Sõnale sugis hinges leiti 62 luuletust
Sügis Sinu hinges
Järsku ma ei tunnegi Sind ära
oled hoopis teine Sa.
Vahest sügisnuttu täis on Sinu süda
naer seal üleliigne näib.
Mis mõtted valdavad Sind täna?
Millist koormat kannab süda?
Vahest elu näpistand Su hinge
valu tuli korraga.
Sügis tuli
see on kindel
ellu salakavalalt.
Armastab ta Sinu hella hinge
üsna, üsna palavalt.
Sügis istub hinges
Mõnikord tunneb seda kibedat valu,
kui mõtted on rändlindude peal,
siis taevasse vaatan ja aina palun,
et linnud tagasi tooks kevad hea.
Kui vihma sajab ja tuul on vali,
siis mu igatsus paisub suuremaks veel-.
Sügise järgi tuleb siis tali,
kristallideks muutuvad silmaveed.
Sügise olek siin ei ole nali,
kui sul hing on õrn sees,
aga sügis mind on välja valind
ja istub sügaval mu hinges sees.
Sügis hinges
Ma olen kaotsi läinud,
suur soov on leida end.
Hing laokil, maha käinud
mu hajuv mõttelend.
Uitaimdus elurihmast
poob naeru vääraks suul.
Tuul eksleb tundevihmas
ja kiigub hingepuul.
End sügisporri tallan,
mus tuhmub häirekell.
Saan lähenevad hallad
jäätantsuks südamel.
Sügis hinges
Kulda karda täis on sügis
silmist veeretab pisaraid
tihti kurvalt hinge trügib
südamest vett välja pigistab.
Sügis täis on sügisande
kirjud lehed siin ja seal
lopsakad tal kuldsed juuksed
laiali rukkiväljade peal.
Sügis täis on linnuvada
igatsevat sädinat
kurbust, haledust ja nuttu
lahkumisvalu kibedat.
Sügise nägu õrnas udus
Pikkamisi sügis sammub,
seljas kuldne sügisvammus,
jalas kirjud potikud,
juuksed lendlevad lokitud.
Silmad vesised ja hallid,
kaenla all on vihmakann.
rõõmus kõla sajab huultelt,
kergemaks läeb iga samm.
Sügis tuleb viljakoorem süles,
muudkui tuleb ja tuleb,
hinges juba leian ta üles,
ta su hinge peale astunud on.
Sügis tiibu lehvitab
Sügis tiibu lehvitab
linnud traadil ärevad
marjapõõsas klutipaar
õunapuu all küpsend klaar
Sügis tiibu lehvitab
mustjasvalge taevakaar
päike vähem kulda kallab
hinges kurbus mind nüüd valdab
Sügis tiibu lehvitab
öödki kõik on pimedad
vaikust häirib tuulevilin
kõrvu paitab metsakohin
Sügis tiibu lehvitab
kuskil keegi kannatab...
Sa mu eesti ilm
Sa oled eesti ilm
ma eesti mees
keskpäeval päike
õhtul silmad vees
Kuusillerdusest jõel
saab möirgav raju
mind rebid tükkideks
mu tundekortermaju
Su pilved lõhuvad
mu pilvelõhkujaid
hetk hiljem armulik
see oli tuju vaid
Sa nõuad vastuseid
kas meeldid- ei või jah
et miks ma mõtlen
siis käiksin põrgu kah
Kuid mina mõtlen
pikalt pikalt pikalt
mis tahan ootan loodan
selt tormikeeruplikalt
Nii vaatan vaatlen hindan
armas nagu
ma juba seadsin sõnad
uus ilme- seni nägematu nägu
Sa raevutsed ja paitad
surmkindlaid vastuseid
hell käsi karmilt pigi .....
Kevad on siin- Südames
Vihmapilve taga vangis
on kuldne, naeratav päikene,
sealt ei tule, ega paista välja
ühtki päikesekiirekest.
Süda ütleb, näitab mulle,
kevad siin on, kullake,
päästa rõõmud hingest valla,
taas särab sinu ümber päikene!
Aga akna taga vihma sajab,
sügist meenutab,
hinges kurbus, ringi tiirutab,
silmist pisaraid ladistab.
Aastaajad
Kannan talve endas -
tuisuvalle lumiseid,
kõike mida anda
talverõõm see endast võib.
Kevad on mu südames -
roheluses ilu,
vesi voolab ojades,
on öösel veidi vilu.
Suvi peitub meeltes -
päike, soojus, rand,
elumerelaintes
vabalt tunnen end.
Sügist leian hinges -
värvides maailm,
leht see tuules ringleb,
saates justkui mind.
Igal aastaajal
oma ilu, võlu,
vahel valu vaja,
et sündida saaks elu.
- Tarmo Selter -
2024
Emand
Amm laulab ja kiigutab hälli,
vanad silmad vaatavad öist taevast nii halli,
amm laulab ja lapsuke magab,
ööpimedus päeva maha matab,
amm kiigutab hälli, laulab ja vaatab aknast kohisevat merd ja pimedat ööd,
ta hilisõhtul, hommikul, päeval teeb tööd,
amm hoiab ja kasvatab, armastab ka,
võõrast last, keda südame all kandnud pole ta,
amm näeb kõrvalt, kuis rinnalapsest noor kaunis emand sirgub,
juba lapsuke hällist kukekiremise saatel ise virgub,
kuhu lähevad aastad, kui armastad võõra verd,
kuhu lähevad aastad, kui hällilaulu lauldes vaatad öist pimedust ja .....
Tasakesi sügis läheb
Tasakesi sügis läheb
välja koduväravast,
puudel on veel mõned lehed,
raagus oksad pudedad.
Sügissaak on salve saadud,
põllul muld vaid mustendab,
linnulaul on vaikseks jäänud,
kõrvus tuul vilistab.
Pilved rasked mõjutavad
ängi südamel,
mõtteid nukraid tuleb juurde
pimedatel õhtutel.
Hing on kurb, et läheb sügis,
mis nii soe ja lahke on,
miskit rebeneb küljest,
miskit sureb hinges.
Sügist natuke on veel
Piilun taevakaare alla,
vihma muudkui kallab, kallab.
Lumeräitsakuid ei näe ma teel,
kured rünnakuga viivitavad veel.
Lehti rohelisi on veel puul,
kinni oksal, jagu ei saa tuul.
Kirju lehesadu on nii ilus,
tunnen end kui pehmes lumesajus.
Aina lähemale jõuab jõulumeel,
hinges ja südames lust on sees.
Sügis lahkumispidu peab veel,
puistab viimast sügiskulda teel.
Taas üks päev on rõõmu päralt
Taas üks päev on rõõmu päralt,
kuigi päike madalamal on,
kuid siiski ta särab.
Ilm on vihmagagi kena,
see sügis ju, seda enam.
Kuigi linnud kõik on läinud,
süda juba leppinud ja rahu teinud.
Hinges kannatlik on meel,
ilusaid päevi tuleb juurde veel.
Jõuluaeg ju poolel teel,
rõõmu saab siis iga meel.
Siis valguskiir poeb südameisse,
rahu jõuab hingedesse.