Sõnale sonad leiti 505 luuletust
Vale
Tahaks kirjutada meie lugu,
sõnadesse panna tunded.
Suudelda su sooju käsi,
kui need minu ümber.
Öösse vajuda koos sinuga,
me kahe saladusse.
Silitada sinu keha,
moodustame mustreid.
Su silmadesse ärgata,
ma soovin iga hetk.
Su mõtteis jalutaksin,
kaunis unistuse retk.
Põgenen reaalsusest,
vangistuse trellidest.
Naudin valet sinuga,
me koosneme kristallidest.
Lehkav igatsus
Ma hingan sisse su magusat viha
ja neelan su armastust.
Kui vaid oskaks sõnadesse panna
oma pisaraid ja kannatust.
Sosistades kuulama sind sunnin
Vaata- mul on valus!
Andesta mu nõrkused.
Andesta, et armastan.
Ma enam ei plaanigi end peita-
su ette seisan,
tahaks end kui paberkirju
Su südamesse köita
Murra mind kui haiget teen,
ja halasta kui murdun.
Ma kui liblikas,
minevikust põgenen.
Unustada soovin sind-
vaata kuidas lagunen!
Mu read on tühised
täis igatsuse lehka.
Ma proovin edastada sõnumit,
millest väljagi ei tehta.
Luuletajale
Mis teeb paduvabast värsist
luuletuse?
Kes loob rajuräsus ilmast
tuuletuse? –
nii et peatub inimene,
seiskub hing?
Võlub nii, et punktipipar
tundub ring –
nii et sõnadel on äkki
ruum ja vahe,
nii et korraga on tundeil
tuum ja tahe?
Ega riimgi ole võsas
puude raiumine…
Miskit mõtlematut eeldab
sisuks laiumine…
Ole tänatud siin,
armas luuletaja!
Sinu keelemeelt meil
oli
ja on vaja.
(Pühendus: in memoriam Ellen Niit)
/Mari*Uri/
Emadele
Tahan sind kallistada, sest oled veel siin,
unistuses vabana mõtted lendlema viin.
Tahan tunda, et targasti oma rada olen käinud,
tahan tunda, kui meie aeg on ümber ja läinud.
Nii kindlalt kinnitatud inimlooma teadvuses,
kus supluses on laps, kui suplemas ema headuses.
Aitäh, mis kõik suutnud oled anda,
endas ja edasi antut väärikalt püüan kanda.
Tahan sind kallistada, sest oled veel siin,
unistuses vabana mõtted lendlema viin.
Tahaks nii tahta, võtta, jõuda Sind sülle,
sõnades, see päev, Emake ,on just Sulle
Oled looduse loodud loodus imekena,
Ait .....
Karma
Loll tüdruk, kes sa mind solvasid.
Tea ´, et kõik tuleb kunagi sinu juurde tagasi.
Sinu jaoks võivad need sõnad olla ainult nali
aga minu jaoks mitte
Sul võib olla halb tuju
aga miks sa seda minu peal välja elad?
mis ma sulle teinud olen?
Miks sa levitad minust kuulu jutte?
MIKS? MIKS? MIKS?
Arvad, et minul on nende mälestustega hea elada?
Ei need kripeldavad mu südamel ikka ja veel.
Arvad et ma veel usaldan sind?
ei selle sa oled igaveseks kaotanud.
Arvad, et andestan sulle kunagi?
ei, haiget tegevad laused ei unune.
Loll tüdruk, kes sa mind solvasid.
tea, et kõik .....
Sa oled mu kõik
Milleks öelda „mu kuu, päike ja tähed“
Kui sa ainult tuled ning siis taas lähed
Valu sa jätad mulle minnes
Paraneb see ainult tagasi tulles
Nii pikad tunduvad need päevad,
Mil taaskord sind näen ma.
Ilma sinuta ei ole mul rahu,
Peale sinu miski pähe mahu.
Kui su käte vahel lõpuks olen,
Ei tundu ükski ilm liialt kole.
Ma vajan sind, ei kedagi muud
Pole vaja taevast tähti ega kuud.
Kõik head sõnad on justkui loodud sulle,
Kui sa vaid igavesti kuuluks mulle.
Ükski vahend pole liiga palju,
Et hoida sind mu kõrval kui kalju.
Sa oled mu kõik ja rohkemgi .....
mägilane
prindin
oma sõrmed
sinu rinnale
nädal veel ja
needus
ujub pinnale
nädal veel
ja sul ei ole pääsu
ka kangeim rahn
ei sulge
väljapääsu
algab sinu
rängim ülestõus
mul ei ole
kahtlust
sinu jõus
kuid mul ei ole
kaasa-tunnet
sulle
oled võlgu
selle vaatepildi
mulle
kordan - kordan
ühte võlusõna
ma ei kuula
ammu enam
sõna
ma ei karda
ammu enam
hirme
ära närituna
läbi valukirme
pausi peale
jäätub
sinu pilk
sulab süda
nagu elav
tinatilk
nõnda sureb
sõdalane noor
ja nõnda
tantsijannast
laulab haldjakoor
Sanya
Anna andeks, aga ma ei suuda
Sina olid see, kes mind õnnelikuks tegi!
Sina olid see, keda eales otsinud ma!
Sina olid see, kellest ma hoolisin ka!
Sinule mõtlemiseta elada enam ei suuda ma.
Sinuta õnnegi pole ju enam.
Sinuta ma enam jätkata ei taha,
Sest Sinuta on mul olla igavesti paha.
Pisar silmis, põlvili maas anun ma,
Et mulle siiski andestaksid Sa.
Ehkki meeletult olen oma sõnadega haiget teinud Sulle.
Kuid elumõte oled ju mulle.
Ja seda igavesti Sa tea,
Et oled minu kõige kallim vara!
Merekohin
Merekohin mu kõrvus,
Need kerged sammud liivas,
Ja meie südamed põksumas võidu,
Tundes kaotusest kahjurõõmu.
Merekohin mu kõrvus,
Need rasked sõnad huultel,
Ja meie silmad pilgutamas võidu,
Tundes võidust kahjurõõmu.
Merekohin mu kõrvus,
Need hellad puudutused kätel,
Ja meie sõrmed higistamas võidu,
Tundes hüvastijätust kahjurõõmu.
Maailm täna
Kui palju on neid, kes koos voodisse heita tahaks,
Kui vähe on neid, kel koos on ärgata soov
Kui palju on neid, kes tühjust ei pane pahaks,
Kui vähe on neid, kellel hinge sa avada tahaks
Kui palju on neid, kelle õõnes hing haiget vaid toob.
Kui palju on neid, kelle sõnad üldse ei loe,
Kui vähe on neid, kelle ebaõnn läheb korda,
Tal ulatad käe, mis on alati abiks ja soe!
Kui vähe on neid, kellel tahame olla toeks!
Kui vähe on neid, kelle kaissu me hommikul poeks.
Mööda tormates linnades näeme vaid miljon kehi,
Ja et peatuda korraks, silma vaadata, aega pole!
Kui .....
17 aastat tagasi
17 aastat tagasi
kui meile osaks sai
emaarmastus.
17 aastat tagasi kui
sünnist tänaseni
oleme tükike teineteisest igavesti.
Kui esimestest sammudest
sai pikk tee meie jalge all
ja kui meie esimestest
sõnadest said laused.
Kui esmastest tunnetest
saime lõpuks tunda armastust.
Kui koos meid siia maailma loodi
siis edasi peame minema ikka ühtemoodi.
"Moment of Peace"
Istun siin, raudteerööbastel,
kus me kunagi sinuga olime.
Mõtlen sellest noil rööbastel,
kui ilus siis veel kõik oli.
Kui meeletult hea mul oli sinuga.
Aga nüüd olen ma siin üksinda.
Sind ei ole enam.
Ja kui ei ole sind, ei ole vaja ka mind.
Panen kõrvaklapid pähe
ja kuulan viimast korda seda laulu.
Laulu, mida tavaliselt koos kuulasime.
Mäletad, kus Hutzkyd koos jooksid...
Ja siis ühtäkki...
laul sai läbi...
nagu meie koosveedetud aegki...
miski pole igavene.
Ma kuulen rongi häält
ja vaatan tagasi.
Rong on suur ja võimas.
Enam pole tagasiteed selt .....
"Nöör ja seep"
Sa istud oma laua taga.
Sa tead, et on aeg minna.
Ütlesid seda endale juba ammu,
lööd valule käega, las minna.
Sul on videokaamera, paber ja pastakas,
paned kirja oma viimased read.
Kiri on kurb, kaugeltki mitte naljakas,
lõpuks pääsed sellest valust, seda tead.
Sa arvad, et see on mäng.
Kes esimesena sureb, on võitja.
Nagu vene rulett,
väljub siit mängust vaid üks.
Arvasid, et keegi ei hooli.
Eksisid.
Jäi tegemata viimast korda su voodi,
sest loobiti su südamesse mürginooli.
Sa sulgesid oma toa ukse
ja suletuks ta jäigi.
Enam keegi sellest uksest ei .....
Aken endasse
Südame vaka all hoidvat
nostalgilist valu
pettumusi tunda saanud
rajad viivad pimedusesse.
Aken endasse
suletud ava.
Piinad sisemuses
köidavad hirmud
kõik haavav.
Neelab Sindki
ahelais hing.
Müüritud aken
tunnete õud tapab
eilsesse vaikusesse
jäänd viimne kustunud
lootuse hõng.Hääl -
kisendab...
öösse lendab
olen kaotanud enda.
Viivuks haarab mind tunne
Päevad on pikad ja ööd lühikesed,
hommikul ärgates
koit haarab endale kogu mu valu.
Üksi ma seiran sel tundmatul laeval
ja ootan päeva,
mil kaugemale saan ma näha.
Ühe jalaga seistes maapinnal
tühjad sõnad on endiselt suul.
Läbi sinava, katmata taeva
ma lähen, ei tea isegi kuhu,
isegi süda mu sees aimab halba.
Suletud silmade eest kõik läbi jooksmas
leian ma end jälle sulle mõtlemas, igatsemas.
Viivuks haarab mind tunne,
et sind ma enam ei näe.