Sõnale sulg leiti 247 luuletust (top)
Eesti ajalugu
Ega ei saagi ausalt aru, kuidas me püsima jäime, Brockmann luuletab me lugu.
Ega me muud, kui sajandite tuhk ja tuhandete aastate kaja, tuul puhub tuhka, katel kajab,
See, kes valitseb me minevikku, juhib tulevikku ja olevik on pelgalt hallutsinatsioon,
Tartu linn kannatab Põhjasõjas, Käsu Hans laulab laulu,
Igavesti ootame oma valget laeva, laeva, millest saab meie hukatus ja unustus.
Kristjan Jaak peab end tõeliseks eestlaseks.
Eestlane, ise ei mõista, käib oma aurukatla ümber.
Elu ja surm, me lõpmatu tants ümber aurukatla, surm ja elu.
Looduseusku ennemp kui Juma .....
jüripäeva tuisk
sajab lund õied
sinilillel päev otsa
põõsa all aias on
sulgunud kevad
tuleks kui vastu tahtmist
talvel ei taha
lasta kuidagi käest lahti
*
aastaid hiljem ärkad
ööl ühel sellest üles
Su käsi ikka veel mu peos
hulgume sihitult tänavatel
meil silmad on unes
sellest vees kurbuseks
saanud meel meil pilvise
taeva all nii lahus on tee
mis ees
isale
Sa lahkusid mu elust
kui olin mõnekuune
sulgesid ukse ja
vaikides läksid.
Kõik need tähtsad päevad
sündmused ja hetked mil
oleks soovinud Sinult
sõnu et oled uhke minu üle.
Üksikud korrad kui
ristusid me eluteed
ei suutnud Sa ka siis
olla kaine -
vaevlesid endiselt
pidevalt viinakuradi
küüsis ja mina olin
kõigest teisejärguline.
Kas tead mida ootasin?
Et sa viimaks saaksid aru
kusagil Seal väljas
kusagil pudelipõhjast kaugemal
on Sul poeg, kes tahaks kutsuda
Sind oma isaks.
Paar aastat tagasi ilmusid
välja ei kusagilt ja nõudsid
minult va .....
ärgata sellises öös
ärgata öös
kus kodukakk Pikksaares
huikab mäest alla oja
järve veel vulab
metsa all sinilillel jahedusest
õied on sulgunud
enne kus hanged nüüd
rohetama hakkab rohi
öö otsa kasel mahl tilgub
pange küla keskel pesal
isakurg kolmandat päeva
nokka plagistades
ootab rahutult kaasat
ärgata öös sellises
milline rõõm
suus kevadest
sõõmu järel sõõm
Kurb koolimaja
Taas koolimajad sulguvad
Jääb maha õpetaja
Mitu korda aastas peab,
teretama koolimaja?
Kas sügisel saab lilli tuua,
oma armsal' õpetajal!
Täna jälle hirm on põues
Hirm mind ahistab
Pole see ju õige tunne,
see tunne pole hea...
Kahjuks ongi kõik reaalsus,
ehk tänamagi peab...
Küll elu ise õpetab
Käidud teid ja radu kinni kasvatab.
Trikk
Sula õues kadunud
ja Juku toas igavlenud
vaatas pealt garaaži ust
ei hoidnud tagasi uskumust;
kuidas trikki teha oskab
vajutab nuppu ja alt lipsab
mil mehaanika alla läheb
ja ise edukalt pääseb;
sõitis esmalt auto Emajõkke
ja võttis eest ka muu tõkke
testis oma jooksukiirust
ja luges sulgemist;
teeb kätekõverdusi, kükke
nii pani nupule klikke
libistas end jalad ees
aga pea veel oli sees;
isa kuulis pealt masinat
pidas maha pominat
garaaži sisse astus
ette ilmus avastus;
nägi, et lahti uks
ja Juku kaheks tükiks
pea veeres ikka veel
polnud mistkit .....
mu kallitele
kui elu ise ongi
kogu taeva alusele emaks
miks ma peaksin kartma
mitte usaldama teda
puhtevalgusest hämaruseni
täidab ta mu kõiki päevi
pungade paisumisest
lehtede varisemini
on kulgemises
võilillele päikesest
avanemiseks jahedail hommikuil
maiõhtuil krookuste sulgemiseni
*
miljardeid aastaid
tähena põleda
et Su sõrmed saaksid
puutuda mu nägu
suu juua mu suud
me hinged omavahel
kõneleda vaadata
vaikides järvel täiskuud
näha kuidas hetk
tuleb hetke kõrvale
võõras ja hiigelsuur
Isa õpetus.
Laula mulle laulu,
mida ma enam ei mäleta,
aga ometi kumiseb mul kõrvus,
sest nad on lähedal,
nad on toeks ja olemas ja nende kaudu,
ma võin öelda sõnu ja lauseid,
mida ammu igatsed kuulda.
Olen loodud Sulle kanaliks, Sulle vahendajaks,
et Sa looksid iseennast veel tugevamaks, ent oma õrnuses
leiaksid ka oma väe.
Et Sa ei trotsiks sulge,
kui see Su nahka puudutab
ega liialt meelitaks
ennast eluteele raskeid kivisid tassimast.
Ole kerge.
Ole mänguline.
Ole vaatleja.
Võta kõike, kui mängu, mis kestab vaid seni, kuni Sa ise otsustad seda mängida.
Mängi .....
Pudel nagu kolb
Juhtus see kuu juba jama
kui vajasin objektil kusele minna
pidin privaatsust näiteks autos saama
seadsin sammud sinna;
ja tühja pudeli võtsin
kuhu ära tegin häda
istusin ja ukse sulgesin
koormakergendust ei anna häbeneda;
siis töökaaslane roomas hiljem
kes ära kärvamas janusse
tapab janu teda pigem
kui raske töö ise;
nii ta nüüd haiguslehel
ei lõpeta ta oksendamist
aru puudu sellel mehel
kui ei vaadanud kollast
see olnuks
see olnuks kui
teises ilmas
õites õunapuu alla
mereäärses
talus tegime endale
ööseks voodi
oli madrats padi
vatitekk linad
ehaks üle läinud
taeva sina
kuu me kohal seisis
kosta polnud mere müha
sulgkergelt sa vabanesid kleidist
nii valge oli kallas
süda Sinust muudkui joobus
endast üleni loobus
see oli justkui
teises ilmas meel mille
kildudeks teel korraga pillas
avameri
julgusega võideledes avamerele sõudsin
avastama põhjatult läbipaistvaid randu
teadmata kui sügavale ma välja jõudsin
kas maapealne taevas puudutab veel kandu
väikene pudelist mudellaevuke öös randub.
ilmastiku tuju laineid meres vahustab
loodus püüab säilitada endas tasakaalu
inimestele veekogud joodavaks lahustab
siin kohata võib elusid päästvaid vaalu
delfiinide lauluhääl meelteolu rahustab.
silmad sulgedes.. meresoolast õhku hingan
paitab sisemuses kopsusid ja väljast nina
sammaldunud jälgede vetikatest puhastan kinga
elu - hinge vaheline lepitus l .....