Sõnale sudames leiti 1018 luuletust (pop)
Sünnipäevaks
Ära iialgi arva, et üksi sa oled,
et muret või rõõmu sul jagada pole
kui väsinult õhtuti magama lähed
sind saadame valvama kuu ja ka tähed
kui tunned, et eksinud on sinu meel
meie parimad soovid sul näitavad teed
meid leida võid päiksest ja vihmasajust
sind eemale juhime maailma valust
kui südamest midagi ihkad või soovid
on alati keegi, kes kuuleb ja hoolib
vaid hüüa, kui tunned, et sõpru on vaja
me sinu jaoks alati leiame aja
sul soovime armastust, õnne ja edu
ja tänaseks maailma parimat pidu!
Gailys
Õnnesoove
See sünnipäev, sinder, on selline päev,
kus õnnest sul kokku kantakse mäed
ja suurima rõõmuga ulatab käe
ka see, kes sind iga päev näeb.
*****
Olgu sul päikene südames,
tulgu, mis iganes tuleb.
Saatjaks olgu sul eluteel
tuli, mis südames põleb
*****
Ta tuli ja ta silmis naer,
kukkus kildudeks lillede sisse.
Ühe aasta tõi juurde see aeg,
jooksis sellesse hommikusse.
Täis õnne ja armastust süli,
veripunased roosid ta käes.
Läbi lume nii kahlates tuli
naerdes – su sünnipäev!
*****
Ole õunapuu õite valgus,
mitte lõpp vaid alati algus.
Ole kastanikà .....
Kevad
Kevad see vuliseb,
veekene suliseb,
kadumas hanged ja jää...
Päikene sulatab,
kiirega ulatab,
tärkamas maailma näed...
Kevad on südames,
hinges ja silmis,
õisi siin tärkamas näen!
Mõtlen, kas ongi see
unes või ilmsi,
ma laulan nüüd kevadele...
Noppides õisi
siniseid, valgeid,
kevade ilu on see...
Rohelust lehtedes,
uus lootus hingedes
äratab headust me sees...
Tarmo Selter
Tänutäht
Mõnikord on tunne mul,
et olen juba läinud...
Sest et nõnda pika tee
olen maha käinud.
Äsja oli juudi juubel,
nelikümmend neli,
õnnitlusi saatsid sõbrad,
tuttavad ja veli...
Kõige rohkem pakub aga
pinget minu pere:
olen andnud neile oma
eluloo ja vere -
nemad mulle unistusi,
lootusi ja usku,
mis ka ainult vaimuna
mu südamest ei kustu!
/Mari*Uri/
Ilusaid jõulusoove
Kas tunned õhtut, kuhu vaibub tuul
ja kogu ilm käib muinasjuturadu
ja kauge inglilaulu taeva alt
toob maha imepehme lumesadu?
Sel õhtul jõuluime ette koos
kõik hardalt kummardavad küünlavalgel
ja nagu ükskord sõime kohal täht
lööb headus helendama igal palgel.
.................
Salasoovid – küünaldesse
Jõulusära – silmadesse
Usk ja lootus armastusse
Jõulurahu südamesse
.....................
Võbiseb küünlaleek kuusel,
selles on soojust, kui tunned,
selles on valgust, kui vaatad,
selles on soov .....
Anna andeks, et armastan sind
Anna andeks, et Armastan Sind
Andesta, et olid tükike mind
Andesta, sest igatsus jääb
Andesta, kuid mu südamesse jääd
Andesta, et tulin
Andesta, et olin
Vabanda, sest ei suuda olla nagu sõber või tuttav
Andesta, et ei saa unustada nagu Sina
Andesta, sest olen kõigest lihtsalt Mina
Vabanda, et lähen nüüd
Andesta, sest tunnen süüd
Andesta, et üldse olen
Andesta, palun Sind
kui Sa veel vähegi mäletad Mind!
kristel eslas
Õpetaja meenutus
See kevad on sundinud vaatama
aastatetaguseid tulekuid.
Väiksed käekesed emade pihkudes,
pilgud akna peal saatmas neid minekuid.
Veel väikesed on käed ja te jalaast,
suurde maailma viimas on need.
Ema südamesoojus toeks alati on,
isa näitamas teil õiget teed.
Täna lõppemas ühe raamatu reis,
siin lood olid argipäevaselt soojad.
Oli sõprust ja tarkuse kogumist –
te ise olite päevade loojad.
Neli aastat me veetsime iga päev koos.
Nüüd ootamas kool sõpru häid
Mingu õpinguaastad teil tegusas hoos,
tarkus paitamas olgu te päid.
Mu Eestimaa
Mu jalge all kivine maapind
Mu juukseid paitab meretuul
Ning südames kõlab üks laul
See näitab mulle teed kui minna tahan
See tõukab mind edasi kui kardan tulevikku
See on see miski mida näed mu silmis
Koos selle lauluga
Seisan ma kivisel rannal
Ja annan oma südame sulle
Mu Eestimaa
Märgates ilu oled vaba ...
Päike tõuseb kaugest kuuselaanest,
särab aasal aurustuvas kaste-vees .
Kuid ometigi seda kaunist-vaadet,
sa aknast imetled , kus trellid ees ...
Kuis tahaksid sa üle aasa - minna ,
sest vabaks loodud meist on iga mees.
Aeg aitab , jõuda ükskord ikka sinna ,
mis lootustes , sul hinges - südames...
juurdusid südamesse.
Kallis,mu päike.
Ainult sina suudad rännata läbi mu mõtete-
oled öösel valguseks mu unenägudes,
hommikul minu silmade avaja.
Külvasid roosi mu südamesse,mis
juurdus ka hinge.
Oled saanud leegiks mu silmades,
sioojenduseks mu naeratusel
ning tähtsust ei oma okkad su varrel.
Mõeldes sulle tõstan pea ning
naeratan vastu elu keerdkäikudele,kus
kaotaja rolli pärib aeg.
Värvisid nähtamatuks tühjuse,mis
murdis unistusi suuri ning hajutasid pisarad
mu huultelt.
Ühel päeval
Vahel ma mõtlen valjusti
vahel ma räägin vaikselt
vahel ma käitun halvasti
vahel ma kõike teen hästi
vahel mu käed on külmad
vahel südames tunne on soe
vahel su enesest hülgan
vahel jälle su ligi ma poen
Ühel päeval ma oma käed
panen sinu suurde pihku
sellel päeval sa lõpuks näed
ma sinust eemale enam ei nihku
Gailys
Päikesetõus
Tähed langetasid pilgu
Verevalt taevas punetas koit
Päikesetõusuga lahkusid
Ootus ja igatsus mulle vaid jäid
Mu unistuste õilmed ammu langesid...
Kerge ei olnud see hüvastijätt
Kuid siiski, jah siiski,
ma vaikisin.
Vaid sügaval südames hoidsin su kätt.
Ma tahan
Ma tahan mõista sind vaikides
kuuluda sulle su südames
näha sära su silmades
ja leida end su unistustes.
Ma tahan, et oleksin ainus,
kes on sind kuulamas
ja sind esimesena aitamas.
Tahan sulle soovida ilusat hommikut
ning magama heites head ööd.
Tahan minna kõikjale sinuga,
oma hetki jagada
ja sulle kuuluda.
Teretamine
Argselt astub sinu ette,
Eesti rahvas, isamaa,
laulik; usaldab so kätte
lauluannet pakkuda.
Mis on videvikul hüüdnud
õhtu eesti linnuke:
Eesti kõrv on kuulnud, pannud
Eesti käsi ülesse.
Palub: lahkelt vastu võta
nõdra keele sõnakest!
Truuist hingest tuleb tema,
Eesti meelest, südamest!
Ööpik, mine, leia sõbru,
Emajõe linnuke!
Ja mis südamest tulnd, mingu,
jälle mingu südame!