Ikka kõrvus mul veel Sinu sosin, sosin, mis kui merekohin. Selles sosinas on ilus kõla, pehmelt kostuv sõna: Armastan Sind väga, väga...
Kevad tuleb taili läheb, vulisevad ojad, päike juba pilve serval soojalt särab, sinilill, see põõsavarjult ärganud on juba, puud ja põõsad hiirekõrvus, sosistavad...kevad.
sa tuled öös nii hurmav ja lööv seiskud, kus vaikuse karjed siinses miljöös oled maailmate vahel ebareaalsus ja pahed lõpuks sosinal lähed
Iga noot, iga heli, iga õrnemgi sosin hinge härdaks teeb. Need vist sügise noodid ja helid, mida kuulda ja tunda saad veel ja veel.
muud endale ei palu jääks hinge alles me armastuse hellus õrnus Su kuum sosin kõrvus mõnel kuuvalgel ööl see verre nõrguks elu kohal kõrguks
Mere metsik hüüe Laiude lohutav sosin Libise laevuke edasi Karid kutsuvad sind Tuuleke hoiatab äkki Ärevalt äiutab paati Pöördu pisike ruttu Et ei murduks su mast