Sõnale sugisnukrus leiti 4 luuletust (parimad)
SÖGISHÄMARUS
Mis sa tuigud, tuulekene, udusonnus ekseldes? Huigud, tuigud, vastu ruute piiskadega pekseldes.
Leinad lahkund laantehaljust,
kureparvi kurtma jäid, või sa siin mu akna taga kõiki norge nutmas käid?
Nägid sajus saastund põldu, kõrte kurba viljatust? Kuulsid kaarna küüsi sattund linnupoja kiljatust?
Liigutas ehk lille saatus, külmakahus kuhtuv roos? Või sul eilsed kummitused viirastusid uduvoos;
vägivald ja ülekohus, häbiväärsed hirmuööd, ja sa nagu hoiatades jälle vastu ruute lööd?
Hallis sügishämaruses tare ümber halades huigud, tuigud, südamesse süg .....
Sügisnukrus
Ma suudlen su teravaid okkaid ja närbunud õisi.
Vihmapisarad pühin su kuivanud lehtede pealt.
Oleks mustavad silmad ja ta piiritu võim siin.
Talle kingiksin tagasi varemed, et ta siis teaks.
Minust saanud on jälle mu mustade ihade ori.
Südant mul kõrvetab tuline hukutav leek.
Jälg enesekindlusest vaid külm, üksik vari.
Ta silmade tuligi enam ei näita mul teed.
On kuivanud rooside õied mu akende all.
Okkad mu hinges ja nukrus on südames.
Verised kriimud mu kätel ja põrandal.
Mitte keegi ei hooli, et nutan ja igatsen.
Kui seegi päev tühjalt taas veerenud öösse. .....
Tuuletallaja armuke
Olen tuuletallaja armuke
Huulil õitseb mul üksindusõis
Teetolmu rändur mu kullake
Harva tunda ta hellusi võin
Kui ta tuleb siis sajab mu üle
Roosirahet ja suudlustevihma
Ja ma lembun ta õrnuste süles
Homse tulekust mõelda ei tihka
Kui ta läheb siis jälle on aega
Ja mus küpsevad mõtete marjad
Pihl akna all kasvatab taela
Sügisnukrana lõõmavad tarjad
Varatalvises külmas ta leiab tee
Tuleb koju toob võõrast lõhna
On nii tuttav ja tundmatu mees
Suudleb minusse elumahala
Maren Toom 1984
