Sõnale surm leiti 422 luuletust
Kuni surm meid ühendab
Meie elujõgi see
on must nagu süsi
tulles üle vee
kurjus kallastel rahu ei küsi;
kõik kellel püssid ja noad
ujuvad kaasas murule
enda arust tapmiseks on load
mida jagavad üleilma turule;
minevik end veres kastab
Keiser Putin mõju hoida loodab
naabrite erinevus kestab
kuni surm meid ühendab;
kõiki, kes Vene naaber
mustast jõest näitab oma palge
saanud maskeraadist siiber
Karu pilk suhetes on selge;
ja mida teeks ilma NATOta
Eesti, Gruusia ja Ukraina?
kasakad imesid ei oota
terastorm seal süveneb aina;
nende vilja eksport õnnestus
vahepeal, kui aeg se .....
Surm on minu koodeks
Surm on minu koodeks,
seal, kus on vaja midagi lammutada, lõhkuda,
ma ilmun
Tüdinud näoga,
ilma kerge vaimustumiseta
Varjata pole midagi,
skalpelliga lõikan kõik õrnalt lahti
varjatuks ei jää midagi
Ja palju ma Sullegi sellest kõigest räägin,
mida näen ja tajun
elu on surm ja surm on elu
Keeran elule selja ma
tahan ära minna ma ka
sest elu on raske
ja surm on kerge
ma ei taha enam elada
ja seda rasket kooremat kanda
ma tahan minna
kuhugi kaugele linna,
mis seitsme maa ja mere taga,
kus elu on kerge
ja surm hoopis raskem
kui surm on tõesti see
see unenägude tee
kui tõesti uinudes sureme
ja surres lihtsalt uinume
kui surres näeme und
ja unes näeme surma
siis tahan ma surra
ja mitte kunagi tagasi tulla
sest uni on kerge
ja elu on raskem
elus peab tegema valikuid
unes aga teed mida õigeks pead
unes näed neid keda tahad
elus .....
Surm
Ahoi seltsimees surm
või härra
või kuidas teid kutsuda
Mis vahet seal kuidas
on vastus
mina olen see kes kutsub
Mina kutsun
ja teie tulete
teie kutsute
tükk aega ma mõtlen
Aga kui ma tulen
siis olge valmis
kui tulen võin olla kes soovite
seltsimees härra või pan
Minul lõputult aega on
teil üürike hetk
aga ometi olla võin kade
Härra surm
kas võtate puhkust
või üldse ehk lähete pensile
Tõsiselt mees
miks ajada säärast hullust
see oleks katastroof
Kui keegi ei sureks
ei sünniks ei vananeks
mis oleks te väetite mõte
milleks te elaksit .....
Surm
hääletult kui vari
liigub inimkonnas surm
ta ei ole päriselus
kuri ega julm
surm teeb mis vaja
mis kohuseks on tal
muidu oleks terve maailm
ülerahva all
ei ole temal vikatit
ei musta keepi üll
pole nagu timuaks
kel verine on süll
surm liigub hääletult ja tasa
vaikne on ta viis
et eikeegi iial kardaks
ootmas paradiis
SURM
Kodu hoovil autost tulid,
arvasin et oled mulle.
Tean sa pole mingi suli,
ometigi tõid mu tulle.
Jäin ma üksi endaga
võimatu unest ärgata.
Tahtsin ainult lendama,
lootsin sind ma märgata.
Päev mil lootus lõpuks suri,
tuligi mees mustas.
Eemalt paistis ilme kuri,
piklik nägu, kõrge turi.
Mind korraks vihast pilkas,
ma sind veel meenutasin.
Ta südame mult lõikas
ja Sinule ta hõikas...