Sõnale sun leiti 1183 luuletust
Nii palju haudu
Nii palju haudu
Ja hauata surnuid
Rahutuid hingi
Ekslemas ringi
Pisaraist pimedad silmad
Katkised südamed
Pumpamas valu
Tuksuv ahastus
Kuidas leinata
Tapetuid tänaval
Kodudes
Lahingutandritel
Kuidas elada
Kui on vaid kole
Ja lõppu ei ole
Sulen silmad
Ja kujutlen
Miljonid punased moonid
Liiguvad tasases tuules
Tuulekellad helisevad
Kutsuvad koju
Ekslevad hinged
Sulanduvad helidesse
Mooniõite õrnusesse
Tuul suigutab
Mooniõite südamed
Nutavad kõikide pärast
Pisarate särast
Sünnib uus taevas
Lõppevad vaevad
Kõik saavad koju
Nii ma kujutlen
28. .....
Surmav ja soe süda
Kelle süda see on? Ma arvan, et tean.
Selle omanik on aga üsna vihane.
Ta oli risti nagu tume kartul.
Jälgin tema tempot. Ma nutan tere.
Ta väristab oma südant
ja karjub, et olen teinud halva vea.
Ainus teine heli on katkestus,
kaugetest lainetest ja ärkvel olevatest lindudest.
Süda on tappev, soe ja sügav,
Aga tal on lubadusi täita,
Õudusunenägudest piinatuna ei maga ta kunagi.
Kättemaks on lubadus, mida tüdruk peaks täitma.
Ta tõuseb oma neetud voodist,
vägivallamõtted peas,
raevu sähvatus ja ta näeb punast.
Ilma pausita pöördusin ja põgenes .....
Palju õnne, kallis!
See naeratus ja pilk ei unune eal,
kaasas puudutuse tunne nii hea
igal korral kallistuse õrna paitusega,
mis lihtsalt ajas lõppes vaikusega.
Sa oled kaunis, ükskõik kuidas vaatan,
Sinus peitumas on Eesti naise vägi,
jälle möödumas on taas kord üks aasta,
Sina elus ikka iseendaks jäädgi.
- Tarmo Selter -
2022
22. juuli
Nii palju mul kingitud on lilli,
nii palju häid õnnesoove,
vohab mu südame peal,
nii palju on päev mul päikest kinkinud,
nii palju rõõmu ses päevas näen.
Lõoke kesal lõõritab,
kägu kuusel kukutab,
korstnal toonekurg plaksutab,
pääsuke sinitaevas tiirutab,
rukkililli pilvist lennutab.
Kuumus täna on küll hull,
kuid mul ei ole tuju null,
Nüüd jooksen kiirelt mereranda,
naudin elu laineharjal,
ujun nagu kala vees,
sünnipäev mul rõõmu teeb.
Johannese ilmutusraamatut lugedes
seitse inglit puhuvad
pasunaid ja tõttavad seejärel
seitsmest kausist
Jumala raevu maale kallama
päike läheb mustaks
nagu karvane kotiriie
kuu muutub verevaks
tähed langevad
nagu lehed puudelt
taevas vaibana
rullitakse kokku
kõik mäed ja saared
nihkuvad oma paigalt
teadmisega et bakterid on
ainsad külalised
Maa viimasel õhtusöögil
oled hakanud elama
kuhu peitma pean
igatsuse maa
oma ema järele
veres mis päikeselaiguna
valusalt väreleb
kosmose jäisesse pimedusse
hing kuhu enam ei kisenda
pilkki kipu
19.07.2022
.....
Elu õpetab
Varsti peab arvestama, et kõik on selgeltnägijad ja kõik
hakkab välja kooruma nagu munast kooruvad tibud,
prõksutades oma koore lahti,
tõde paisub ja paisub nagu maisitera,
mis enam ei kannata kuumuse käes vedeleda.
Ma suren taas,
Sinuga koos
suren taas.
Surma pole olemas,
kuidas muidu ma endiselt elus oleksin?
Teades, mida kõike ma läbi olen elanud,
nüüd ma usun asjadesse,
mida ma ei arvanud, et võivad kunagi nii tõesed olla, aga
nagu öeldakse, elu õpetab.
Elu õpetab ennast ise
ja surm õpetab elu märkama.
Valusalt isekas
Valusalt isekas, kas selleks, et surra?
Kuidas pääseda sellest elust nii,
et saladused kaoksid koos minuga?
Sa ehk mõtlesid.
Ehk mõtlesid armastuse tähendusest?
Miks hoiad käes igaviku tule all minu papsi raamatuid?
Mis meist küll niimoodi saab?
Mis pilk oli Su emal kui nägi mind uksele nõjatumas
kohe kui Su enda naine silmapiirilt kadunud oli?
Miks ma meenutan kõigile, kui kallis ja hea Sa olid?
Kas see ei lõhna kahtlaselt?
Miks ma kinkisin Sulle lõhnaõli,
kas selleks, et ma ei tahtnud enda sisse vaadata ja lihtsam
oli Sind ette sööta teistele, et ma ei peaks .....
Ühe päeva ja öö
Ühe päeva võiksin end kiisuna tunda,
siis kurrutaksin kogu päeva ja öö.
Siis lesiksin sohval, hiiri ei püüaks
ja sooja kaminapaistel nurru vaid lööks.
Siis tassikest piima luniksin aina
ja maitsvaid krõpse pealegi sööks.
Siis lõngakerad korvist-kõik laiali puistaks,
mul vallatusi jätkuks;nii päevaks, kui ööks.
Siis perenaise palge ette kui jõuan--
Ei ta hurjuta mind, ei karju, ei löö.
Vahest tahaks end tõesti kiisuna tunda,
nurruda, vallatleda ühe päeva ja öö.
Arglikus
"Ma jälestan seda päeva, kui sa sündisid"
ütleb ülem sulle silme ees
"miks sa minema küll kõndisid?"
talle ei loe haav su hinge sees;
loodus geenidesse tegi vea
adrenaliini valesti kasutasid
mis saab sellistega, sa ei tea
debati enesekaitseks ohvitseriga pidasid;
pidid ju kodumaa nimel kõigeks valmis
olema, aga alla andsid
näha on kõigi silmis
arglikus - millega oma sõna murdsid;
konflikti ajal ei loe, mis sa tunned
pidanud olema valmis, hing, ihu ja sooled
kui vastu kõigile hakkadki, siis sured
ja miks seda enne ei tehtud, kui nõrk oled?
Kahuriliha
Kas on tunne, et sind jälgitakse
aga vaenlast sa ei näe?
taevast alla vaatatakse
miski sünge ulatamas käe;
kui on kosta pauke eemalt
siis tead oma saatust
see ei loe, kes tuleb su kõrvalt
vanne kasutab oma määrust;
et neid või teid kõiki
tina all õhata
laip laiba otsas veretiiki
õnnetus tulles võib hõigata;
küll koidab see kõikidele
mil surm levitab oma iha
ilmaasjata saadetud rindele
kui on tehtud kahuriliha
Miinihüpik
Ära võõrast pinda usalda
kunagi, kui raev keeb
naabri suhe head ei sisalda
halva otsuse ülem teeb;
Hadesega tantsides ei saa ümber
raevust nüüd nagu näib
vägivald on meie kõigi sõber
mis õiget teed käib;
kuuled, võõrad tulevad
miiniväljad nagu ämblikud võrgus
elusaid surnuteks teevad
maapealses põrgus;
nendeks kas rohelised mehikesed
või täägiga ähvardatud kohalikud
küll on elud lühikesed
keda said eesrindele sunnitud;
seal suurimad hirmud tekivad
tehke teed miinihüpikule
ja ülejäänud, kes end ohverdavad
et saaks tippu triumfile
Palju õnne
Päikest põue säravale,
armsale ja kaunile
tüdrukule, keda ma veel
ikka aina imetlen,
sest on Sinus peidus ema,
ärinaine ja solist,
samal ajal särav, kena,
hääl on imeline just,
luues heli heliseva,
hingehääle kaunima,
ainult Sinu päev on täna,
Sulle õnne soovin ma.
- Tarmo Selter -
2022
Ukraina suvi 2022
Põrgulik pinge, loomalik toonus,
tohutu koormus, Ukraina loomus,
tuli, veri, surmakutsar ringi kõnnib,
siin süsinikust teemant sünnib.
Põrgutules tuhaks muutub argus.
Vabas Ukrainas vaba maailma valgus.
Vene nats ja lääne lödipüks veel vaatab,
kuidas tunda su mõõka saab iga saatan.
Ei säästa siin keegi vaenlase mainet.
Ei Sauroni pilk enam kedagi veena.
Ei hirmuta enam Turmamäe laava.
Слава Україні! Героям слава!
Kus Sa ometi kadusid?
Kus Sa ometi kadusid?
Kas naerad, et nüüd saan võtta haiguslehe leinamise pärast...
ja lihtsalt tšillida ringi?
Ma ei teagi, miks ma kurvastan,
ma tean, et see viimane hetk oli hea,
ma usun sellesse siiralt...
Kui ei oleks olnud hea,
Sa ei oleks niimoodi surnud..
Võib-olla Sa planeerisid seda salaja, sest
Sa tahtsid välja sellest süsteemist, nendest inimestest,
Sa olid väsinud, väsinud, väsinud,
seda oli näha Su silmadest,
mis vihjasid
"Palun ärge piinake mind!"
Sa tegid kõike, mis vaja
Isegi kui manipuleeriti Su soove
Olid nõus bussi peale h .....
Täna aasta vanemaks ma sain
Täna aasta vanemaks ma sain,
kuid noorus, ei ta käest mul lenda,
sest südames mul lust ja rõõm
ja hetki elust hindan.
Aastad, need ei murra mind,
mul' päitseid pähe ei pane,
nõrgemaks ei muuda mind,
vapralt elus edasi lähen.
Positiivsust kuhjaga,
mul veel elule on anda,
kuigi vahest elutee,
mul astunud on kanda.
Nii palju päikest, lilli aasal,
liblikaid ja rukkis sinetavaid rukkilille päid
ja merelainete vahused harjad-
kõik on see, mida südamesse mahutada võib.
Täna aasta vanemaks ma sain,
üks aastaring sai otsa,
kuid ikka edasi püstipäi,
kuni s .....
Igatsus rukkililledega rukkipõllu järele
Üks vanaproua igatses
tõelises tuules sinetava rukkipõllu järele.
Ta rääkis mulle sellest kogu aeg,
ühtegi päeva ei jätnud vahele.
Ta rääkis sellest mõttest oma pojale,
et see oleks suurimaks sünnipäevakingiks temale.
Jaanipäeva üritusel jälle, alustas vanaproa juttu,
kuidas ikka tahaks näha, tuules õõtsuvat sinetavat rukkipõldu.
Pärast seda ei saanud ma enam vaiki olla,
suur pisar voolama hakkas põsilt alla.
Üheksakümne üheksa aastane vanaprouake,
nii härdaks muutis minu südame.
Saabuski pilvitu ja päikeseküllane päev,
rukkipõld haljendas ja .....
Vahel nii vahel naa
Vahepeal ma mõtlen, et miks ma toodan sellist prahti,
et nagu poleksi mõtteid,
ainult enda mõtted
Samas mu loominguline sõber ütles,
et kõike tuleb toota, kuidas
muidu eraldad terad sõkaldest
Seega loovus on hetkeseisund
Inspiratsioon ei pea olema saavutatud mingi substensi uimas
kui näed liiga palju värvilisi mustreid
ja ei suuda ennast kuidagi maandada
Kui palju korduvaid mustreid võib meil ometi olla?
Kõige ehmatavam oli ükskord see,
kui avastasin, et aastaid ja aastaid olen ketranud sama mõtet,
mis pole toonud mulle ei head ega ka halba,
vaid lihtsalt .....