Sõnale sulab leiti 58 luuletust (pop)
HEAD UUT AASTAT!
Räägitakse, et tähtede langemine toob õnne…
Olgu saabuv aasta kui lõputu tähesadu!
*****
Vana aasta vaikselt ukse suleb,
ta puudutusest link veel soe
ning tema kannul kohe teine tuleb,
kel eelnev üldsegi ei loe…
*****
Aasta las lõppeda küünalde säras,
Uusaasta avagu õnnele värav!
*****
Kiirelt kaob aeg aastate reas.
Mida toob uus aasta –
saatus vaid teab….
Meie kuid ootame õnne ja head.
*****
Särab tähti ja põleb küünal,
voolab vein ja laul on suus,
pannil sulab õnnetina –
n .....
Kevad
Kevadel sulab lumi
ja mul kaob uni
tõustes aknast välja vaatan
ning päike särab nagu saatan.
Garaažist haaran rolleri
ja kihutan mööda tänavat,
politsei nüüd tuli sappa
siis veel andsin takka.
Politsei mind kinni nabib,
ja kätest kinni krabib
ütles mulle, et saad trahvi
aga ma ei saanud mahti.
Käes on kevad
Käes on kevad
Viimane kooliveerand veel suveni.
Päike,
roheline muru,
õrnad lumelaigud veel maas
Jälgin, kuis kõik sulab ümberringi,
koos sellega loodan unustada mured.
Mured, mis päevast päeva,
kuust kuusse piinavad,
kuid kõik peab jääma reaalseks,
ei tohi muredest eemale puigelda,
ei tohi olla nagu lepatriinu, kes lendab ära ohtu sattudes.
Tuleb vastutada enda ja enda tegude eest
Olla ise ka reaalne.
Kevad
Kui tänavatelt lumi sulab
ja jõed pääsevad jää alt välja.
Mina panen õhemalt riide
ja lähen sõpradega välja.
Koolilõpp on juba lähedal
ja soe suvi ootab.
Unustan ära kõik külma
ja lähen rõõmsana sooja kevadesse.
Välja saan tuua ma ratta
samuti ka oma kaamera,
et teha sest ilust nüüd pilte,
nii kaua kui see ilu veel kestab.
No näed siis
Jäljed lumes sulavad taevaga üheks
ja trammimüra lõikab mult pea.
Kas ärkasid taas kuskil võõra süles?
Kas sind endale eelistades tegin vea?
Eemal rahvasummas su hääl nagu kajab
Igas vastutulevas näos on tükike sind.
Kui ühel pole teist lihtsalt vaja…
Võib-olla liig kõrge oli Sinu hind?
Hind hinnaks, meist kumbki pole vaikus ei rahu
Ja mitte keegi me hinge lõpuni ei loe.
Peale sinu keegi teine mu sisse ei mahu
Ükskõik mis moel ta sinna ka ei poe..
Lumi sulab mu põsel ja sõrmeotstel veeks
Soovin variseda kokku nii siia kui sinna.
Tean, Sinuni viivad siit mi .....
mägilane
prindin
oma sõrmed
sinu rinnale
nädal veel ja
needus
ujub pinnale
nädal veel
ja sul ei ole pääsu
ka kangeim rahn
ei sulge
väljapääsu
algab sinu
rängim ülestõus
mul ei ole
kahtlust
sinu jõus
kuid mul ei ole
kaasa-tunnet
sulle
oled võlgu
selle vaatepildi
mulle
kordan - kordan
ühte võlusõna
ma ei kuula
ammu enam
sõna
ma ei karda
ammu enam
hirme
ära närituna
läbi valukirme
pausi peale
jäätub
sinu pilk
sulab süda
nagu elav
tinatilk
nõnda sureb
sõdalane noor
ja nõnda
tantsijannast
laulab haldjakoor
Sanya
Sulab kevade
Kui talv otsa lõppes
nii jäine ja nii lumine
Jää kraavi ära viskasid
sulalume kokku lükkasid
Kui külm otsa lõppes
nii karge ja nii kõle.
Päike külma peletas
kõleduse kustutas.
Kõik on nüüd nii tore
Välja arvatud üks asi, nii kole
See talv olin mina ja see päike sina
Mu armastus kui jää, nii karge ja kõle
Jää ja sulalumi veeks on muutunud
Ei ole kuhugi nad kadunud või kustunud
Kurvalt voolavad nüüd mööda uusi radu
Ja niimoodi nad kulgevad kuid ja aastaid sadu
Selles või hoopis teises uues elus jõuavad
Nad mõlemad jää ja sulalumi su juurd .....
Kirsipuude all
Sa maalid sammu
Puhta valge sammu esimeses lumes
Kesk kirsipuude rada hommikuses tunnis
Ma tunnen – su lähedus
Okastes teel kui klaasikild tuules
Kõndigem! Peagi kaob valugi, kuuled!
Terav sõna
Ma jään seisma, sina kaod
Lähed, kuhu ma ei järgne – sa ju tead
Aeg ei oota
Sulab kevad, valgelehelised õied
Sepistavad uue raja, puhta valge raja
Kõnnin taas – ja mitte üksi
Ent kui oks, üks kirsi õides oks mind embab
Langeb pisar – ainus, mis veel elab
– ent sina, sa ei tea...
Sõnatu
sinu puudutus tuline
jahutavalt vahutav
kargelt külm jääkuubik,
sulab hetkes õhku,
libisev soolase maitsega
ihuvedelik kuum
haarab kramplikult meeltest
hammustades keelde
jääd sõnatuks-
neid polegi vaja
laine kannab
turvaliselt randa
vahel kaugele südamerele
üksiku saare lootuses
pudelikirjas seisab
tulen viimase laevaga
ankruta
Surnud ring
Õhk on külm.
Puhub tugev tuul.
Puudelt langenud lehed
on katnud terve maa.
Käes on sügis,
jälle möödas suvi.
On septembrikuu,
varsti aasta läbi.
Algab aasta uus,
kätte saabub kevad.
Sulab ära lumi,
ukselävel ootab suvi.
Surnud ring.
Kevad, suvi, sügis,
talv ja jälle aasta läbi.
26.09.2009
Värska
Värska, mu kallis ja õnnelik maa,
avali hingega ruttan sul vastu.
Südamepõhjani armastan ma
su ilusat loodust ja kaunist agu.
Rõõmust ja õnnest siin sulab mu süda,
puhkab mu hing, lauldes sulle kiitu.
Ei ole siin üldse tänavamüra,
sel kohal ma näen vaid rõõmu ja pidu.
Põõsastel kaunilt siristab linde,
päike nii kirkalt sillerdab veel.
See võlukoht jääb mulle alati meelde,
sest hinge täidab siin heameel.
Värska... kui särab siin õnnest mu nägu,
ja head saatus mulle ennustab kägu.
/13. juuni 2014.a./
Tagasi
kogu kõrist tahaks karjuda
et saaks hingest kõik see väljuda
tahaks mere põhja vajuda
et meelest võiks see kaduda
kõik see mis oli on või jääb
tähtsusetu on kui jäääär
pole lõppu ega enam algust
sulab see kuis kuu on august
ent miks piinab see nii
uus tegelikult edasi ei vii
ning vana kisub tagasi
kuigi tahaks ainult edasi
Lenda
Lenda, vaba lind.
Lenda lõunamaa poole.
Lenda, kui käsib su hing
su loodud pesa võib jääda mu hoolde.
Lenda, mu värvuline.
Siruta tiibu vabade maal.
Lenda, mu imeline.
Ma üksigi talvega hakkama saan.
Lenda, mu tiivuline
ma sind kauem külmas hoida ei saa.
Lenda, mu imeline.
Kui sulab maa, veel näeme ehk taas.
Lenda, mu lind
ära kauem mind oota.
Lenda silmapiirini
ja ära tagasi vaata.
Lenda kaugele ja lenda kiirelt
sulle miskit pakkuda mul enam pole.
Ma sulle järgi vaatan, üks nukker käeviibe
ja ära sa lennanud oled.
sügisball
tasa raevun mul tilguvad räästad
kõlukülmust kurk kōrvuni vööl
laiad laaned sees graffitud seinad
hilisõhtuni valutan tööd
pime pisku mis lubatud silmale
sulab näppudelt jahune leib
narrinägusid naerdakse viluks
nende kulul käib sügiseball
sinkjashalliks surm suudleb kord huuled
raudne voorimees kodu koob tee
turuplatsidel kirkad on hinnad
hingemüümata mõned on veel.
puts.®