Sõnale suu leiti 2784 luuletust
suu jääbki küsima
Saadet „Universum“ vaadates
suu jääbki igavesti küsima
milleks on tarvis universumile
miljardite tähtede
sündi ja surma
jäises pimedas kosmoses
elu hurmav
ei ei iial kaoks ühte
valguskiirde
üleni mu meel
eesvanemate keel
Sina mu armas
koduahju leek
just seda nii väga kardan
Küsimuste küsimus
Mul on küsimata küsimus
ma ei julge
või tegelikult vist ei taha
seda ära raisata
Kes iganes vastust teab on kaugel
täiesti kätte saamatu
küsimus rändaks hulk aega
suust kõrva
kõrvast suhu
suust kõrva
kõrvast suhu
Kohale jõudes poleks ta enam endine
See poleks enam minu küsimus
vastuski tuleks niisamuti
suust kõrva
kõrvast suhu
suust kõrva
kõrvast suhu
Jõudes minuni oleks kaduvväike tõenäosus
et minu moondunud küsimusele
saabuv vastus oleks omakorda moondunud
selleks mida ma ootan
selleks mida ma vajan
Ei- ma ei küsi nõnda lihtsalt ära
.....
Ilus on olla
Ilus on olla
ja ilus on mõelda
ja ilus on tunne mu südamel
Ilus on hommik
ja ilus on õhtu
ja ilus on armastus ikka veel
Ilus on laul
ja ilus on luule
ja ilus on minu emakeel
Ilu on silmis
ja ilu on meelel
ja ilu on kaunites sõnades
Ilu on maal
ja ilu on taeval
ja ilu on päikesel säraval
Ilu on kõikides
avatud meeltes
ja ilu ei ole veel otsa saand
Koletis
Kuis saab pahupidi pöörata
üks koletis maailma
Haarata ja kahmata mõnuga
kõike, mis hakkab silma,
rüüstata elu,
ja elavad saata teise ilma
Sa vaata, kus koletis,
hampsab suure tüki maast,
punnissilmil vaatab,
kust aga juurde saaks
Koletis planeedil Maa!
Peatage koletis maal!
Tunnel
Tunneli lõpus on valgus
sinna viib vaid üks tee.
Ühe maailma lõpp. Teise algus.
Ülim kiusatus on see.
Mis ootab seal?
Ehk tervis. Või hoopis haigus.
Kes ei proovi, see ei tea.
Tõde raske leida neis paigus.
Ehk rikkus või vaesus.
Kumbki suhteline mõiste.
Ehk uues maailmas pole aegu
vaid Olemine. Ei kaotusi ei võite.
Ma seisan ikka siin lävel.
Seljataga tuttav, ees vaid ere.
Siin ei taha. Siiski veel ei lähe.
Kõhklus meil veres.
Tahan küll ju uut
kuid vanast loobuda ei raatsi.
Anna korra veel suud.
Siis ehk rahu saangi.
üks kord veel
kas ma talun kuulatada
kuidas pisar nutab
kuidas naer su üle naerab
võim see ümbert võtab
virin veereb varrukast
nii üles kääritav
keelelt kallub mis ei ole
pähe määritav
kas ma talun tunnetada
kus on peidus arm
kuidas hajus silmist lust
et kappi kadus tarm
kas ma suudan üks kord veel
hoida kõrgel lippu
rebituna tuulte käes mis
jäänud lonti tippu
kas ma talun
üks kord veel
öelda sulle et
põhjuseks ei ole minu
võtmata tablett
kas ma võiksin üks kord veel
peale kõige muu
vaid magustoidu maitsetega
sulgeda su suu
Sanya
palju õnne
vähestest sõnadest
nii palju juttu
mille mõtegi
uttu
kaob ruttu
kes pilgutaks silmi
nii et tibuke peos
näitaks end
et langevarjunöör avaneks
ja maanduks ometi see
lõputu lend
kiiremini kõrgemale kaugemale
head mehed on vait
nad ka kaevavad kraave või
lõhuvad puid
toidavad suid
soojade käte ja sooja südamega
kui otsid surfajat
lainelaudadel
suhete haudadel
pankade treppidel
kasiinode keppidel
jääb üle ainult
õnne sul soovida
võid ju proovida
Sanya
oh arm-arm
armastuse sõna
kostub nagu mõna
levib nagu hais
või teada-puha pais
armastuse
sõna
on suures osas vale -
et löögiks ette keeraksid
oma teise pale
armastuse kellad
ei vajagi ju kõla
kui su kämblad hellad
ümber minu õla
kui mu kohal sinu
kaitsev varjupuu -
las süda räägib üksi
sest suudlust
voolib suu
Sanya
Lumememm
Ma mäletan, kui tegin
lumememmi.
Ja nendest pisarsilmi lahkusin.
See oli siis, kui hoidsin emal käest,
kui isa kaenla alla mahtusin.
Nüüd hoian hoopis
oma sõbra käest.
Ja memmele teen kõrvale ka taadi.
Vean lapsi üles-alla kelgumäest
ja pärast ostan neile limonaadi.
Ma mäletan, kuis
suuga püüdsin lund.
Kui kinnaste peal helbeid uurisin.
See oli enne veel mu kooliaega,
kui nina teadustesse puurisin.
Nüüd sulatan ma hoopis seda lund,
mis lapsepõlves
langenud on põue...
Ja hoian hinge kinni iga kord,
kui päikesega ühes
astun õue...
/Mari*Uri .....
Minu laul
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal,
minu mõtted minu suul.
Hanekesel hane jalad,
aol ning ehal oma loit.
Oma tunne igal kehal,
igal vaimul oma toit.
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal…
Mitu haru elupuul!
Igal armul oma sarm,
igal sammul oma king.
Oma värin igal haaval,
igal punktil oma ring…
Igal lapsel oma hing!
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal,
minu süda minu suul.
/Mari*Uri/
