Sõnale sonad leiti 473 luuletust
Soojad sõnad
Üles korjan soojad sõnad,
kokku hingan killud-mõrad...
Enam Niitšet ma ei loe -
olen avand teise poe.
Järgimise jälgi näen:
mõtte avastust ja kadu,
korjumise kurba koormat,
kadeduse põrmjat ladu.
Jüngri särk on pahupidi,
kaabu kuklast kukkumas –
huuled kuivad nurkadeni,
pere-semud hukkumas.
Tulgu taevas appi neile,
kel on jäänud tuge vähe
ja ka neile, kes ei palu
ega rännakule lähe.
/Mari*Uri/
Puhastus
Me kehad tihti saavad täis
all lukk ja ülal neel.
Alt väljub kohe kui on pais
ja ülalt okse veel-
Meil küllalt paks on kõhunahk
ja sooltes pole pragu-
Ei imbu läbi ükski lehk
ükskõik mis vastu võtab magu.
Kui mõtted kogunevad peas
ei paisu kolp meil suuremaks
suu kaudu sõnu ritta sead
ja kohe läheb kergemaks
Kui vaja tühjendada pead
ka aitab ohk ja silmavesi
Ja kui ei ole sõnad head
siis oodata on pahandusi.
Ebamaine täiuslikkus
vaatan hetke ajatöös
iga tema põhjatut lohku
heidetud sooja varju
kummailiselt köitvat
kumerust, segatud värve
kiirgavat kunstiteost
lõikuvaid tahke
siirast lihtsameelsust
hingestatult kummituslik
vaim, sisukas skelett
üks tervik
kodeeritud sõnadega-
ole see, kes sa oled
ebamaine täiuslikkus
Vanaema
Vanaema
kirstukaanel
kokku lapituna
sukapüksid,
villakleit ja
tinavalupärg...
Mina, kümneaastane,
seal seisin
sõnatuna,
soolasamba asendis,
pisarnõremärg.
Mulle tundus:
kohe-kohe
lõhkeb minu süda,
voolab alla
sõrmedesse
vasakumast käest...
Soovinuksin
miskit sooja
vastu väikest põske
või et oleks
keegi võtnud
vaikselt kinni käest.
Pärast tundus
üsna tihti -
käies haua manu -
vanaema
tegelikult
polegi ju seal...
Siiski laulsin laule talle
uuemaid ja vanu,
rohides
ja rehitsedes
äärekivi peal.
Jõuluõhtul
küünlakumas
jätan laual to .....
Te parem...
Te ärge karistage neid, kel mõtted siirad,
kes julgelt välja ütlevad, mis tunded sees
kes heade sõnadega reaalsustaju viivad
ja tunnevad end nagu kalad vees.
Ehk parem peatuge ja mõelge miks siis teie
ei taha näha unistusi häid,
ei taha tunda, öelda välja headust
miks mured ainult vaevavad te päid?
Kas elu on siis nõnda palju parem
kui salaja me armastame teineteist,
ja kõik see mis läbi elatud on varem,
on painajateks muutnud mõned meist.
Päevad ei ole vennad
Päev on nagu mu täpiline kruus
Mis õhtuks saab pilgeni täis
Sõnade udunestet
Öösel siis unenägudes
Põhjani tilgatumaks
Ta piiskhaaval joon
Ja hommiku sündides
Leian ta tühjana eest
Ootamas rammuleent
Vahel sõõrub kruusi
Kibekirbet kadakakalja
Vahel mesimagusat nektarit
Aga enamasti täitub ta
Argisest kraaniveest
Päevad ei ole vennad
Maren Toom 1981
Vahel on vaja
Vahel on vaja vaikida
Ja lasta vaikusel voolata
Üle enese hinge ja mõtete
Vahel on vaja vaikida
Ja enese sisse vaadata
Kuulata oma südamehäält
Et teada mis oled väärt
Vahel on vaja vaikida
Sest vaikus võib enamat ütelda
Kui teinekord sõnad või käed
Kui see mis sa kuuled või näed
Täna ma tahan vaikida
Ära siis pane pahaks
Täna ma tahan vaadata
Oma välise maski taha
Vaikin ja vaatan ja mulle näib
Et kogu mu olemus sind on täis
Kuulen sind vere kohinas
Tunnen sind südame tuksetes
Valu ja kurbustki minus leidub
Täna see kõik on sügaval peidus
.....
Sõnad voolavad must läbi
Sõnad voolavad must läbi
Minu peale raisatud
Ma ei tunne valehäbi
Hing on segi paisatud
Sõnad voolavad must läbi
Olen tundetu ja kalk
Aga sa ei näe must läbi
Pealt ma olen külm ja tark
Sõnad voolavad must läbi
Hing kuid rinnus kisendab
Meie vahel kõik on läbi
Kurbus näkku piserdab
Sügisõhtu nukker valu
Ära puutu ära jäta
Ära hooli ega peta
Ma ei nuta ma ei palu
Olen nüüdsest üksik hing
Maren Toom 2010
Muinas jutuline armastus!
1) Algas kord üks ilus armastus,
Mis oli justkui kaunis muinasjutus.
Sel ajal olid suured ja ilusad tunded,
Mis olid sama siirad valguse kiired.
ref: See armastus läks läbi tormi ja rõõmude,
see sügav tunne võitis kõik raskused.
See suur armastus läks läbi erinevate radade,
see sügav tunne võitis kõik vaevused.
3) See armastus oli ilus ja hea,
mis nüüd unistustes püsib.
See munasjutuline armastus lõppes pea.
mis nüüd mere peegeleduses püsib.
4) See armastus oli täis hoolitsust,
ning keerukaid keerd käike ja kuristikke.
Kuid see samune kiindumus näitas .....
Tunded!
1)Armastus annab elus jõudu,
hoolitsus annab elule oma võlu.
Tunded annavad elule imelise sära,
sõprus viib kõik kurva ära.
2) Lootused annavad elus oma tee,
unistused annavad elus oma raja.
Unenäod sillutavad ja viivad tee,
just sinna kuhu on minna vaja.
3) Elus jätta tuleb valu ja vale,
tuleb jätta viha ja piinad.
Elus tuleb jätta õelad sõnad,
tuleb jätta valu ja vale.
4) Ainult nii leiame tee tunnete teele,
ning saame elus edasi minna.
Ainult nii leiame tee armastuse teele,
ning saame leida elus õige raja.
5) Ainult armastus annab elus jõudu,
ainult .....
VAID SULLE!
1) Sa tulid kui soe tuul,
kaasa tõid kõik ilusa.
Sa läksid kui külm tuul,
kaasa võtsid kõik ilusa.
2) Kuid tea,et südames
sa oled mul siiani.
Tunded on siiani hinges,
unenäos oled sa siiani.
3) Need ilusad säravad mälestused,
päevi vaid helgemaks teevad.
Need tundelised ja kaunid unistused,
kaunid meloodiad õhtuid soojemakas teevad.
4) Miks pidid mu juurest minema,
ning alles jätma vaid mälestused.
Miks jätsid sa kõik ilusa,
ning ei võidelnud armastuse nimel sa.
5) Vaid sinu ilusad sõnad,
vaid sinu ilus hääle kõla.
Vaid meie koos loetud luule r .....
Üle saand !
1) Üle mere puhub tuul,
ühed sõnad on suul.
Mille päike kaasa võttis,
ning aeg omamoodi sättis.
2) Need sõnad mu suul
viis tormi pilvedest tuul.
Alles jäänud vaid mälestus,
aeg ilusast ja kaunist sinust.
3) Need mälestused neis päevis,
ning kaunid unistused silmis.
Need ilusad tunded südames,
ning unistus sinust purunes.
4) Tundend ning rajad sinust
on kõik väljunud minust.
Kõik need rajad selja taha jäänud,
ning mälestused tuuleke viinud.
5) Nüüd alles on jäänud unelmad,
ja asemele on tulnud kaunid rõõmud.
Nüüd alles on jäänud unistused, .....
Miks?
Miks alati kõik imed
On peidus, kus kottpime?
Miks alati kõike head
Ma nii kaua ootama pean?
Miks alati headus on peidetud?
Miks siirus on kõrvale heidetud?...
Miks ilusad sõnad on suu taga vangis?
Miks kaunis armastus peidab end pimedas kongis?
Miks imed, need kunagi ei juhtu, kui väga on vaja?
Miks mõnikord seisan ma püsti vaid SINU najal?!
Miks vaatad sa mind kui võõrast?
Miks vaatad sa mind kui tühjust?...
Me kallis aeg nii kõik läheb raisku…
Mil võtad mind taas oma sooja ja pehmesse kaissu?...
kurblikud mõtted
kurblikud tunduvad mõtted,
sõnu jäänud palju ütlemata.
painab hinge ööd ja päevad
ka tegusid jäi tegemata.
hea, et kõike öelda ei saa
ei oskakski, ei tahakski
raskeks valgunud mu sisemine maa
nagu iseend ei tunnekski.
kõik ennist tabanud on ootamata,
paljugi veel saladuseks jäänud.
elu justkui puutumata,
kui on ületamata käänud.
merily pähnapuu
Kummardub kustunud lee üle hommik
Ärgates valu täis keha
Vaatan ma endasse – kõik ikka
sama
Enam midagi pole ju teha
Sõnad mu sees alles põlesid tuhaks...
Oi, kuidas karjuda tahaks...
Sõnatult, tundetult, hangub nüüd vahaks
Kõik, mida pidasin kalliks
Kuid ikka naeratan ja tõstan silmad
kuigi
jäänud vaid tuulised, sajused ilmad
Õnn üksinda nutab õue peal
Tal on allikasilmad...
Nii
Öö sametkangas õlgadel mul lasub
Kuu kulda pillas juustele
Täna olen kurbuse kuninganna
Valusate mõtete vardjatar
Kuu näib olevat nukker koos minuga
Ta pale kalbena valgustab kuuskede latvu
Vaid tema näib teadvat mu tumedaid mõtteid
Valu valgub minusse ja
Liighatab hämaruse saabudes
Ta, ööloom, on päeval peidus
Argiste mõtete varjus
Pimeduse käed pigistavad südant
Sõnad on ammu surnud
Hiline tund on hinges
Mälestused ei lase minna
Lootusetus kisub seestpoolt krampi
Imeb viimsegi soojuse
Meie jaoks ei jätku enam dimensioone
Lämbun hääletult
Tagasi vaa .....
Keelitaja valelik
Topeltstandardid, oo topeltstandardid,
te toote mu päeva päikese!
Inimesed pole ausad, nad on jõhkardid,
kes annavad lootuse väikese.
Milleks väita, et oled parem kui kohalik 'hoor',
kelle välimus odav ja sõnad teravad.
Sa pole muud kui illusiooni koor,
mille kuratlikud silmad vastu säravad.
Ja lisaks see mesine jutt,
mis iga töömesilas õiele meelitab,
Ei,ma pole kade, kui siis ainult sutt,
sest tema ju endale parema saagi keelitab.