Sõnale suhe leiti 138 luuletust
Mandumis Nähtuse Neuroloog
Silmakirjalik, oli kõik mida enese suhete peegelduses silmasin,
Kuidas on see võimalik? Enam polegi nii Kõlav viis,
kui sõbra viis, sügisene tuule iil, ,mure stiil, mööda selgroogu,
ülespoole ajju judinad kulgesid,
mis tegeliku toonud
põgenemiseks tõe eest puudub moodus,
Mu mooduseks on mu loovuses peidetud toonused,
mida kohtan vaid ülemisel korrusel,kui nina pole enam nohune,
olenematta nendest oludest, katsun elada värskena mitte korduses,
koorudes, sõnade vooludes, virkast voorusest, tihkest kooslusest,
mis kostnud mu eest, hooldust mu sees, lihvides kõik oskust .....
Mulle ei meeldi et pean oma luuletusi nimetama
Kas ma iial näen valgust?
Kas ma iial kuulen tött?
Kas ma iial saan aru kus,
On minule loodud koht?
Kas ma iial veel ärkan?
Kas sa iial saad aru?
Kas sina iial üldse märkad?
Et valu pöhjustad kui püssi toru
Palun jätta mind.
Ma ei suuda su tahtmist täita,
Ma ei suuda enam usaldada sind,
Vöi enda tundeid maha laita
See suhe tappab mind
Lihast tühjaks jäämas minu rind
Vihast täitumas see pind
Sest iial ei taha näha enam sind
Reaalsus mu loovuses
On kui öhtune promill mu joovuses
On säilind tunded siin soolsuses
Ei tea kus viib rada siin teel
Kas iial ärkan .....
Augustipäev Tartus
Istun, vaatlen möödakäijaid teel. Käib kohvikutes päeva müügimadin.
Suudlemas tudengid on Rae ees ikka veel. Ei sega neid purskkaevu püsiv pladin.
Ma ootan, aga mida, pole selge. Üks Luuletus lä'eb mööda püstipäi.
On peale teda pilk tuntavalt helge. Ta kahjuks teistes linnades ei käi.
Näen järjekordset tarka naljahammast. Eluaegne ülikooli fänniklubi.
Ronib Pirogovis üles piki sammast. Hoiab pöialt talle Püssirohu pubi.
Sild silla kõrval toestab Emajõge. Pajud kallastest ei lase iial lahti.
Vool mere poole kannab lodjanõge. Aeg üle Toomemäe peab visa-vap .....
Läheb mööda
Läheb mööda seegi päev
ja seegi öö.
Tehtud saab vaid
kõige pakilisem töö.
Rutt on varastanud kogu meie
aja...
Paari tundi oleks julgelt juurde vaja
öösse, päeva,
sinu-tema vahele...
Muidu jääbki teie suhe vahele -
ja
lipsab põlvkond mööda
nagu koolitund,
mille lõppu oodates näed veidi und...
Pakuks uusi plaane,
värskeid lahendusi,
kokku-lahku löövaid vingeid vahendusi,
aga aja puhul targutus
ei aita,
kui ei sirutu su käsi
ega paita...
Laps ei ole lemmikloom
või tuttav lelu -
ta on erakordne, ainulaadne
elu,
ta on armastus, kes annab
enne .....
Kas rihmaga või vitsaga?
Kas rihmaga või vitsaga
või hoopistükkis piitsaga?
või piisab karmist sõnast,
teistmoodi häälekõlast?
Kas tohib ihu nuhelda
ja oksadega vihelda?
Eks tuleb rohkem suhelda
ja mitte tühja rihelda.
Ja iga tühja pärast ka ei tasu parastada
ning valjuhäälse riiuga ei tasu laristada
kuid hellituste kõrval tuleb eluks karastada
ja asja pärast siiski mingil viisil karistada
Sallida ei tule iga käitumise viisi
arvestada iga veidrat soovi ja kapriisi
iga mõtlematut lollust ei või taluda
laps peab õppima, mil tuleb andeks paluda
Jonnimised, pisivaled, ma .....
Armastus esimesest silmapilgust
Kui mu kodukülla sattusid,
minu poole vaatasid,
õrnalt punastasin ma,
seda vist ei märgand sa.
Teadsin koheselt ka,
et su ära võtan millalgi ma.
Ühel reedel taas kohtusime,
kui ühes seltskonnas nägime,
aina hakkasime suhtlema,
ja rohkem kahekesi kohtuma.
Valus oli sind näha
ja head nägu teha,
kui olid koos oma neiuga.
Raskes seisus nägin sind,
muretsema panid mind,
siis me suhe hakkaski,
mida varem tahtsingi.
Me armastust ei lõhu ükski mägi,
isegi mitte sõjavägi!
Sheryl Tammoja
Viha
Mulle tundub, et sa ei hooli,
et sind ei huvita mitte miski.
Sa joonistad nooli,
nagu oleksid vaimuhaige.
Sind ei ole näha,
justkui oleksid surnud.
Ma tunnetan seda valu.
Seda valu,
mida sa peidad enda sees.
Sinuga suhelda
on võimatu,
Sulle seletada
on mõttetu.
Teed kõigile haiget,
isegi ei mõtle, kas on valus.
I.R.
Lõpp
Meie suhe oli määratud hukule
nagu pole elu loodud nukule.
Oli ilus see aeg, mis meile antud
ja me saime ka selle vaevuse kantud.
Sinu armastusest ei piisanud.
See oli põhjalikult mind piinanud.
Rikkusid sa mu tuleviku teisega
ja seega saabus lõpp "meiega".
Neist koosveedetud hetkedest jäävad mäletsused
on unustatud kõik mittevajalikud jälestused.
Tundsin sinu vastu sõprust vaid,
kuid sina tead, et minu armastust tunda said.
Ei soovi, et teaksid - ei tundnud ma midagi.
Soovin sinu jaoks teha vähekest sedagi.
Ei hooli, kui arvad minust paha .....
Ootus
Millal küll saabub see aeg,
mil näeme me üksteist taas.
See ootamine on üks vaeg,
mida peab ootama aeg maas.
Ei taha kiirustada ma
meie tegelike suhetega.
Tahan, et kõik oleks nagu vanasti,
mil meil sujus päris kenasti.
Tahan käia käsikäes,
kuid sina oled sõjaväes.
Tunne on meil üsna hell
ja sinagi üpris lahe sell.
TÜLI
Kõik tõusud ja mõõnad suhetes,
tulevad - lähevad tundmatut teed.
Üks silmapilk muuta võib kõik,
meid pimedus haarab, on kurjuse võit.
Unetud ööd ja kõledad päevad,
seda kurjuse ahned silmad kaevad.
Vihaseid sõnu kui nooli meil sajab,
järgneb külm vaikus, mis hulluks ajab.
Miks on küll nii raske pidada suu,
olla neil hetkedeil vaikne kui kuu?
Kõik tehtud teod ja valusad sõnad,
meil hinge ju seest söövad!
Raske on näha headust teise sees,
abituna pimeduse sõiduvees.
Kuid hoolimata suhte inetust mõõnast,
lõpuks armastus ju kurjuse võidab?
Anna .....
Vihmasabin aknalaual,
Kõnnin talve igavesel haual.
Taevas nii kurb ja hall,
Päikest varjab katkematu pilvevall.
Puud ja maa rohelust täis,
Suvemõtteid leidub kõigi päis.
Suvi kui päästja viimne,
Suhe sellega vägagi intiimne.
Vihma seast leidub vaikust,
Milles armastust luuakse vihatust.
Taevas ja maa, ühtsena,
Loovad pildi väga kena.
Armastus
Üks neiu kord kõneles
normaalsuse kastist.
Ma tundsin, et mul
pole sinna mahti.
Ei peata mind
ühiskonna poolt seatud piirid,
sest tean, et mõtteis
vaid sinuga viibin.
Ei julge sul´ öelda,
sest kardan, et lahkud.
Kardan, et ausus,
see ajab meid lahku.
Ei teised või teada,
et armumas olen.
Ei teised või teada,
sest tagajärg oleks kole.
Kas tunda armastust
on mõeldud vaid vanadele?
Või on lubatud ka armastada minul?
Kas tõesti pean alluma seatud vanustele,
et see sobiks teile nagu orkestrisse viiul?
Targad on rääkinud iidsetest aegadest :
"Tunn .....
Truudus
Kõik teavad, et alati magus on mesi,
et tuli on kuum ja külmunud jää,
nii meiegi suhe on selge kui vesi,
see praegu nii on ja nii see ka jääb.
Ei ole mul vajadust petta ja salata,
mängida süütut Su pilkude ees,
mind jälitab kahetsus, soov uuesti alata
ja järgida alati truudust sel teel.
Mina.
Lähedane kaugsuhe
Jäid meie vahel` kilomeetrid, kuud ja mõned varjud
Viisid, mis ei saanud valmis, laulsid oma kaja
Vahel vaikuses ma kuulen- minu poole karjud
Jätan vastamata. Nii on lihtsalt vaja.
Aeg soosis teisi, meid ta seekord eiras
Tean, ütled: „Saatus!“, mina väidan: „Tõde!“
Las pealegi ma teises kapis hoian oma leiba
Sest nii jään alles, Sulle, armas Sõber.
Heliriin Puistamaa
Sa ei näe mu sisse
Sa ei vaata minu sisse, väldid arusaamist
Lihtsalt sõnad: „Terveks eluks!“ Näed ju ainult kesta
Joonistad must pildi. Et saaks kenam, sätid raami
Sõrmuski on ajutine, veega mahapestav.
Tahad näha mind kui daami, juustesse sead paelad
Kannad justkui amuletti (ehk läeb hästi?) kaelas
Räägid, kuidas minulaadne vääriks kuldset trooni
Adumata lihtne tüdruk eal ei kannaks krooni.
Pakud mulle uhket laeva, mina küsin paati
Selgitan, et sinu tundeil pole adressaati
Roosidega külvad üle, sest sul minna palun
Lubad osta kalleid kingi, kui käin paljajalu.
Mu isemood .....
Kadunud
Mu peas veiklevad näod
ja nimed nende taga
öeldud sõnad ja tehtud teod
see on ilmsi, ma praegu ei maga
Inimsuhete virrvarr mu ümber
püüan tulutult leida end sealt
olgu kordaminek või ämber
tuleb otsus emotsioonide pealt
Oma silmi näen sõprade silmis
oma käed leian kallima peost
hing vabana peal pool pilvi
hoian kinni teist, et poleks kaost
Süda hoiul on armsama põues
kõik mis tean on kinni su peas
vahel tahaksin kõndida õues
ja olla see, keda endana tean
Kildudest korjan end kokku
justkui pusle, mis kukkunud maha
kõik, mis käes panen kiiresti lukku
.....