Sõnale sudamik leiti 6 luuletust
Sisikonna ümberpöörd*
Sartre "Iiveldus" mu päevades
sisikonda tormiks kiskuv vaev
et saada lahti mürgitatud isiksusest,
keda pole kellelegi vaja
Oota, vaata ja uuri
oma värskelt pressitud sõstra mahla taustal
kuulamaks vanu meloodiaid,
mis viivad sind hetkedesse,
kus said olla emotsionaalselt vaba,
lõpuks kodus
iseenda tunnete südamikus
pole vahet,
kas sureme täna, eile ja homme
kahetsus või igatsus
nagu tõrvatilk mu kullases
mesises hingepütis
jääb alatiseks meenutama
neid hetki, mida justkui tuulelohena lennutades
iial kätte ei saanud
ja kui silmad sulgen,
näen seda film .....
Austus
Aitäh jumalik mehelikkus
et oled mu kõrval ja, et oled olnud mulle toeks ja abiks
sama vaikselt nagu tuul liigutab puul oksi
olen leidnud oma turvise
Süda puperdades
seda küll,
meelitatult
seda küll,
vargsi rõõmustades,
seda küll
Kui sa austad naiselikkust iseendas
ja mehelikkusest saab naiselikkusele võrdne kombo
leiavad poolused üles ennast südametundes
Tunnide südamikus
liblikatiiva virvendustes
Öö sumeduses
Päikesekiirte lahkudes
Austan Sind
Pendli-Endel
Minu tüüpi mees
on voolav oma sõnakasutuses,
täpne ja korrektne oma tegudes
kui minu sisemine meespoolsus peaks võtma oma kuju
oleks ta reklaamibüroo copywriter
ideaalmaailmas
tal oleks palju naisi,
reisiks palju ega omaks kindlat turvist,
liiguks ringi ja leiaks liikumises oma rütmi
Rändaja tüüpi mees
Ju ma sisimas olen selline
Aga mu naispoolsus on õrn kui pajupuu, aga sitke
kannatab palju aga haavub kergesti, nutab kergesti
kui ma saaks need koos ühenduma,
et see tugevam boheemlaslik meespool kaitses seda pajupuu õrnust
ega muutuks lihtsalt passiivseks peal .....
Süda
Südame kägardunud haavatud südamikuks
tahaksin kirjutada enda flegmaatilised read
Mu süda on õrn ja kohmetunud
arglik nagu mu ema ja isa silmavaade, pilguheide üksteisele
Nad on põimunud, aga avatud
nad ammu enam ei vaata samas suunas,
nad on eraldunud
Mina nende alge peaks olema nende liitjaks
aga liigraske on see koorem mulle
et liigutada rändrahnu,
mis puudutab taevakarva vett
Ma olen hinganud oma isa astmaatilist õhku
kus mul jääb hing kinni,
sest ma ei saa hapnikku, et olla selles kurbuses
et matta selles kurbuses oma lähedasi,
korduvalt ja korduvalt loobuda,
.....
Ilois
Olen lill,
õielehti lõpmatu hulk…
Minu pilk vaatab igasse silma.
Teekond juurest maani,
maast taevani pikk –
ulatub igasse ilma.
Südamik seest välja,
väljast sisse äraostmatu
päikesekuu kehalik.
Mittenopitav nimetamatu,
hinge lahustav hindamatu,
kogemuspõhiselt hoomatav,
pühade aegadel pühitsetud…
Õnnelik.
/Mari*Uri/