Sõnale soov leiti 1004 luuletust (uued)
Ma ei pea, ma võin
Ma olen alati olnud kehv reeglite järgija
Eriti ei meeldi mulle juhatus,
mida ma ei ole tellinud
Eriti kui antakse soovitusi, mida abipalvena ei ole esitanud
Küll ma olen teinud asju teiste jaoks valesti
Küll olen nende jaoks olnud liiga vale
Ma ei pea mitte midagi tegema, nagu keegi teine ütleb
Ma ei pea, ma võin
Pisarad
Liiga palju pisaraid
Tunnen, et läbun nendesse
Ei saa hingatagi
Teadmatagi, et need ei kuulu mulle
Ära nuta minuga kaasa
Mu palees toetavad mind mu inglid
Ja nende heasoovlik kogukond
Ma hoiatasin, et minu kaudu koged elu voolamas oma kehasse
Kes selle valutsükli nüüd lõpetab?
Mul on liiga palju reegleid.
Andesta, austa, armasta.
Lapsed
Ma armastan lapsi,
aga ma ei taha neid
Ma ei oska neid tahta
Pole kunagi osanud
Võib-olla see on meie kui õpetajate probleem,
et täidame oma emarolli tööl
ja kodus tahame lihtsalt olla naised,
mitte kellegi emad või vanaemad,
aga kindlasti on see ka meie generatsiooni probleem
me üldiselt ei taha
sest meil on 110 mõtet enne, mida mõelda
et mitte korrata oma lapsepõlve,
mille mustreid me senini terapeutide juures harutame
ja kui kallis
ja kui kallis on olnud teadvustamata
vastutustundetu
ainult materiaalsete väärtustega
üle küllatud elu
kallis,
sama .....
Paradoks
Kas ma õppisin vanast, mis ennast kordas?
Või kordama jäin endiselt vana?
Kas kuskilt on paistmas hele kiir,
valgustamaks mu magamistuba?
Kust tõuseb päike, kuhu loojub ta?
Isegi tarokaartide ennustustest selget vastust ei saa
Oota ja kannata,
loo endale see, mida soovid kogeda
nii enda peas kui foorumites,
kus ühist platformi lood
Hinda vana, aga ära hoia sellest liigselt kinni
Su tabletid ootavad
Jaburus
Tunnen, et mu elu hakkab
mingisuguse jooneni jõudma -
sisetunne nõnda mulle ütleb,
ja kui see juhtub,
siis olen jõudnud enda elu lõppfaasi
Kõik see aeg,
mis ma vassisin
ja passisin
ning kas sellel oli ka mingi mõte
Ma ei tohiks elus olla,
sest mina olin see,
kes tahtis minna
Ta tahtis elada,
mina aga olen see jobu,
kes igatviisi soovib surra
ning mina olen see,
kes on liiga nõrk,
et elada
Soovunelmad
Ma tahan nii väga
päikesel paitada pead
Ma tahan nii väga
pilvilt pühkida pisaraid
Ma tahan nii väga
anda sul suudlusi õrnemaid
Ma tahan nii väga
istuda kuu varju peal
ja lugeda taevatähti
suveööl sumedal
Ma tahan nii väga
kuulda öökulli huiku
ja näha pimeda öö tasast suikku
Ma tahan nii väga
näha uue päeva tõusu
ja tunda ninasõõrmetes uue elu hõngu
Kõrge sinitaevas
Kõrge sinitaevas
ja särab päikene,
kuid kuskil maa on vaevas
ja ilm on nutune.
Oh, kuidas tahaks saata
üht päiksekillukest
ja tüki sinist taevast,
mis tuleks südamest.
Ma hinges saan vaid loota
ja mõtteis soovida,
et särama lööks päike
kogu maailma.
Sinitaevas kõrge
ja kuldne päikene
on ikka sõbraks meile,
kui raske südamel.
Miks
miks kardad
surma?
see on elu üks osa
miks kardad surma?
see mis algab
peab kunagi ka lõppema
miks kardad surma?
mida vanemaks saad
seda rohkem enda elust
kinni hoiad -
ei tohi!
miks kardad surma?
kui oled surnud ei oma mingit tähtsust see
mida oled korda saatnud
ja ära pane mulle igasugust koli hauda kaasa -
mul ei ole sellega midagi teha
ning see võtab lihtsalt ruumi ära
pealegi ma eelistaksin et minu jäänused
jääksid metsloomadele
sedasi oleksin vähemalt kuidagi kasulik
surm lõpetab
kõik piinad
ja elu on üks nendest
ning miks soov
elada igave .....
Normal
siin on minu auto
telefon ja telekas
mul on see kõik olemas
aga näed minust läbi
kas olen siin?
seda on kuidagi raske öelda
jäljendan end päris hästi
aga mis on nüüd üldsegi normaalne?
pahuraks ja igavlevaks lapsed jäävad
sel moel enda päevad veedavad
pilvespäi kaubanduskeskuses hängivad
ja sel moel enda päevad veedavad
ravimid aitavad mul päeva üle elada
ja see lähenemiskeeld hoiab mind vaos
aga mis on nüüd üldsegi normaalne?
pahuraks ja igavlevaks lapsed jäävad
sel moel enda päevad veedavad
pilvespäi kaubanduskeskuses hängivad
ja sel moel .....
maiõhtul
aeg sinulgi on päevast
välja minna
öö jaheduse eest
tulbil õunapuu all
õis juba sulgus teeäärsel
võilillel kuldsel
muud ära soovi
vaid öösse rahu tagasi tuleks
lillede avanemist kõrv
puhtevalguses kuuleks
päev taas ei mattuks
sõja tulle
heleroheline kevad
ilm eilsest vähem oleks
hullem muud tarviski
üldse pole enam
16.05.2022
The Killing Moon
sinise kuu all
nägin sind
nii varsti võtad sa mind
sinu käte vahel
liiga hilja sind paluda
või seda tühistada
kuigi tean et see peab olema
tapmise aeg
oled soovimatult minu
saatus
vastu sinu tahtmist
läbi kõige
ta ootab kuni
sa annad end temale
tähti täis öödel
ma nägin sind
nii julmalt
sa suudlesid mind
sinu huuled
võlumaailm
sinu taevas
täis juveele
surmav kuu
tuleb liiga ruttu
saatus
vastu sinu tahtmist
läbi kõige
ta ootab kuni
sa annad end temale
Armastus
Võin noaga südamesse lüüa sind,
kuid mul endal lõhkeb rind,
sind südamesse soovin,
sest sinust väga ma hoolin.
Süda kiirelt tuksub,
tundeid esile kutsub.
nii tugev on see tunnetehoovus,
nii soe mu südamesoojus.
Kas sa lõpuks ometi näed?
Meie jaoks säravad tähed.
Olen selles kindel,
et oled mu kalleim ingel.
Millal kohale jõuab sulle,
et kõige tähtsam oled mulle
Tõstad päikese esile, kui naeratad,
päike loojub, kui sa kurvastad
Kuu tõuseb nagu helk su silmis
nii unes kui ilmsi
mul pole enam sõnu
kokkuvõtteks oled mu elus mõnu.
Tiibeti palveveskist mõeldes
seda hetke ära puutu kallis
ta niigi põleb tuhaks
tal seista lase me kohal
taeva all hallis las tuulena
ise ära kohab
me suus muutub palveks
pöörlevas veskis
läheb lendu siis
sooviga hing elus
veel temaga kohtuks
seda hetke ära puutu kallis
ta ise peab olema
lahkumiseks valmis
paar päeva tagasi
paar päeva tagasi polnud veel sellist tõuget
polnud taaskohtumise läiget
olid vaid vanad mälestused ja
takistused, takistused, takistused
barrikaad avanes, vabanes
iha vabaduse järele kasvas
vabaduse iha suurenes
see käivitas ihaldamise soovi
leida keegi, kes mõistab igat lauset,
aru saab,
pehmelt mõistab
ja oma südamekoju lasta suudab
nüüd oled mu mõtetes,
ei ole sel pääsu
kui telefoni kontrollin iga vähese aja tagant,
nagu linnukene, kes otsiks teri
uued plaanid,
seekord julgemad
sammuke-sammuke lähemale
mu ihaldusobjekt