Sõnale sosistab leiti 23 luuletust
MA LIBISTAN KÄE
metalsesse vette
üks habras kontuur
õrnalt nahale vaob
külm peegeldus
kiirgab kristallsiluette
kui jäine miraaž
klaasjas vaikuses kaob
jäämõrsja üll pulmarüü
valges palees
alt sügavast sosistab
tule
mu mees
ja vähimgi kahk
hingeõhus või vees
lööks tuhandeks killuks
ta pildi mu sees
sulgen silmad
ja vajutan allikavette
mõlemad käed
ja kummardun ette
ses külmas ja vaikuses
ükski kristall
mind enam ei peata
me kohtume
all
Tüdruk, kes teretas vaime
Üks tüdruk, kes teretas vaime
nuttis naeruseks vihmade veed
jättis hüvasti kokku kui saime
ometi teadsin- me kohtume veel
See neidis ei põlanud lõppu
hoidis südant ja liha ja verd
armastas võõraid kui sõpru
käis tuulega käsikäes merd
Paljud ehk naersid ta üle
öeldi ikka: "Nii läbi ei löö"
oli vaene, kuid vaesemaid süles
kandis hommikud, päevad ning ööd
Nüüd kuulates kurbuses sadu
see sosistab kuivanud taimes
kuulen samme, mis kõnnivad radu
see on tüdruk, kes teretab vaime.,
Heliriin Puistamaa
Peegeldus
Ma vaatasin sulle silma
ja uppusin rohelusse
järsku kesk talveilma
tundsin soojust, mis tungis mu sisse
naerukurrud su silmade ümber
ja suudluseks avatud suu
kesköölgi olen täiesti virge
kuuvalguses unustan muu
minust kadunud võõraste valu
pole hirmu homse ees
ma selle eest andeks ei palu,
sest täna oled sina just see,
kelle põues on kõrvetav päike,
kelle kätes on kallistav tuul,
kelle kõrval ma tundun nii väike,
kelle nime sosistab suu
Gailys