Sõnale surm leiti 598 luuletust
Kaljuserval
su sinavate sametsilmade
summutavad suudlused
paitavad mu sõrmi
kui veider paitavad mu sõrmi
mitte silmi ega suud
vaid sõrmi
sest need on viimsed mida näed
kui ma end kaljuservast lahti lasen
ja tuultest hoogu võtan
sest need silmsuudlused on viimsed mida tunnen
kui ma tuultest hoogu võtan
ja end kaljuservast lahti lasen
ja kui su silmade soojus kiirgab
minule minuni minusse
sinuna sinuga sinust
siis tahan su silmi ma näha mitte tunda
näha
mitte tunda
seista
mitte lennata
seista
mitte lennata
jumala eest mitte ainult lennata
üksi
kui juba lennata siis .....
tähtedesse vajutasid
tähtedesse jäljed vajutasid
öös oodates istudes kuul.
pilved silmadest hajutasid
häälekaja sosistas tuul.
tiivad laotasid
hingest paotasid
kõrgustesse kaotasid -
meid armastuse puul..
küpseteks varakult -
aplalt maitseb viljadelt
nektarit võõra huul....
magusamaitseline hurm
hinnaks südamete surm -
igatsuse seemneid lennutab tuul
õidepuhkemise romantilisel kuul...
Hingedepäev
Käes jälle see päev,
mil kadunud hingi ma näen.
Vaid küünalde leek,
see rõõmu mul teeb.
On teine november,
on hingedepäev.
Mu pilgus on tusk,
kuid südames usk.
Kus elu, kus surm,
vaid hingede urm-
keerleb pimedas öös,
kell vaikselt tunde lööb.
On hingede aeg
ja välja kui läed,
sa tuttavaid näed-
kuid kus on te käed?
Sõnad su kõrvas
Hoolt ja armastust, lootust ning kallistust,
Väikesed asjad mida ma nõuan.
Kuid kas sa jõuad?
Sosistan sõnu su kõrva,
kavandan enda mõrva.
Ja mis siis saab?
Üks päev, me sureme,
kõik siis ära anname.
Ja kui see päev kätte jõuab,
Sa koos minuga lõpuni sõuad.
“Kuidas sul läheb?”
Läheb,
või hoopis tuleb,
ei tea
vastan sulle hiljem
hetkel ei jaksa
mõttetuid mõtteid
täis on pea
oota,
küsi uuesti
küsi julgemalt
las ma annan
oma südame su kätte
hoiule
võta,
vaata sinna sisse
libista sõrmedega
üle arterite
pigista korraks
veri kinni
Tunned?
ei tuksu enam
see ongi põhjus
miks ma vastata ei saanud.
Unetus
Mis on see, mis ei lase mul uinuda
lõõmava küünlaleegi saatel;
hõljuda unede merede kohal;
loksuda rahulikus rütmis
lokkava õitsengu maadel;
nagu vetikate apokalüpsis vohada;
sumbuda elu mustreisse
ajakangaste vetel;
kohiseva tuule narmaste väreluses õhata?
On see too hilisõhtune tõrvatilk
või süümepiinade süvenev koorem?
On see uudse atmosfääri õhustik,
mis paks on hirmu aatomeist
ja paljunevaist ootuseist?
Või hoopis see mikroskoopiline süvik mu ihus,
mis aja vihus, kella tiksudes
otsekui puuriks mu hinge poore?
Laboris sadestatakse vastustest t .....
Külm on
Külm on...
Külm oli täna
Külm oli eile
Külm oli suvel
Külm on voodis
Külm on kõik mida riivan
Külm oled sinagi kui ma sind vaatan
Külm on su suudlus
Külm on su puudutus
Külm on su käsi su, su süda, su juus
Külm on mu saatus, me ettekuulutus
Miinus kahekümne seitsme kraadise kehatemperatuuriga inimene sarnaneb surnuga
miks?
inimesed ei mõista
et võttes endalt elu
mõjutad sa ka teise elu
ja olles nii kummaliselt ükskõikne
tähendab
et sa oled liiga enesekeskne
sina ja maailm
kuid ennäe
maailm ei lõppenud koos sinuga
seega... tule aga julgelt tagasi
lihtsalt igaks juhuks
sa olid ju tegelikult päris tore
maailm siiski
on nüüd kannatamatult teistsugune
Alati
Laman nõrgana voodis
ja ootan surma saabumist.
Sind nii väga endaga hüvasti jätma ootan,
kuid sina oled ammu juba minust loobunud.
Või õigemini olin mina sulle ei öelnud,
sest kohtasin kedagi teist.
Kedagi, kes vaene polnud,
kedagi, kellel sarmi oli palju olnud
Kuid nüüd laman üksinda ja ootan enda surma
siin näruses vanas haigla palatis ja alasti.
Kuuskümmend aastat siin ilmas piinelnud,
sest raha olen armastusele valinud alati.
Enesehaletsus
kõigepealt tekib hirm
järgnevad pisarad
siis vimm
ja viha
viha kandub igatsuseks
igatsusega jälle pisarad
tekib sügav masendus
ning väheke kahetsust
järgneb enesehaletsus
kuid kui nutud on nutetud
ja vaikselt kõigest suva
märkad, et ebaõnn pole lõputu
ning enam ennast haletseda ei luba
tõused voodist, pühid pisarad
teed end korda, las nüüd kõik vaatavad
kui kaunis ja muretu tundud sa
kuid on asi, mida ei märka nad
et sügaval südames sa sured