Sõnale sonad leiti 436 luuletust
Kahtlused* (üks sahtlisse unustatud lugu)
Ise ma olen veendunud
et ma ei oska kirjutada
midagi ei saa osata
mis tuleb nii loomulikult
loomulikumalt kui hingamine
Ei ole mul kohati rütmi ega taju
luuleanalüüsigi pidid parandama
tunnustatud kirjanikud linnast
kes aitasid teha ära kirjanduse kodutöö
võimalik, et mulle lihtsalt meeldib jutulõnga keerutada
meeldib sõnadega mängida
ja otsida neile erinevaid kujundeid
luua värvikaid pilte
ja siduda ennast hetkedesse
või kinnitada need hetked
pakkepaelaga
võimalik, et ma olen papagoi
kes korrutab kõike, mida ühiskond räägib
ja siis läbi oma soolav .....
Muusika sulatab hinge
Muudkui kuulad ja kuulad
üht muusikapala ilusat.
Hing kuulates uimas on,
jalad maast lahti rebivad end.
Laulusõnad ja meloodia
justkui kasvataksid tiivad selga
ja sa kaunite helide saatel
lendad kui baleriin
valge luigena järveveel.
Süda sees sulab kui šokolaad,
tunne hea on.
Suur igatsus täidab kogu olemuse,
see joovastus missugune!
Muusika inspiratsiooni allikas on,
hinge kosutav
ja tervendav.
Suede - Trash
Võib-olla on asi selles, mida me kanname
Maitsetud käevõrud ja juuksevärvid
Võib-olla on asi meie veidruses
Või võib-olla on asi meie tühistes linnades
Meie mittemidagiütlevates kohtades ja tsellofaanist helides
Võib-olla on asi meie lõtvuses
Kuid me oleme prügi, sina ja mina
Me oleme tuule käes lendlev praht
Me oleme armastajad tänavatel
Lihtsalt prügi, sina ja mina
See on kõiges, mida me teeme
See on kõiges, mida me teeme
Võib-olla on asi selles, mida me ütleme
Sõnad, mida oleme kuulnud, ja muusika, mida mängime
Võib-olla on asi meie odavuses
Või võ .....
Küsimuste küsimus
Mul on küsimata küsimus
ma ei julge
või tegelikult vist ei taha
seda ära raisata
Kes iganes vastust teab on kaugel
täiesti kätte saamatu
küsimus rändaks hulk aega
suust kõrva
kõrvast suhu
suust kõrva
kõrvast suhu
Kohale jõudes poleks ta enam endine
See poleks enam minu küsimus
vastuski tuleks niisamuti
suust kõrva
kõrvast suhu
suust kõrva
kõrvast suhu
Jõudes minuni oleks kaduvväike tõenäosus
et minu moondunud küsimusele
saabuv vastus oleks omakorda moondunud
selleks mida ma ootan
selleks mida ma vajan
Ei- ma ei küsi nõnda lihtsalt ära
.....
Gerli värsse lugedes
sõnadele anna valu
klahvidele pisarad
palju kordi seda palu
kuni sellest tühjaks saad
uuesti näed lillel
õis on läinud lahti rohus
pilk jääb kinni
kase valgel tohul
päike paitab heldelt põske
uduna hajub ilm rõske
üle pika aja meel saab
pisut rõõmsaks
linnu sule kui leiad maast
miski selles hommikus siis
enam pole külm ja võõras
vihmast halliks läinud laast
/ lihtsalt vedelema jäänud laast
Proua Kuu
Proua Kuu ilu
kahvatamas sinu oma ees.
Ta langetab oma helehalli pale,
et silmata
seda taevalikku valgust,
millega isegi jumalad võistelda ei suuda.
Valgust,
milles mina nii tihti
sinu teadmata peesitan.
Proua Kuu põlvitab aupaklikult Sinu ette,
laotades Su silmi tähed,
riputades kõrva planeedid
ja loovutamas osa endast -
tehes seda ilma igasuguse kahetsuseta.
Ta asetab Sinu ihule
rüü, millesse tikitud
kuldniidiga piirideta armastus,
hõbeniidiga igavene andumus.
Proua Kuu kirjutab
sinust sümfooniaid, harmooniaid ja meloodiaid,
sosistab need tundelisel .....
Toksilisus*
süda kiilub kinni
võlts headusest
mis inimeste jaoks võib olla tõene
hetkes
aga laialivalguvat armastust ta ehk ei sisalda
niivõrd et selles
ekselda
valed ootused ja lootused
murtud lubadused
harjumine inimese miinuspooltega
surmaga vaidlemine
ja taidlemine uuel elurännakul
ma ei taha sind oma lähedusse
sest sa oled toksiline
sest ma ei tea, kas mõtled nii või naa
kas su sõnadel on päris alus
või on see mänguline fantaasialend
mida lihtsalt kasutad sõnade ütlemiseks
suurustamiseks
see teeb mulle haiget
ja samal hetkel kommentaarid argusest
mis ei ole .....
Ema*
ma tahan tänada oma ema
oma külma ja kohati jäist ema
kes õpetas mulle, et armastuse keel on teod
mitte ainult suured ja kohevad sõnad
kui laps on haiget saanud
jookseb ta oma ema sülle
ja suudab seal oma kurvastused ära kurvastada
et taas välismaailmale vastu vaadata
rõõmsal pilgul
aga kus oli minu ema?
julgus eraldada ennast
julgus olla sina ise
ilma ennast maha kandmata
julgus olla ja julgus mõelda
teistmoodi
vahel ka nii
Ema igatsus*
süda murdub
reis määrdub
määrdub sini-punaseks
trepist alla
tasapisi
mitte rutates
ilma muhkudeta
aga ometi
siin ma seisan
arglik nagu uruhiir
ja seda veel heidetakse ette
et miks ometi ei ole ma
koleerik
või kärsitu sapiga inimene
olla osa maailmast
olla osa perekonnast
mis paneb mind tundma
et aina enam tahan varjuda oma kookonisse
tahan seda rahu ja tasakaalu
vajan oma ema
oma ema rahu ja soojust
sellist sõnadeta olekut
kus maailm ei kõigu nii palju
seda emalikku soojust vajan ma kõige enam
ei vaja suuri sõnu
ei vaja plaanide muutmist
vaid kindlu .....
instagrammi luulet lugedes
teel tunnete poole
iga sõna jääb kuskile kinni
murdeea hägus tundmuste
praaga enne juuakse
kannatamatusest ära
kui saada jõuab
puskariks
pähe mis hakkaks
suubub pigem soolaukaks
kui muutub voolavaks jõeks
märja pesu asemel
sõnad on väänatud kuivaks
riputatakse lõksudega
ridadena nöörile kuivama
nii et kõigile näha oleks
miskipärast kutsutakse seda
siis luuleks
täna ma küsin
kas tõesti selleks
et sõnade liblikavõrguga
püüda kinni mõni
siplev hetk
tarvis läbi on lugeda
toatäis raamatuid
tonnide viisi kaaluda
rõõmu ja kurbust
olla sadu kordi
tapetud haavatud
et saada aru elust
inimesest
lüüa sellele käega
ma enam ei suudaks
samuti teiseks end muuta
toast müts anna pähe
küll ma juba lähen
mida annavad juurde sõnad
nad on kogu aeg olemas
nagu pilv pärast talve
mu õues lehtima hakkav
kask aastatega auku
kulunud tee
loomisest saadik
hall olnud taevas
mida annavad
sõnad juurde sellele
mida näed ja kuuled
hommikust õhtuni iga päev
olemist mis sõrmede all
nagu veri soontes tuksleb
süda et lööb hing on alles
enam olema ei pea pikas
talves värsside püüdmiseks
pliiats olema terav valvel
meelel kinni püütud ekstaasist
õhetamas korraks palged
ka see leht võinuks jääda
siiski trükimustast puutumata
lihtsalt valgeks
Kohtumised
Mul ei ole sulle sõnu
laulukatse nurjus
järgneb vaikus- piin ja mõnu
sõnadeta kurjus
Tunnen külma õhu fronti
udu tihedust ja rõskust
mööda nahka verd ja konti
hinge jõudev valu laskus
Matan mõttes mitu keha
ammu ilma sinu vaimust
mida eksiga veel teha
karistuseks katkend lõimust
Helged mõtted parinaga
heidan- üksildus mu selts
lahkun- minnes pori taga
ees on helgus- igikelts
Hulgun ulas külmun kõngen
elusõnadeta hauas
lumelagedatel langen
metsas kajad: "Kaua's kaua's"
Kandes ennast- jäätund vakka
mõeldes lauluväega linnust
ükskord sajandite .....
Emakeeletu
Mis ma peaksin tegema,
kui vaikus vaatab vastu?
Kui kõik sõnad kadunud on
keelelt ja mu ajust...
Läinud ära rännakule
jahtima muud smanti,
jätnud minu ilma oma
taipamisest, tajust.
Tõesti, kas pean ootlema
uut emakeelepäeva,
et ma saaks taas mälupangast
mõistlikuma varu?
Seni olen määratud siin
tundlema ja vaema...
Asju, millest ainult beebid
saavad selgelt aru.
/Mari*Uri/
