Sõnale sona leiti 836 luuletust (top)
lagendik kulus
nagu ema last
heldinult vaatad
kuidas lagendik
kulus vasikana päikest
joob uus rohi saaks
kasvada nii ülase
õitsemise lähemale
päevadesse toob
pärast halli talve mis hetki
heledaks jõe ääres
valgete toomingate
all loob
*
täna on luuletuse
kirjutamiseks halva
karmaga päev
sõna kinni võtta ei
taha kuidagi käest
mis siis okstel aias
õite pungade paisumine
akna all suu pärani
igal lumelillel
vähe oli neid kes öelda seda
valjult julgesid keisrinna õukonnas
ütlen ma endale 1200 aastat hiljem
„Padjamärkmeid“ õhtuti
.....
EESTI KEEL
ME EMAKEELE VÕLU
MEID SAADAB IGAL POOL
JA ERINEVAID SÕNU
SUL ÕPETAMAS KOOL.
AVADES HOMMIKUL SILMAD
KÕRVUS ON ÄRATAV HÕIK.
EI LOE KA TUISUSED ILMAD,
SES` KEELES SIIN RÄÄGIVAD KÕIK.
JA KUI SA HÄTTA JÄÄD
ON ABIPALVED HUULTEL.
TEIST RÕÕMUSTAMAS NÄED -
SIIS RÕÕMUHÕISKEID KUULED.
ON SÕNU NII PALJU SES` KEELES,
RASKE MÕISTA NII MÕNDAGI NEIST.
PEAD EESTI KEELT ALATI MEELES,
SEST EMAKEELT POLE MEIL TEIST.
Tormiline elu
Kirgede torm ja klatšijutud
kes ütles, et maal pole elu?
Väljaütlemata sõnad ja tegemata teod
nüüd kütavad sektoris melu.
On ülemus äkitse möku
alles seisti veel samal pool joont
ja naabrid kõrvalauulist
ei oma vähimat õigluse soont.
Me ise nii tragid ja õiged
seismas kogukonna asjade eest.
Kui heidaks ehk pilgu peegli,
kes vaatamas vastu sealt seest?
tri:nu
Laupäev Eestimaa külas
puudelt kadusid lehed
ja naiste põskedelt puna
garaaži taandusid mehed
naised hakkasid koristama
kraamisid kööke ja kambreid
seadsid kausse ja kruuse ritta
mehed poleerisid pampreid
ja kirusid palka sitta
lastel puudusid sõnad
et öelda, mis tunne neil on
istusid diivaninurgas
ainsaks kaaslaseks playstation
hõredaks lõigatud metsas
otsis Meeta veel hiliseid seeni
ta ei teadnud et tütrepoeg linnas
süstis lunastust otse veeni.
saunad pandi õhtu eel kütte
et maandada õlavöö pingeid
puuriita peideti pudel
kust raviti salaja hinge.
No ei hakka tuju olemagi
Ma valutan ainult selga
muudkui tuleb lund alla
mida peab lükkama, ära pelga
terve tali veel valla;
see asi rohkem ehtne
kui 4. advent täna
on puudu jõulutunne
ma ei kuula teiste head sõna;
sest, kui elab maailm
ühest ajast ja imest teise
kaob vahepeal muu aeg ja ilm
mis möödub kiirelt nagu kivivise;
jätsin jõuluturule minemata
niigi iga aasta seal käinud
koju läinud midagi uut saamata
samat saasta seal näinud;
tõin piparkoogitainast
aga ise ma küpsetada ei viitsi
kõrini selle lõhnast
ja kingitusi teha ka ei raatsi;
mis imesi sa jõuludest ikka sa .....
Ema,tule!
Ema,tule!
Ema,ole!
Ema,minu juurde jää!
Katnud Sulle laua olen
igatsenud iga päev
Ükski lill ei närtsi vaasis
janu neil ei otsa saa
Laudlinikul on tikand
oma Ema nimega
Ise küpsetasin koogi
soojad sõnad pisar sees
Ootamast ma eal ei väsi
mil Ema uksest siseneb
Minu ema
Kullakallis on mu ema
tal on hõbedane juus
kaunis on ta häälekõla
õpetlikud sõnad suus
Soojust täis on ema süda
hing on õrn ja armu täis
silmavaade hell ja kena
pisar naeratuses särab
Kallimat ma ilmas tea
kui mu emakene hea
Palju tänu võlgnen Sulle
kullakallis oled mulle!
Lausutud sõna
Võid ju arvata, et ah, mis nüüd mina
ma pole midagi erilist teinud?!
Aga tegelikult tõid naeratuse ta näole just sina!
Sinu lahkelt lausutud sõna või süsimusta huumori jupp,
teie kahe siseringi nali...
Hetkelise olemise kergusest kantuna sai ta jõudu end korrakski välja vedada voodist ja piiluda kardina vahelt õue...kevad läheneb vääramatu jõuga, mõtles ta ning tema silmanurka tekkis kuratlik läik.
tri:nu
Poeem jõulupuust
Sügisel kui nägin lund
kartsin – see ei ole päris.
Ehk võin jälle näha und?
Seest käis läbi väike värin.
Kuurist otsisin kus suusk,
kaasa haarasin ka kelgu –
kuhu peale mahuks kuusk.
Naabrid kehitasid õlgu…
Vaatasin siis siia-sinna
kust ma leiaks jõulupuu,
mis võiks olla üle linna -
päris omajagu suur.
Ja siis üpris kähku selgus:
kõrgest kuusest oli ootus
oluliselt suurem kelgust –
sedasi mul kustus lootus.
Läks siis päevake või kaks,
mõtlesin veel järgi minna,
kui käis silme ees mul … plaks:
siin see seisis - keset linna…
Ma .....
Eesti keel ja kirjandus
Eesti keel ja kirjakunst,
mõtte salapära,
luues kaunist kirjandust,
hoiad sõnavara.
Kandes endas suuri sõnu,
elulisi hetki,
naudid eesti keele võlu,
kirjanike retki.
Mina hoian oma keelt,
hoia Sina ka,
oma kodu, oma meelt
ühes minuga.
- Tarmo Selter -
2024