Sõnale sund leiti 293 luuletust

Meenutus

Vahel vaatame ajas selja taha,
meenutame hetki, mis olnud,
mida kõike sai elus veel näha,
kellega koos naerdes oldud.

Mida hetkes sai tehtud ja kogetud,
sündmused meenuvad taas,
mitu tundi sai öösel magatud,
olla üksi oma mõtetega.

Vaatad tagasi, mõtled siis ringi,
minna edasi on vaid üks siht,
olla olemas elus ja siingi
teha kõike, mis elus on eht.

- Tarmo Selter -
2022

Mu ümber ja mu sees

Mu ümber metsakohin
ja puudelt potsab lund
ja pilvist alla sajab
lund,lund,lund...

Mind piiranud on vaikus
ja valge lumi ka
ja igal pool mu ümber
on lumesaartest maa...

See ongi vaimupete
ja ettekujutus
Sest sündimas ju ongi
üks tore luuletus...

Ole ise

Kuidas olla see,
kes Sa olla tahad,
käia oma teel,
eksimata rajal?

Kuidas olla ise,
olles see, kes oled,
leides olulise,
mis Su hinges põleb?

Ole lihtsalt Sina,
ära muuda end,
hoia oma "mina",
Sa oled elu sünd.

- Tarmo Selter -
2022

Elu sünd

Iga sekund ja minut
sünnitab elu
Igas päevas ja aastas
on elu sees
Kui sa hindad ja austad
oma elu
Siis mõtle
Õigeid otsuseid tee!

Teel

Sündides astud nulliringi,
mõtled korra, miks on nii,
teadmata, et eluringi
minnes on seal kurbustki,
mis vaid läbi elu kestes,
saatmas Sind koos rõõmuga,
vahel kõigel minna lastes
alustad Sa sõõmuga
kõigest, mida homne toob,
ehk siiski veidi eilset veel
seal sellest mida elu loob,
olles sünnist surma teel...

- Tarmo Selter -

Elu päevadeks!

Iga päev on nagu elu -,
kingikeseks pakitud.
Elu, mis nii tõusuks
kui ka loojanguks
on hakitud.

Ava kink, mis sinu jagu, -
rõõmusta ja üllatu!
Keset lagedust ning lagu
leia aare võrratu!



/Mari Uri/

Jõulud tulid naerusuil

Jõulud tulid naerusuil
maa lumest vaba mitmeid kuid
Nüüd lumekratid tegid nalja
tõid kõikjal lumehanged välja

Tuul tuisku üles keerutas
end lumehangedel veeretas
Lumehelbed tasakesi
keerlesid kõik läbisegi

Virvendas kõik taevalaotus
suureks paisund jõuluootus
Süda pummadi,pummadi lõi
keegi kuskil piparkooki sõi

Hing

Iga hing on imeline,
olgu vana või siis noor.
Iga sünd on tulemine,
uusi kogemusi toob.

Kui Sa kuulad hinge kõla,
hingekeelte muusikat,
tuleb osata vaid seda
endalegi tõlkida.

Hing see juhib sisetunnet
läbi Sinu südame,
olgu täna või siis homme,
oma hinge hoia veel...

- Tarmo Selter -

Jõulutäht

Üks jõulutäht on helkimas
seal taevas üleval
ta mulle silma pilgutab
pilgul säraval

Meil kõigil on üks täheke
nad sündides sünnivad
ja meie pikal eluteel
me saatust juhivad

Pohmeluslikke mõlgutusi

1
Ah, ma teadsin juba noorelt:
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust.

Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.


2
„Всю жизнь меня Бог мучил.“
Достоевский, Бесы.
Ah, miks pole sündinud ma loomaks,
halliks peniks, kes Su varjus roomaks,
lõviks, kes Su kerre suruks hamba,
rebides Su puruks nagu lamba,
jäneseks, kes lippaks Sinu eest,
ahvenaks, kes varju leiaks veest?

Ah, vaid inimese kaelas ripub ling,
mis Sul otsapidi peos — ja see on hing.

..... Loe edasi →

KELL

Unetutel öödel õppisin ma tundma kella - väsimatut vasardajat. Toks! Toks! Toks! Ei ole see pooltaldade tikutamine, ei. Põmm ja trahh! Kaheteistkümnes tund. Iga löögiga langeb üks pea.

Tema'p see ongi - julm jumala ingel, keerub kaheharulise mõõgaga, väravavaht ja väljaviskaja siin ilusas Eedeni aias.

Kaks keerlemisest kuuma osutit, kaks tulist tera surub ta sulle vastu rinda, sundides sind samm-sammult taganema lehtlate ja lilleklumpide, purskkaevude ja paabulindude juurest pinutaguste prügimägede poole.

Oi elupuu kuldsed viljad, võipirnid ja viinamarjakobarad! Kes � ..... Loe edasi →

Kurvad rõõmud

Oh, palju läinud – ehk kõik ju läinud?
Kuis kees mu sees!
Ma sulen silmad, nad palju näinud –
Mis ootab ees?

Kuid surmahirmus mind häkki valdab
Uus elusööst,
Ja uuest hing end päästa maldab
Sest tühjus-ööst.

Võin rõõmustada, võin kurvastada
Kui keegi muu,
Võin harrastada, võin armastada
Kui keegi muu!

Veel käed mul kaunid, veel käed mul valged
Ja närblikud,
Kui iial enne mu nukrad palged
Nüüd veetlikud.

Ja kõik on kaunim ja kõik on armsam,
Kui kunagi;
Ja mina valvel ja mina varmsam,
Kui kunagi!

Kui sinisilmne on suvetaeva
Akvamariin, ..... Loe edasi →

Päev

Ma purjetan all sinise purje:
Oma kohkunud imetlust kui hõõguvaid urje
Kõigile, kõikjale kannan ja paiskan,
Kui raisataks kulda, nii oma liigpunast südant ma raiskan.

Kaks on mul tütarlast – olen neil ema või õde?
Kadakmarjasilmine üks ja teine on blond nagu nisu;
Ah: nende väikesed käed mu käte tukslev sisu,
Ehk kui mul sõrmed neil soojas lokkide siidis,
Pähkelpruunis ja kullases niidis,
Mis nii pudenev-pehme kui lume hebenev hõde,
Mänglevad, palmides neisse verevat paela,
Ehk võilillevartest kui põimin neil kee ümber kaela.
Jookseme alla siis kumerast kingu ..... Loe edasi →

Laululinnud ja talupoja-kultur.

Kes meil sündind laulikuks,
selle kodu ungas, urgas
tihti kuskil tare nurgas.

Madis see saab aulikuks,
kui tall’ puistab mõne pära.
Ajaleht teeb kiidukära.

Kuid kord ärkab mõte halv:
miks meil kestab laulutalv?

Laulik külmand, kängund ära.

TUULEMAA: IV.

Ju tunnen õrenevat maiset rõhku,
ju tallan mõttes kõrge kõrbe jääd.
Ma tunnen avaruste tuule õhku.

Mul seltsiks vaimud julged, pärjapääd,
ja troostiks helgid kaugest laotusest,
ma aiman surnud ema pilku hääd,

ma osatuks jäänd maade jaotusest.
Nii kahvatab mu taga kodu kund,
meel kerkib kaotuste vaotusest.

Ei küündi sinna vihkamiste sund,
kus nukrus kiirtesäras puhtas hangub,
täht külmast avarusest paistab lund.

Näen, kuidas otsatuse öödes vangub
maa, inimene, elu petlik tund!
Vaim üksik vaatlemise leinas kangub

ja üle aja, ruumi tõstleb und.

MAIKELLUKESED.

Mu tuba on küllastatud lõhnadega
maikellukestest tillukestest.
Mu süda on troostide kõhnadega
tulnud närtsimistest sügisestest.

Ah, viimne mu esimestest armastustest,
mu igatsustest varisenud!
Mind meeles pea! lõhnast meeltkiusavast
sest oleks vastu nagu värisenud.

Kuid liiga naivne nende lillede leid
on põletatud päevade pajast.
Ei avatle enam mind Kevadeneid
ega kellukesed musude ajast.

On hüüdnud mind teistsuguste kellade suu,
käi järel! kutsund Vabaduse jumal.
Torm keerutand pilvesid ümber mu kuu,
lahtund rohelise kevade humal.

LAUL EESTIST.

Õudne kui needmine ajalugu,
maha tallatud jõuetu sugu,
Kõverad, küürakad vaevakased
juurtega, juurteta mädasoo mülkas.
See on Eesti.

Kes küll kuivatab korra neid soosid?
Noorelt ju närtsivad põskede roosid,
roostetab tegude haljas teras.
Rängalt rabavad hallaöö piitsad.
Oleme Eestis.

Kes küll heledalt naerda siin suudaks?
See, kes mured kõik rõõmuks muudaks.
Koorma all kummarkil õhkab elu
veel aga Hädaoru küla kohal.
Eesti elu.

Hundipajud, pedajapalud...
Teistviisi mühavad tammesalud,
teisiti viinapuulehestikus
lõuna taeva all kostavad laulud.
Ees ..... Loe edasi →

RAUGAD

Õlal valged juuksed, sammus raudne raskus,
ootad mind sa pargis kord novembri iilis.
Samuti kui köitest sinu mantli taskus
aimub kiipsi mõtteid roomlase-profiilis.

Ning siis tulen mina õhtu lillas lõõmas
naftaliini pilvi hajutades keebist,
nägu loori taga paksult kuivas kõõmas
jumalteab mis salvist, jumalteab mis seebist.

Meie matk on raske, külmand rada reetlik,
kuu ja tähed kaovad taevast kesköö aegu.
Kuid me ees käib luule, noor ja majesteetlik,
lampi kõrgel hoides täpselt nagu praegu.

‘J

XANTIPPELE

Palju on aegade jooksul, Xantippe, su riiakust naerdud,
lastele isad ..... Loe edasi →

Ema portree Portrait of my Mother

See on mu ema portree. This is a portrait of my mother.
Käed tööväsimusest vajunud sülle. Hands sunk in her lap from work-weariness
Ja mina kusagil tühjas ruumis And I somewhere in empty space
hüplev alp harakas a conceited, hopping magpie
laia taevalaotuse all. under a broad sky.
Prillid on kukkunud lahti löödud raamatule. Her glasses have fallen on to the knocked-open book.
Suur Jumal hoia mu poega. Great Lord, look after my son.
Vihm vasardab vast ..... Loe edasi →