Sõnale soda leiti 212 luuletust
Inimene tahab koju
Kaunid jõulud ja jõulupuu
kutsuvad koju.
Südames leeki ei saa peatada,
hing kutsub koju.
Jõuluaal võib olla valu
rõõmust tugevam,
kui sul pole enam kodu,
oled võõra katuse all.
Nii viidud ongi jõulurahu
hinges sügaval.
Süda kutsub ikka koju,
sel jõuluaal valusal.
Kaevikuunistus
Looteasendis rašist,
väljaõppeta tankist.
Mõtleb - peaksin ruttu vist
Sellest august laskma jalga.
Selleks pean end laskma jalga,
Kätte saan siis oma palga,
Sõidan koju. Kontol miljon.
Naine vaimustusest kiljub.
Õnnis mõte muige suule
toob ja pilgu suunab kuule.
Kuu on ilus, õhk on külm
On peagi kohal Javelin.
Põrgukoer
Üks põrgukoer on lastud lahti,
kes maailmas lõhub ja lammutab.
Peab inimestele ta jahti,
õgib ja hammustab.
Traakoniks ta vahest muutub,
tuld purskab ja sülitab.
Seitse pead on kaelal kanda antud,
mõõk vaid sellel ligi saab.
Kes küll peataks põrgukoera,
marutaudis ja näljase.
Millal viimane pea saab maha löödud,
et maailm rahus taas elada saaks?
Sõda peab ära minema
Sõda peab ära minema,
sest jõulud hakkavad tulema.
Jõulud on püha-ja rahu aeg,
kuhu ei mahu valu ja vaen.
Valgusküllane aeg las tulla,
jõulud tulevad kõigil' külla.
Sõda, mis kõikjal tee peal ees,
kõrge lumevalli taha jäägu see.
Jõulud hakkavad tulema,
kuskilt otsast peab rahugi saabuma.
Juba ette peab jõulusid paluma,
et ei tuleks suure valuga.
Et nad ei tuleks valuga,
vaid saabuksid õnnesäraga.
Sestap Sõda peab ära minema,
tuhatnelja pagema
ja mitte iialgi tagasi tulema.
Sõda
Kusagil lendamas kuulid,
raketid on tabamas maju,
on lapsed, kes emadelt kuulsid,
et isad ei jõuagi koju.
Ses´ sõjas on pisaraist mered,
langenuist ääristud´ rajad,
lagunend´ paljudki pered
sel´ mürskudest põimitud ajal.
Lapsed, kes öösel ei maga,
ei päevalgi uinuda saa,
nad ette ei tea, millal vaja
hüvasti jätta on taas.
Nad lahkuvad perede juurest,
olles kindlad, et kohtuvad taas,
tulles tagasi sõjast nii suurest
selles elus või hingede maal.
- Tarmo Selter -
2022
Ilm
Kogu ilmas on suur valu,
taevas nutab
ja Inimene palub.
Palub õndsust südame
ja rahu oma hingele.
Õnneks ilm ei ole jäine
ei luba pakasel paukuda.
Ta poolehoiu hoiab neile,
kes vapralt ennast kaitsevad.
Ilm viskab vingerbussi neile,
kes temast kasu lõikavad.
Toob meelepetet anastajaile,
kes ilmaelu murda soovivad.
Paugutaja idast
Ma ei saa uskuda seda juttu
mida täna lugesin
ei tea, kas saan rahus tuttu
loodetavasti propaganda, mõtlesin;
Õhtuleht kirj. et Venemaa sõja kuulutas
paugutaja idast väikeriigi suunas
tõsteti ja see veel kõiki ohustas
kes Ukrainat praegu aitmas;
on sinine lõvi vs punane karu
võimunäljas on naaber tema
ei tea oodata milline maru
saab ülejäänutele olema;
kui tuumapomm meid ähvardab
jääb esialgu NATO kohalolust väheks
ka sellist juttu meedia avaldab
sooviks jah, et see hullemaks ei läheks...
Ebamaine Kuningriik
Sisenemas üle piiri vägede pinnale
kus muda, verd ja tina piire seob
muutuste tuul puhub maailmal
aasta 1914 - 1918 meile tänapäeva toob;
ära kodust saatuse küüsis
ja siin surm näppu viskab
iga monarh otsuses eksis
sest ta pimesi oma poegi raiskab;
Refr:
mülkad, pommiaugud ja laibad
lõpmatu vihm ja külm
see paik on nooruse hakklihamasin
seniks, kui udu kaob
sa näed vaenlast, tääk ja toru ees;
need müüdid ja legendid
mis eesrinnete vahel
on kui paraleeri dimensioonid
see Ebamaine Kuningriik me kahel;
kus keskel istub vikatiga naine
oma troonil pilve pe .....
Verekirik
Saksamaa mägedes
a. 10. sajand elab legend
ja vähe tuntud rahvaluuletes
kurjuse residents peidab end;
ebapühakule kiriku ehitasid
kohalikud oma ihu, kivi ja verega
prohvet jüngritegauut tõusu kuulutasid
et Euroopat tugevdada antikristusega;
surnud mets ja ümber uduvall
viirastus püüab lõksu arheolooge
taevas katuse kohal alati hall
territooriumile ärge tulge;
igal talveaja üleminekul
on mägedes kajamas kiriku kella
avanevad uksed koidikul
laseb kursusel välja tulla;
see aasta on suurim ülestõus
prohvet ilmalõppu ennustas
kolmanda ilmasõjaga taasünn .....
Sinu nähtavus
Oktoober ei anna rahu
kui kestab endiselt missioon
puhanud päevi ei mahu
seal, kus sõjatsoon;
viinakuu öine taevas
on oranž nagu põrgus
valgus pilvede taga leegitsemas
surm tiibadega kõrgus;
tähelepanek on kõige alguses
kuna vaenlane su tuld näeb
liugleb ta igas suuruses
pommi kukutada ahvatleb;
sinu nähtavus hukku põhjustas
jörgmises asulas lendab tina
president ju peitmist soovitas
ning teda ei kuulanud sina...
Teisikud
Olen elus, sest olen ettevaatlik
kui miski koju sisse tungimas
see öö ja hommik
võõras mind vaatamas;
läbi klaasi esmakordselt
kui peldikusse kõndisin
oli võõras nägu koridori ukse aknalt
tõtt tondiga seisin;
see polnud inimene
kui nägu ees kõver
mingi mustasilmne tegelane
tahab, et ma ta uus ohver;
lülitasin tuled välja
ja pimedusse end peitsin
pole vahet, kui on hilja
deemonist eemale hoitsin;
see asi koputas akendele
ja üritas ust murda
hüüdis perele
et tahab sisse saada;
vaikuses tagasi hiilisin
enda ümbrust uurisin
äkki seda irvet aknas .....
Anastaja
Õudne see, kui keegi võõras,
tahab rebida kodumaa-armastust su südamest,
rebida katki kõik,
mis püha on su sees.
Tahab toppida vaenu ja viha sinusse
tahab teha kõike, mis muudab sinu meelt
ja alandlikuks teeb.
Ei lase olla sina ise
ei lase vabalt elada.
Kõik au ja tunded kraabib enesele,
ta oma vihas ei saa hingata.
See võõras on anastaja,
südametu mees,
kel pole häbiraasu
ja omadelegi haiget ta teeb.
Drooniliha
See pehme vurin taevas
on kui ronk surma kuulutamas
kaameraga põrguline lendas
küünte vahel pommidamas;
kasaka rahval on ustavad lemmikud
mida saatsid liitlased
mis kiired ja vajalikud
nüüd ära jooksevad venelased;
kellest saab drooniliha
kui nahhui Ukrainast ei tõmba
peetakse õigustatud viha
kui käiakse ringi emba - kumba;
võõral maal, mis pole
idanaabri oma
tagajärg ongi kole
kui rohelisi mehikesi saab juurde tooma
Sõda minus eneses
Iga nädal, päev, tund, minut-
ma pean võitlust iseendaga.
Annan endast küll parima,
Kuid ikka kaotan neid lahinguid.
Mu peas käib sõda, mida keegi teine ei näe.
Justkui sõda iseendaga, aga vaenlasteks on hoopis- hirm.
Hirm ebaõnnestuda, olla hukka mõistetud, läbipõleda.
Liiga tihti selles nähtamatus võitluses, võidab hirm.
Hirm, et ma ei saa hakkama, muudab mu keha võimetuks, halvatuks.
Hirm ei luba mul proovida.
Ja pärast kaotatud lahingut tuleb-
Süütunne ja kahetsus.
Et ma ei proovinud, et ei kasutanud aega targasti.
Ma olen selles sõjas juba haavata .....
Antropofaagide puhang
Nad tulevad sulle järele
parem nüüd jookse elu eest
kihvad uhuvad verele
igas eas naist ja meest;
ei aita iialgi ussirohi
ega ka tavaline püssirohi
need monstrumid on väledad
kõrgele hüppavad ja katustel ronivad;
bioloogiline relv on inimese keha
oled nendega võrreldes null
sõduriteks eksperimenteeritavaid teha
on unistanud iga hull;
rebivad su perel väja konte
liha, verd ja soolikad ihuvad
miski ei peata neid tonte
enda rebestamist ohvrid vaatavad;
sinu ja ohvrite kisa
on meloodia nende kõrvadele
nälg on nii visa
ja ei saa parata ohvrite mõrvadele;
.....
Pilves hooned täna
Kõrgel taevas on pühitsus
linn nagu viirukisuitsus
mis paiskab tuld ja tossu
tehakse palju sossu;
nagu maa teeks tobi
pikad hooned täis lobi
nagu kaks sigarit on need
tehke konist puhtaks teed;
ülikonnas tööline aknast kaeb
linnukesi liginemas ta näeb
nendeks metallist vurisevad
mõtleb: "Hmm, kuidagi liiga ligidale tulevad";
mil käib veel üks kõmakas
võtke iga paugu peale kärakas
nii pilves on tornides kõik
kostab Allahi naeruhõik;
sest USA'le ta poisid
pakkuda tervitusi võisid
parim reis iial suurriiki
viies naftasõjas kaotadud elud viiki .....
Esirinde kaevikust välja
Minevik elab veel praegu
mis meid veel eraldab
pole paremaid aegu
kui tinast sülem lendab;
ning ida - euroopas lõhkeb
tünn taaskord
turteltuvi lendamas kõhkleb
kui tõuseb kuradite hord;
kas sa näed teispool maad tara
tähelepanu vaja suunata
ära palju kära
sest on aeg rünnata;
Refr:
ja meie esirinde kaevikust välja
me lähme, me lähme
ja meie esirinde kaevikust välja
me lähme, me lähme, me lähme;
pole vahet, mis su poole lendab
sa sõdid alati
ratsamees kõigiga siin kondab
jälle verd väljakul valati;
iga päev ja ilm
kaks riiki omavahel kakleb
.....
