta moosisuu?
Kes valis lapsele need kommipõsed,
kes kikitas need kõrvakuud?
Kes tuletas need tantsujalad,
kes kinkis lapsele need kallikäed?
Kes pani lapsele ta plõksusilmad,
kes tekitas need õlamäed?
Kes voolis lapsele punaseks vere,
kes sättis paigale ta patsipea?
Kes peitis tema sisse tilgamere,
kes lükkas pärlitesse hambarea?
Kes jagas lapsele ta jutukeele,
kes nipsas näkku selle naljanina?
Kes külvas talle tema lillemeele,
kes maalis mänguliseks maailma?
Kes noodistas ta hääleviisi,
kes mõõtis .....
Igav elu
Elektrit juhib pinge
Ja õpetaja ütles: minge
Tahvli juures istub Aadi
Kes jõuludeks sai vaadi
Vaadi sisse pani ülu
Nüüd mekib nii mis mõnu
Aadi õllest täis
Kuid omamoodi kaine näis
Kodus Aadi sai veel rihma
Ning pisaraid tuli kui vihma
Tunnen väikest Erlet
Kes omakorda tunneb Merlet
Õhtuti käisid väljas
Hommikuti olid nad näljas
Tunnen ka veel Mikku
Kes sai Meeli käest nikku
Pauku lendas nii mis kole
Kahju et kondoomi pole
Meeli sai lapse
Sellepeale võtsin väikse napse
Ristiisa olen nüüd
Sina hapukapsaid müüd
Taga istub Jaanika
Kel tunnis väike .....
Sõbrannale
Su suurtes silmades ajuti kurbus
Oh! Kuidas tahan pühkida silmavee.
Vaata maailma täna!
Tuul vallatleb tolmusel kõnniteel,
Sasib su juukseid
ja sikutab kleidiäärt.
Oled mu maailmas iga sekundit väärt!
Anna andeks, et aeg piire seab teele,
kuid ei mu südamest keegi sind kisu.
Minu silmadki kipuvad igatsusveele,
kuid, sõbranna, tähtis on vaid me sisu.
Finiš
Siis kui viimnepäev (aktus) koidab,
inimlastel meel(etus) loidab.
Tormlevad lill'tega õnnitlushordid,
keele peal võltspaatoslikud akordid.
Soovivad edu ja soovivad õnne,
puistavad määratuid pisaraid kõnne.
Ülistab terve sugulaskoor:
"Milline õnn on olla veel noor!"
Ei tea nad miskit protsessi sisust,
Ütlevad vaid: "Nüüd pääsed sa risust!"
Kleite nad vahivad pärani sui.
Kui ütlen, et vahust mul täitsa --- suva,
seisab kond tagajalul täitsa jahmununa
-----------------------------------------kuna
milleks meile sisu, mõte ja tuum?
Näi .....
Sortiment - roputa räpp
kõigil on palju öelda
aga on's meil
mida kuulata
taevas on tähtede vahel
tuhandeid riike
aga tee või tinade tina
räägi, röögi või rebi -
keegi ei ulata
ikka maa peal siin sebi
tööta ja söö
rüga mära ja muulata
naeratus suul
vaasidesse sobivad
igat sorti roosid
vooditesse kobivad
igat värki poosid
silmadesse sünnivad
igat masti värvid
mida läbistavad
igat sorti närvid
(aga vaata, kuhu su silmad vaatavad
muidu prillide tagant
hakkavad piiluma saatanad)
poodidesse sobivad
igat liiki letid
kartuli- ja jahukotid
mida närinud tont-teab-
mis rotid
.....
Luuletajale
Mis teeb paduvabast värsist
luuletuse?
Kes loob rajuräsus ilmast
tuuletuse? –
nii et peatub inimene,
seiskub hing?
Võlub nii, et punktipipar
tundub ring –
nii et sõnadel on äkki
ruum ja vahe,
nii et korraga on tundeil
tuum ja tahe?
Ega riimgi ole võsas
puude raiumine…
Miskit mõtlematut eeldab
sisuks laiumine…
Ole tänatud siin,
armas luuletaja!
Sinu keelemeelt meil
oli
ja on vaja.
(Pühendus: in memoriam Ellen Niit)
/Mari*Uri/
amps
Vabanda, kuid hammustama pidin sinust tükid
Ise oled süüdi, et nii maitsvana mul näid
Osakesed sinust oma südamesse lükin
Suu maiustuste jälgedest teeb puhtaks kleidikäis.
Vabanda, et ahnitsedes neelasin su alla
Põhjani vaid sõõmuga ma janunedes jõin
Olid mulle mereks, mina jalutasin kaldal
Teadlikult sus uppusin, mu süles maale tõid
Vabanda, et mõnikord mul puudub sinu-isu
Tead ju küll, et tujukana unustan su sära
Ometi jääd alatiseks pakendiks, mil sisu
Ostan sokolaadi, muidu söön su lihtsalt ära.
(Heliriin Puistamaa)
Hetk
hetk on lihtne
hetk on puhas
hetkel süda
õiges kohas
hetke pärast
kõik on paigas
siin ja seal on
samas taigas
kokku, lahku
kõik on üks
nagu merel
vesipüks
si ja so on
sama noot
null ja seitse
sama kvoot
sa ja ma on
sisu sees
must ja valge
naine-mees
hetk on üksi
hetk on püha
hetke kaudu
sünnid üha
hetke najal
sirge tee
rahu rajal
kulgeb see
hetk on vaba
hetk on puhas
hetkes oled
omas kohas
hetke abil
liidab pool
teise poole
tervel lool
/Mari*Uri/
Augustipäev Tartus
Istun, vaatlen möödakäijaid teel. Käib kohvikutes päeva müügimadin.
Suudlemas tudengid on Rae ees ikka veel. Ei sega neid purskkaevu püsiv pladin.
Ma ootan, aga mida, pole selge. Üks Luuletus lä'eb mööda püstipäi.
On peale teda pilk tuntavalt helge. Ta kahjuks teistes linnades ei käi.
Näen järjekordset tarka naljahammast. Eluaegne ülikooli fänniklubi.
Ronib Pirogovis üles piki sammast. Hoiab pöialt talle Püssirohu pubi.
Sild silla kõrval toestab Emajõge. Pajud kallastest ei lase iial lahti.
Vool mere poole kannab lodjanõge. Aeg üle Toomemäe peab visa-vap .....
Minu sees
mis minu sees,see minu päralt
olgu selleks mõtted või tundeparadiis
mitte mingi jõud ei saa rabada neid ära
sest ilma sisuta kest mõtte kaotaks siis
sõnad jäävad minu loodud vormi
võin paisata neid ümber kesta ilma
vahel siiski endas vaigistama pean tormi
kui enda tõde raske tõestada on silmast silma
maailma tõde tihti pole minu tõde
meist väljas palju dogmasid ja saasta
pean lihtsalt uskuma et minus olev säde
mu enda mina kildudeks ei laasta
Loone Astula
Ood varesele
Silmasin üks päev ma poe ees üht nähtud varest
Uhke rüü selgas ja naeratus kui kassikuld, see paistis seest.
Küll alles kraaksus, justkui kuuldud - sisutühja möla.
Muu kui pealispind ja sädelevus ei huvitanud teda.
Küll uljalt sulgi, mis oma polnd, ta reipalt lehvas.
Bravuurselt, et kõik vaid näeks ja kuuleks, ta on nüüd saabund.
Häält korra tõstis, kui ebajumal, ootas, et ka teised kehvad.
Seiskuks, näeks ning ilujoobest kaoks neil kui maapind.
Ei tähtsust omand, et uhke rüü, see pärit harakalt.
Naeratus Taruk´i käest, see soodsalt saadud.
Esmane mitte e .....