Sõnale sormed leiti 81 luuletust
Rahulolematu
Tunnen kevadpungamõlkeid
tädi eLli luulelohus
kõlab kirkaid naerukõlkeid
homses praegu külmund rohus
Täditt alatasa vaevab
oleluse rõske raskus
äraolemises kaevab
sobrab tuleviku taskus
Närib hiirekõrvaootus
järve jäässe hilju augu
leiab unenägude seest sootuks
vastselt tärganud küüslaugu
Kahetsuse kaim on kange
suvi sõrmed ulatab
tunded säetud talihange
puhtaks poriks sulatab
Suve põhja hetkesoojust
surub sügisesse lumme
vihmailud saanud hoo just
hüüab talve vaikseid samme
Kalla armastuse viirust
kõrtsmik veel üks pilgen toober
kümme k .....
Tali mõrvab
Mitte ainult, et on külm
topin jäätunud sõrmed püksi
karm aastaaja ilm
ja pole selles vangis üksi;
jalakäijad ka nahutab
nende olematu kõnnitee
pärast sula temp. langetab
Ilmataat, muutes jääks vee;
kõnni nagu pingviin
edaspidi jalas uisud
ei ole lihtne elu siin
sina lõunamaal, minu juttu usud?;
on olnud nii külm
et kuse jääpurikaid
talv on kaunis, aga julm
ennast kaitsta, söö juurikaid;
ei jää tulemata haigused
kopsuklamüüdia on üks osa
ja ka muud viirused
saad surma, kui pole visa;
jahhh, tali mõrvab alati
igasugu valge pasaga ümbrus .....
midagi argist
kuude viisi su ümber
suvest väsinud
lumevalge maa
kuurist tuppa nüüd tood
ahju tarvis süles kuivi halge
rõõmu sellest saad ahjus
praksub kuusk ja haab
tee tuiskab majani hange
pliidil kartuleid keetes
potil hüpleb kaas
selg ei valuta enam pole
kummardades kange
*
veel tsüklist „Poisiiga“
ära räägi midagi
silita vaid peoga mu
laupa ja juukseid
uuesti Su sõrmede
puutest tagasi saan
poisiks kelle huultest
Sa ei suutnud lasta lahti
Su lahkumisnuukseid
kord meeletult kuis kartsin
ära räägi midagi
nüüd saanud olen suureks
hing .....
Mehe kõige soojem koht
Päeval sulab, aga õhtul külm
see ongi ikka ju talvine ilm
eelmisest nädalast temperatuur põrkub
aasta pikk, kõike veel juhtub;
ja ma ootasin üks päev bussi
rahulik tööpäev läks vussi
-16, sõrmed - varbad külmad
külmapoisid on julmad;
hüppasin, et sooja saada
nüüd on all keemist tunda
sest põie üles äratasin
kusemiseks kindad käest ära võtsin;
siis nurga tagant tuli masin
nii tilli püksi toppisin
õuest sisse plagasin
ja tahaistmele istusin;
ja, ai raisk, mu sõrmed
nii valusad, sõlme ajab juhtmed
nagu otsast need kukuksid
annab märku, et .....
Tujud ja tunded...
On valdavalt mul tujud tunded head...
Ehki sajab lund….on sõrmed külmast kanged..…
Ja igal õhtul koera jalutama pead…….
Nagunii ei tule und ja mis sest…et akna all on hanged….
On täna minu tujud tunded head…
See eest sind tänan minu kallis sõber…
Et andestasid mulle minu vead….
Ja ära kuulasid….kui oli vaim mul oli nõder….
On homme jälle tujud tunded head…
Ei sellelt teelt ma naljalt enam taandu..
Ja täienevad jõudsalt nende read...
Kes läbi elu lendavad ja kunagi ei maandu….
Ilu
Ilu on vaataja silmades
ilu on kuulaja kõrvades
kaaslase kuldseimas südames ilu
Ilu mu sees
mu maamehe kuldsete käte sõrmede otstes
sünnib nii mõndagi ilusat
tillukesed elektrilahendused
mu sõrmede su naha vahel
mina ei puutunud
Ma räägin- on sõnades ilu
sina kuulad on ilu su kõrvades
sina vaatad on ilu su silmades
minu silmade sees on ilus
me oleme üksteises täiesti ilusad
mu kallitele
kui elu ise ongi
kogu taeva alusele emaks
miks ma peaksin kartma
mitte usaldama teda
puhtevalgusest hämaruseni
täidab ta mu kõiki päevi
pungade paisumisest
lehtede varisemini
on kulgemises
võilillele päikesest
avanemiseks jahedail hommikuil
maiõhtuil krookuste sulgemiseni
*
miljardeid aastaid
tähena põleda
et Su sõrmed saaksid
puutuda mu nägu
suu juua mu suud
me hinged omavahel
kõneleda vaadata
vaikides järvel täiskuud
näha kuidas hetk
tuleb hetke kõrvale
võõras ja hiigelsuur
Kadunud maailm
jah nii juba tuhandeid
aastaid kokku saavad
talv lumi mets
öösel kuu valgus
külmunud põld
sääl kuskil kauguses
räästate tilkumine
oksal pungast saab leht
teises ilmas see vist oli
sind uksel nähes laudas
ammus lehm
karjamaale minnes
lohiseb rohus järgi
talle rauast kett
*
mu õlad on unustanud
Su käte kallistused
silmad pilkude paitused
sõrmed puudutuste janu
huuled Su hinge puhtuse maitse
meel sõnade haprad
palistused igatsuste
piinava valu
lahusolu kõigest sellest
nagu otsatu talve
siiski tänus ära talun
hingel jaksata palun
.....
ÖÖS
Mina. Sina. Öös.
Kahekesi koos.
Vaikselt lähestikku.
Teineteise hingeõhku
hingates ja tundes.
Vihmasadu.
Nii märg.
Piisk su ninal.
Tilkus.
Lähemale. Sina.
Nihkud.
Aeg kadus.
Mõistus hajus.
Sina. Mina. Meie.
Huuled. Sõrmed. Reied.
Mõnus.
Pärast vihma.
Piinlikkus.
Ja vabandused.
Sina ei.
Mina ei.
Ei tahtnud me.
Ja kogemata...
Peites tõde.
Meie kohta.
Siis kui algas sadu.
Olid märg.
Juba ammu enne seda.
Haualõõritajate ballaad
Kaunis uni on kui luupainaja
sellest, kes kunagi oli olemas
puudustunne on valutaja
meel on kokku varisemas;
tahame teda tagasi
hauataugst elu näha tahtsime
tegime siis nii sedasi
et mustlaselt raamatu ostsime;
sinine suits katab kalmistu taeva
nekromaagia õhus
pole ilusemat oktoobripäeva
kui meie eksperiment on tõhus;
need jäised sõrmed ümber mu käe
nime kõik välja hüüdsime
laul kooris andnud väe
et sind me kõik tagasi kutsusime;
must maagia hauarahu rikkunud
ja kõik hinged virguvad
võtame kaasa oma lahkunud
kui mitte, siis päikese käes nad põleva .....
üks helde suvepäev
meel hele ja kerge
et käsi saab joota
aias astrite januseid suid
laduda kuuri talveks
õues kuivanuid puid
sinitaevas kõrgel
tagasi on valged pilved
nii ööl kui päeval
Eestimaal nüüd
õitsevad lilled
hing sellest õnnest
nutta tihub vargsi kiljub
sellest ise oled justkui
puhtam õrnem pehmemad
kallistusteks päevitund sõrmed
Vastamata kahekõne
Sul naerud näos
nii sageli nii palju
täisrõõmus kehahoiak
helge rüht
Mind nähes
aga kivined kui kalju
ning kordagi- oi jah
mul pole üht
Käib keegi mööda
muudad põse lohuks
me jääme kaksi
moondud õelaks irveks
Mind mõõdad
mõtled mingiks ohuks
sest äkki
tõstad pilgu sõjakirveks
Siin pole nii et "oleks"
SEE PILK tapab
kusjuures üsna võikalt
oled karm
Hing muutub tuleks
kõrvetab mind tsipa
mu süda hõiskab
see vist arm
Ma virgun
kirve jäljed üle ihu
ei ole sinust
teisipidi tõendust
Ma tasa targu
avan sõrmed pihu
täis tühjust .....
unes või ilmsi vahel
Su külmetavad sõrmed
mantli varrukais
kinnasteta käed
vastu hommikut
unel meenusid
nad uuesti pihku
tahtsin võtta soojendada
oma hingeõhust
palju talvi sellest
on möödunud
ikka teen unes või
ilmsi vahel seda
hinge tuleks kui
uuesti tagasi
seesama märtsi kevad
Viiekas piraadiga
Üks klassivennast kaotas randme
kui loomaajas jääkaru paitas
sai sõrmede asemel uue seadme
ja vähemalt lojust näljaga aitas;
"Jou, Piraat" teda edaspidi kutsume
ühel päeval jälle tutvume
küsime viiekat laksu anda
ent nii sai valu edasi kanda;
näha on, et verd tilgub
mõistuse tagasi maale tõi
vaatab mornilt ja takka ilgub
et ta konks läbi peopesa lõi;
see raske asi ihus ripub
teretamine läheb valesti
kahju temast olema kipub
et väärkasutame žesti;
jahhh, sorri, unustanud oleme
nüüd ainult ühe käega sööb
ning ka takka mõtleme
kuidas vale käe .....
Proua Kuu
Proua Kuu ilu
kahvatamas sinu oma ees.
Ta langetab oma helehalli pale,
et silmata
seda taevalikku valgust,
millega isegi jumalad võistelda ei suuda.
Valgust,
milles mina nii tihti
sinu teadmata peesitan.
Proua Kuu põlvitab aupaklikult Sinu ette,
laotades Su silmi tähed,
riputades kõrva planeedid
ja loovutamas osa endast -
tehes seda ilma igasuguse kahetsuseta.
Ta asetab Sinu ihule
rüü, millesse tikitud
kuldniidiga piirideta armastus,
hõbeniidiga igavene andumus.
Proua Kuu kirjutab
sinust sümfooniaid, harmooniaid ja meloodiaid,
sosistab need tundelisel .....
mida annavad juurde sõnad
nad on kogu aeg olemas
nagu pilv pärast talve
mu õues lehtima hakkav
kask aastatega auku
kulunud tee
loomisest saadik
hall olnud taevas
mida annavad
sõnad juurde sellele
mida näed ja kuuled
hommikust õhtuni iga päev
olemist mis sõrmede all
nagu veri soontes tuksleb
süda et lööb hing on alles
enam olema ei pea pikas
talves värsside püüdmiseks
pliiats olema terav valvel
meelel kinni püütud ekstaasist
õhetamas korraks palged
ka see leht võinuks jääda
siiski trükimustast puutumata
lihtsalt valgeks
Кино - Мама, мы все сошли с ума
Terad kukkusid maha maasse, terad paluvad vihma
Nad vajavad vihma
Lõika minu rind lahti, vaata sisse
Sa näed, seal kõik põleb tules
Ühe päeva pärast on juba liiga hilja
Ühe tunni pärast on juba liiga hilja
Ühe hetke pärast pole enam võimalik tõusta
Kui võti ei sobi lukku, löö uks lahti
Ema, me kõik oleme väga haiged
Ema, ma tean, me kõik oleme hulluks läinud
Teras sõrmede vahel, rusikasse pigistatud
Löök randmest kõrgemale, rebib liha
Kuid vere asemel, meie veenides mürk, aeglane mürk
Hävitatud maailm, lõhutud pead, pooleks murtud leib
Keegi nutab .....
uude päeva
mind äratama tuled
näib et on võimalik õnn
endiselt palavad
me huuled pilk
sama puhas õrn
ehmusin kui aastate
tagant Su suu ja veri
mind uuesti
aralt puudutasid
Su sõrmede janu
mus muutus õnnevaluks
*
päev endiselt hall
lumevalge kui Sind
seal poleks mu arm
jääksin sellest haigeks
saada ei tahakski
päris kaineks
tere hommikust
valgus tere päev
mis taeva all
laiali mu soontesse
valgub võtad kinni mille
käest nagu oleks ees
alles sinav kaugus
kõige algus
