Sõnale sunge leiti 76 luuletust
Riigikogus hall on taevas
Riigikogus hall on taevas,
sünged seal on pilvedki,
kõuemürin mõne närvid,
kokku-lahku lõi.
Kuidas lahti saada vaevast?
Kuidas olla prii?
Valge tuvi tiibu laotas,
üle Eestimaa
Kord Sa vabaks oled saanud,
ära lahku päiksekiirega!
Kui Sul rinnus põleb tuli,
Süda sees lööb sädemeid,
Sõprusele anna voli,
hingata saad sedamaid.
Valge tuvi lendu tõusis,
Riigikogus vaikseks jäi.
Rahu,Rahu! tagantjärgi,
kauaks õhku kõlama jäi.
Sirgumine
Sirutas jalgu üks väikene laps,
sirutas mähkmetest välja.
Sirutas jalgu üks väikene laps,
sirutas sipupükstest välja.
Istukile tõusis see väikene laps,
kuniks võttis jalad alla.
Sammudki läksid tal pikemaks,
sõnad suust pääsesid valla.
Aina lähemale,lähemale elule,
mis kui pööristorm ringi käib.
Meri sünge on ja marune,
alla vanduda tormile ei või.
Mälestus
Raagus oksad mind piitsutavad,
lehed langend ammugi,
mitmendat sügist käin
ühte rada,
kõrvalteid ei olegi
Tuul,see naerab mulle näkku,
prille ninalt sikutab,
ulub kõrva,
kaob siis ruttu,
kord ju olid nägija.
Pehmes samblas seened rodus,
elu neid ei kõiguta,
eemal pohlad meelitasid,
tahtsid sohu tirida,
jändrik känd,aga jalgu väänata,
orav viskas käbiga,
miks küll teda ei märgata.
Metsa kohal pilved tulid kokku,
mustad,sünged-salaja,
tuul neid rebis kokku-lahku,
elu vastas samaga.
Hirm mul tekkis ühtäkki,
kuis saaks metsast minema,
Vaikus kõhe .....
Elu Pahupool
Kui pusle tükk on üle ja ei mahu enam suurde pilti
Või elu on nii hale ning keegi kannab seda musta silti
Siis viimaks oma häbi peita, ainiti viha viimaks toita
Kuniks vaid pimedad riismed, alles vaid sünged tahvlid ning nimed
Tommy noor oli
Üksi ärkas, uinus ja mängis - polnd kedagi
Koolis tõugata, lükata võis muretult tedagi
Muutus üksindus raevuks, kiusamine vihaks
Mõtted mustad toitsid hinge, vaid vereihaks
Kui lahenduse leidis ja viimaks endaga rahul oli
Siis Tommy oli koolis ja Tommyl püstol oli
Tommy oli rumal
arvas, et olemas jumal
Ei teda oota keegi vär .....
Mõju
Sünged tormipilved kogunenud,
valmistuvad ümbritseva puhastuseks,
Inimene pakku põgenenud,
valmistub olemasoleva kaotuseks.
Torm on teinud oma töö ja lahkunud,
inimene kaotuskibedusse mattunud.
Torm on hinge kandunud.
Tahe hinges päiksekiirena surub läbi tormipilve,
Inimene ülesehituseks võtab kätte kirve.
Mis Ta sellega teeb on Tema teha,
kuid mis iganes Ta loob, pole eelnevaga sama.
Kas tulem on tugev või nõrk,
seda näitab tulevane tormi käik.
Lehed on langemas ära
Lehed on langemas ära
linnud on lõunamaa teel.
Mina ei lahku veel täna
mu aasta ei ole läbi veel.
Vihisemas novembrikuu tuuled
sünged õhtud hingel veel ees.
On külm, kuid kaebeid sa ei kuule
tea, et ma pole selline mees.
Kevadet võiks ette mul heita
ei uskunud, et sügistki näen.
Eks sügisvihm jäljed nüüd peidab,
tean, et ta püüab kõigest väest.
Ja lehed on langemas ära
ja linnud on lõunasse teel.
Kui sulgeb uks, avaneb värav
ja ma tean, ma pole läbi veel.
Kui hommikud ühtlaselt hallid
ja kibedalt maitsevad ööd
võta kaasa, mis kallis
ja ülej .....
Vaikiv tänu
Kui öelda tahaks nii mõndagi veel
Mis pakatab siirusest ja tänutundest
Kuid hinges on hirm ja mõtlik on meel
Kas vaigistada mõttesoov või liigelda eksiteel?
Kui tahaks tänada inimest eksisteerimise eest
Kuid üks osa enesest vaikib, sest kardab
Mälestused ja hetked ilmuvad erinevatest aegadest
Kas võtta risk, teades, et mõni oht võibolla ähvardab?
Olgugi et tegemist pole mitte midagi negatiivsusega
Ei morbiidsuse, nukruse ega sünge maailmaga
Vaid headusest ja siirastest soovidest tulnud kirjaread
Kas tekitan vastupidise reaktsiooni ja kukile kooruvad vead?
vahest kui me
vahest kui me
avaksime oma silmad
ning näeks kui -
kui palju on elul anda.
enamat kui lihtsalt
mure koormad või
võlad mida päevast
päeva vaikides kanda.
siiski viibime rohkem
sellel pool vikerkaart
kus värve ei näe -
kõik nii sünge ja
mustvalge.
süda on jahe
veelgi külmemad
on need üksikud käed
-
abi vajaksid
kuid keegi
sind ei märka
sind siin ei
näe -
jätab ulatamata
käe..
laseb uppuda
laseb ulpida
arktilises vees
külmal jääl.
vahest kui me
avaksime oma silmad
ning näeks -
kuidas lähedasel läeb -
vahest kui ava .....
optimist
mina olen pea
pilvedes optimist
sina sünge
ja realist
või lootusetu
pessimist
minu unistused
suured ja neid
sa kuuldes
võtsid taskust
mult roosad prillid
ning tampisid need
mulda ja väitsid
et ihkan liialt
kassikulda ning
selle sära.
mina olen pea
pilvedes optimist
sina sünge
ja realist või
lootusetu pessimist
pluss ja miinus
ning vastastikune
tõmme see ongi
armastus vist?
mustas ülikonnas mees
Mustas ülikonnas mees.
Must auto peatub maja ees.
Tuli nõudma ta oma võlga
Sinu käest.
Haarab lipsu kaelast
kägistab välja rõõmu
jättes Sind põrandale
elutult lebama.
Teadvusele tulles on
Su pea paks ja süngeid
mõtteid täis süstitud -
depressioon ja üksildus
on tema tugevad relvad
inimese enese vastu.
Mustas ülikonnas mees.
Külas käis. Lips maha jäi.
Minule silmust hoidma
mis kinni püüaks ülemäärased
unistused ja õnne.
kell 3 hommikul
jälle ma leban kell 3 hommikul ärkvel
oodates hirmuga surma või ilusat und
mõistuse segaseks närviliselt vähkren
veel pole kumbagi uksele koputama tulnud.
on see ülemõtlemisest tekkinud stress
või elus kujutlevate tunnete deliirium
tagurpidi keeratud mu maailma progress
olles kõigest enese mina tühine varjund.
süngelt must tähistaevas ja unetu kuu
kiirenev pulss ning külm higi teeb oma töö
paanilised hingetõmbed kuniks kuiv suu
loodan üle elada järjekordse raskust täis öö.
enam ma ei leba kell 3 hommikul ärkvel
oodates hirmuga surma või ilusat .....
Milleks?
                        Milleks ?
1) Milleks vahel elus on just nii,
    Et aeg süngeid pettumisi rutuga vii,
    Miks lihtne lausuda neid ilusaid sõnu,
    Millel kadumas tulevikus oma võlu.
2)Â Milleks vaja luua need illusjoonid,
    Ja samas varsti lõhkuda emotsioone
    Kui valida oleksid võinud teise elutee
    Mis oleks viinud sind üle raudtee
   Â
  Â
3) Milleks vahel kaoks aeg tundmatusse,
    Millega lõhutakse endi ees klaase,
    Ning üksindust puistata nii südametesse,
    .....
Lase mul elad
Ühel pimedal süngel ajal
kuulsin su häält ma
midagi oli sellel kajal
mind nii tõmbasid sa
Veidikene hiljem mõistsin,
mis vea olen teinud
veel põgeneda püüdsin
seda sa ette ei näinud
Sa püüdsid mind kinni
sinu võrgus olen nüüd
tulemusteta käime ringi
sa ei tunne mingit süüd
Olen ära püüdnud minna
üritanud igaveseks lahkuda
sa tuled alati järele sinna
kuhu olen läinud jahtuma
Ma ei saa olla sinuga
see teeb nii metsikult valu
Ei saa ka olla sinuta
ega seegi pole mingi elu
Jäta mind rahule, unusta
lase mul sinust lasta lahti
ära enam mu l .....
On kuskil Keegi...
On kuskil keegi,
kes varastab rahu,
võttes ära kõik,
mis hinge ei mahu.
Tuleb nii salaja,
kui ootamatu löök,
iga varutud jõuriisme,
näljaselt ära sööb.
Tahtes asemele,
saata vaid valu.
Kuid mitte kunagi,
ta andeks ei palu.
Ometi on keegi,
kes igatsevalt ootab
Ja vargsi südame,
ta teele laotab.
Et lõppstaadiumis,
saaks tunda pinget,
nautida seda tühjust,
nii ehtsat ja sünget.
Maivis L.
Ehk keegi saaks mind ära viia?
Igal pool, kus ma ei viibiks,
igal pool mul ees on piirid.
Lükatakse paremale, kuigi vasemale tahaks,
ma ei tohi ju seda panna pahaks.
Jälgitakse iga mu sammu,
vabadust pole tundnud ma ammu.
Paljutki ma tahaks öelda,
kuid enam pole mahti mõelda.
Vaatan ringi enda ümber,
miks ometi on kõik nii sünge?
Kas inimkonnana oleme jõudnud siia?
Ehk keegi saaks mind ära viia?
Miks ometi?
Ma olen väsinud
Väsinud kõigest, mis röövinud hinge
Hinge, mida on korduvalt piitsutatud
Piitsutatud välja minu vastupidavuse
Vastupidavuse, mis kattis sünget kurjust
Kurjust, millest ma ei leia enam pääsu
Miks ometi?
Kas leian ma kunagi veel rahu?
Rahu, mis sõbrunes päikesega
Päike, tänu millele õitsesid lilled mõttemaailmas
Mõttemaailmas, kus õhtut kunagi ei eksisteerinud
Eksisteerisid vaid laululinnud ja rõõm
Rõõm, mis sütitas õnne
Õnne, mil tundsin end vabalt
Vaba purunenud hingest, kurbusest
Miks ma ei või enam seda headust tunda?
Miks ometi .....