Sõnale sisu leiti 85 luuletust
veel enne
veel enne...
armast halli kampsikut
ilusaid suuri nukusilmi
mesimagusat kostuvat naeru
inglite pärlitest loodud naeratust
roosilõhnalist omapärast parfüümi
hinge paitavat kaunist häält
kallistust mis soojem kui päike
telefonikõnesid pikki tunde
siidist kätt mu põsel
lohutavat suudlust huultele
suvalisi sõnu kui ei tule und
siiraid tunnete avaldusi sult
kingitusi et kaoks meeltest kurbus
armastusest lilli täis süda
mälestusi helgeid mis loodud
idüllilisi unistusi mõtetes
valget kleiti ja sõrmuseid
ühist hubast sisustatud kodu
veel enne...
kohtamat .....
Hallil päeval
Sisutühjus
Kõik kuhu viis ülbus,
Elades võrdluses,
segaduses see mõõtev meel,
põgenes kui kõneles,
Arvates õigeks end,
Ei näe ma kaugele..
Ei näe-ei näe.
Kui kauge on tee
pühiks vihmase taeva,
ulataks käe,
kuid ennäe,
päev eal mööda lähe,
kus mõtlemast ma pääseks,
võimekalt sisu lugedes igal häälel,
mis kostub mul seal pää sees,
enesekesksel maailm jääb väikseks,
kõikjal vaid mu enda peegeldus,
tunnen ennast loona
- mida juba liiga kauua vestetud,
päike pilve piiril, nahka paitab pehme tuul,
vabale meelele piirid on kehtetud,
avaral k .....
Lugupeetavuse Lõks (3)
või enne uut valget,kogub oma mõtte terad salve,
Tulistab kaootiliselt, kui seisad trepilvõrdsel astmel,
Võite kõik arvata, kes esimesena langes
Loll! Sul pole mõtet kanda targa maske,
kullast teed vaske, tagasi hoidlikus paljastab ande,
kui soolapuhujate tuulest tõusedki lendu,
kahe jalaga maandu maale, füüsiline reaalsus vaid,
persse su esoteeriline tähelepanu vajadus sündroom
kaldkriips psühiootilised näitlejad teesklemas maage,
et üritavad veristada sind uhhaa jaoks kui lamba talle,
kandmata arvamusi, filtreid, malle, läbi mille teha nägu,
et polda üldse ahn .....
Sõbrannale
Su suurtes silmades ajuti kurbus
Oh! Kuidas tahan pühkida silmavee.
Vaata maailma täna!
Tuul vallatleb tolmusel kõnniteel,
Sasib su juukseid
ja sikutab kleidiäärt.
Oled mu maailmas iga sekundit väärt!
Anna andeks, et aeg piire seab teele,
kuid ei mu südamest keegi sind kisu.
Minu silmadki kipuvad igatsusveele,
kuid, sõbranna, tähtis on vaid me sisu.
Julge
Julge elada
Julge tunda
Sest nii elad Sa päriselt
Julge end lahti lasta
Julge öelda mis meelel
Kuidas muidu nad teaks?
Julge lennata linnuna taevas
Julge kukkuda ning tunnistada oma vigu
Julge otsast alata kui selleks on aeg
Julge olla aus
See teeb Sinust ilusa inimese
Julge omada piiritut meelt
Julge näha asjade sisu
See lisab Sinusse sügavust
Julge puudutada teiste hingekeeli
Miks muidu Sa siin oled?
Julge särada
Sest Sa oled oluline
Julge olla Sina ise igas olukorras
Vaid nii oled sa päriselt võitmatu
Julge armastada jäägitult
See ongi elu mõte
En .....
Sa minu hinges joonistasid tähti
Su käsi puudutas mu põske ainsat korda
Nii hell ja pilk oli nii hullult soe,
Ma ütlen "Jah" sul kasvõi miljon korda
Ei mingit kahtlust minus sellest pole.
Ma tulen järgi kasvõi maade lõppu
Mul kõik käib ringi sinu pärast peas,
Ma olen jõudnud oma mina tippu,
Ma tean, kes olen teiste seas!
Sa avad minu silmad, läbi nende - hinge
Sa avad minu sisu enda jaoks
Sa joonistad ju tähti - see on vinge
Ma sureksin vist, kui see kõik kord kaoks.
Luuletajale
Mis teeb paduvabast värsist
luuletuse?
Kes loob rajuräsus ilmast
tuuletuse? –
nii et peatub inimene,
seiskub hing?
Võlub nii, et punktipipar
tundub ring –
nii et sõnadel on äkki
ruum ja vahe,
nii et korraga on tundeil
tuum ja tahe?
Ega riimgi ole võsas
puude raiumine…
Miskit mõtlematut eeldab
sisuks laiumine…
Ole tänatud siin,
armas luuletaja!
Sinu keelemeelt meil
oli
ja on vaja.
(Pühendus: in memoriam Ellen Niit)
/Mari*Uri/
Augustipäev Tartus
Istun, vaatlen möödakäijaid teel. Käib kohvikutes päeva müügimadin.
Suudlemas tudengid on Rae ees ikka veel. Ei sega neid purskkaevu püsiv pladin.
Ma ootan, aga mida, pole selge. Üks Luuletus lä'eb mööda püstipäi.
On peale teda pilk tuntavalt helge. Ta kahjuks teistes linnades ei käi.
Näen järjekordset tarka naljahammast. Eluaegne ülikooli fänniklubi.
Ronib Pirogovis üles piki sammast. Hoiab pöialt talle Püssirohu pubi.
Sild silla kõrval toestab Emajõge. Pajud kallastest ei lase iial lahti.
Vool mere poole kannab lodjanõge. Aeg üle Toomemäe peab visa-vap .....
Hetk
hetk on lihtne
hetk on puhas
hetkel süda
õiges kohas
hetke pärast
kõik on paigas
siin ja seal on
samas taigas
kokku, lahku
kõik on üks
nagu merel
vesipüks
si ja so on
sama noot
null ja seitse
sama kvoot
sa ja ma on
sisu sees
must ja valge
naine-mees
hetk on üksi
hetk on püha
hetke kaudu
sünnid üha
hetke najal
sirge tee
rahu rajal
kulgeb see
hetk on vaba
hetk on puhas
hetkes oled
omas kohas
hetke abil
liidab pool
teise poole
tervel lool
/Mari*Uri/
Sortiment - roputa räpp
kõigil on palju öelda
aga on's meil
mida kuulata
taevas on tähtede vahel
tuhandeid riike
aga tee või tinade tina
räägi, röögi või rebi -
keegi ei ulata
ikka maa peal siin sebi
tööta ja söö
rüga mära ja muulata
naeratus suul
vaasidesse sobivad
igat sorti roosid
vooditesse kobivad
igat värki poosid
silmadesse sünnivad
igat masti värvid
mida läbistavad
igat sorti närvid
(aga vaata, kuhu su silmad vaatavad
muidu prillide tagant
hakkavad piiluma saatanad)
poodidesse sobivad
igat liiki letid
kartuli- ja jahukotid
mida närinud tont-teab-
mis rotid
.....
Saarele
Soe on liiv
ja kiviklibu,
saarele viib
tee kui vibu.
Poiss on seljas,
juukseid kisub.
Pruun ja paljas:
"Astu, issu!"
Mere sahin,
pihla puna,
tummalt vahin,
nõiutuna.
Saar kui aare -
okasroosid.
Kõik, kel kiire,
siia tooksin.
Hingerohtu
leiab sisu.
Ülalt kostub:
"Astu, issu!"
Kes tegi lapse?
Kes tegi lapsele need kaunid kulmud,
kes andis lapsele ta moosisuu?
Kes valis lapsele need kommipõsed,
kes kikitas need kõrvakuud?
Kes tuletas need tantsujalad,
kes kinkis lapsele need kallikäed?
Kes pani lapsele ta plõksusilmad,
kes tekitas need õlamäed?
Kes voolis lapsele punaseks vere,
kes sättis paigale ta patsipea?
Kes peitis tema sisse tilgamere,
kes lükkas pärlitesse hambarea?
Kes jagas lapsele ta jutukeele,
kes nipsas näkku selle naljanina?
Kes külvas talle tema lillemeele,
kes maalis mänguliseks maailma?
Kes noodistas ta hääleviisi,
kes mõõtis .....
Populaarsus
Ei see küüned enda poole maailm Peetrit huvita
Ta rõõmsalt tangot tantsib vesiliivas kummilutiga.
Ta ei leia kohta selles imelises keskkonnas
kus pop ja noortepärane on mitte sisu vaid särav pealispind
mitte mõtted tegude taustal vaid võistlus ühiskonnas
kus ei püüta mõista vaid sulgede järgi paigutataks sind
kus armastus tuleb palgapäeval ning lahkub siis kui
veinipudelist viimne tilk see pokaalipõhja tilgub
diskussioonid sisutühjad ning promille peavad omama
et meel, see oleks hea ja öödki mööduks tegusalt.
Aga,
Ei see pealiskaudsus-libanaeratustemaailm .....
Ood varesele
Silmasin üks päev ma poe ees üht nähtud varest
Uhke rüü selgas ja naeratus kui kassikuld, see paistis seest.
Küll alles kraaksus, justkui kuuldud - sisutühja möla.
Muu kui pealispind ja sädelevus ei huvitanud teda.
Küll uljalt sulgi, mis oma polnd, ta reipalt lehvas.
Bravuurselt, et kõik vaid näeks ja kuuleks, ta on nüüd saabund.
Häält korra tõstis, kui ebajumal, ootas, et ka teised kehvad.
Seiskuks, näeks ning ilujoobest kaoks neil kui maapind.
Ei tähtsust omand, et uhke rüü, see pärit harakalt.
Naeratus Taruk´i käest, see soodsalt saadud.
Esmane mitte e .....
Ebamaine täiuslikkus
vaatan hetke ajatöös
iga tema põhjatut lohku
heidetud sooja varju
kummailiselt köitvat
kumerust, segatud värve
kiirgavat kunstiteost
lõikuvaid tahke
siirast lihtsameelsust
hingestatult kummituslik
vaim, sisukas skelett
üks tervik
kodeeritud sõnadega-
ole see, kes sa oled
ebamaine täiuslikkus
Glamuuri karp.
Ooh,pärlid,teemandid, kuld.
Loodan, et keegi ei märka minu parukat.
Glamuur,glamuur,glamuur.
Miks sa küll ei taha tarbida mind?
Mul on sisu,mul on glasuur.
Ooh, versace, briljandid,raha!
Tahan ainult kõike!
Tahan rikkust,kuulsust,ilu hinge taha.
Glamuur,glamuur,glamuur.
Kuulen öösiti enese südamelööke,
ma olen üksik, mul on glasuur.
Ma elan valede maailmas.
Ma elan glamuuri vangistuses.