Sõnale soov leiti 1014 luuletust
Ilm see nädal
Üllatavalt paremini läinud
päikese ja soojaga
kui prognoos halli lubanud
polnud võrrelda muu Euroopaga;
loodetavasti ka jaanipäev ilus
mis muidu lõket teha meelitab?
kui sobiv ilm õue kutsus
seni suviselt meid kallistab;
sest, kui just kaunis õue tulla
saab jälle üritusel tüdrukutel KEPPI
:3
Iga päev
Iga päev ma tõusen üles
oma südamevaluga.
Iga päev peas keerleb mõte,
kuidas saan Sind aidata?
Iga päev ma silmist poetan
mõne pisara.
Iga päev ma mõtteis toetan
ägavat Ukraina maad.
Iga päev ma lipu heiskan
oma südame.
Iga päev ma palun aega,
mis viiks Ukraina võidule.
Iga päev ma palun aega,
et saaks rahu hingele...
Headuse seeme
Kui saaks kõik hea korjata kokku
ja panna mulda kasvama,
et headuse seemnest võrsuv vili,
ilmas suures võiks vohada.
Ei siis halval oleks kohta,
sinitaevas päikese all.
Halval polegi ju kohta-,
kõik teed on kinni pandud tal.
Kui saaks kõik hea korjata kokku
ja panna mulda kasvama.
Ja headuse seemnest võrsuvat vilja,
-kõik me saaksime kord mekkida.
Kingitus Ukrainale
Saadaks tüki sinitaevast,
tüki kuldsest päikesest,
Ukraina, kus on mustjas taevas,
vähe särab päikene.
Saadaks osa lillekimbust,
mis korjatud on metsa alt.
Saadaks ühe linnulaulu,
mis kurba hinge rõõmustaks.
Ilus on küll meie kevad,
kuid täit rõõmu ei tunda saa.
Ukraina elu südames on praegu
Soov tükike kevadet on kinkida.
Olen kuusepuu
Tule minu juurde
Olen kuusepuu!
Jõuludel ma olen
veidi tähtsam ju!
Jutusta mul lugu
räägi minuga!
Ühel oma soovist
kuusel riputa!
Kui sul hing on raske
ja mure närib sees
Mina, su kuusepuuke
parandan su meelt!
Riputa mu külge
üks väike ehteke
Räägi salasoovist
kuusepuule tummale
Varsti täis on ehteid
roheline kuusk
Nii palju salasoove
säramas on puult
Tule minu juurde
Olen kuusepuu!
Jõuludel mind ikka
sa üles leiad ju!
hatune
oled minust
taas kord teinud
valge varese
musta lamba
eemal oleva
kõrval seisva
sammaldund samba
tõmmanud kohale
nõgise lae
katkise katuse
tugedeks jätnud
viltused seinad
tilkuvad torud
keha patuse
ei mäleta
mõtesta keegi et
olin see mina
kes andestas
valutas südant
ja proovides
olla üks karjast
üks mari tarjast
tolgendas
tagustes hoovides
soovides
vaid head
Sanya
Kastani varjus ...
Sügisaeg, pilved päikesel katavad palgeid,
tuul seal puhumas eemale , usinalt - neid.
Vahel lauldes vaikselt, meelitada proovib,
siis marus möirgab jõuga, alistada soovib.
Suveloodus õrn ei püsi , külmal sügiskuul,
kaovad kaunid õied tasa,lehed kirjud puul.
Kastani varjus , kus suviti ööbik - hõiskab,
vaikne okste sahin, saladusi õhtul sosistab.
Mäletab hellusi kui kallistades olime ta all,
me mured rõõmud siin kõik teada olid tal.
Kas peale jahedust õnn on veel võimalikk,
soe kevad, lind ja öö mis ei tundunud pikk.
Hansi!!!
.....
Tühimik hinges
Miks jälle olen siin?!
Mõteteis jäigastunult piin…
Oi, kuidas appi karjuks…
Kuid tean, et sellega ma harjuks.
Seega hoian parem kinni hinge,
oodates kuni suudan lämmatada pinge.
Tahaks kaugele, kaugele, ära siit,
kui vaid keegi võtaks käest ja mind viiks…
Ei kannata enam karmi sõgedust,
mis seest mind närib ja sööb…
Ega enda vastu tõusvat õelust,
mis alatasa mind näkku lööb.
Ma isegi ei mõista, kust
tuleb mõttemaailm nii must…
Ma tahan olla õnnelik hetkes,
olles siin, iseendana, nüüd, kohe ja praegu…
Aga mõtlen vaid, et olen ma kes?!
Ja kui .....
Vaikiv tänu
Kui öelda tahaks nii mõndagi veel
Mis pakatab siirusest ja tänutundest
Kuid hinges on hirm ja mõtlik on meel
Kas vaigistada mõttesoov või liigelda eksiteel?
Kui tahaks tänada inimest eksisteerimise eest
Kuid üks osa enesest vaikib, sest kardab
Mälestused ja hetked ilmuvad erinevatest aegadest
Kas võtta risk, teades, et mõni oht võibolla ähvardab?
Olgugi et tegemist pole mitte midagi negatiivsusega
Ei morbiidsuse, nukruse ega sünge maailmaga
Vaid headusest ja siirastest soovidest tulnud kirjaread
Kas tekitan vastupidise reaktsiooni ja kukile kooruvad vead?