Sõnale suu leiti 3336 luuletust
Jääs karastunud
Kui vile on puhutud
hääled välja kodust kutsuvad
neid on kokku aetud
pole aimu mida öelda tahavad;
aga vene näost seda näha
öeldakse suurele ja väiksele
ollakse siin, et äraviimist teha
igale riigivaenlasele;
võõras veri seda loonud
nende vile puhub tänapäeval
teise maale ta roomanud
sp. on valu meenutada aastapäeval;
kevadel pääsukesed tagasi tulevad
aga mitte need hinged
mis lõuna asemel idakaarde kaovad
kus on külma ja lumehanged;
jäätunud põrgu ja haud
igaühele, kes seal sureb
läheb kuumaks veduri raud
vaguniukse sõdur suleb;
on nimesi, .....
Tähtis... sina... tee
Öeldakse
tähtis pole sihtkoht
tähtis on tee
Teest veel tähtsamad
on löökaugud
siis võib olla kevade
Siis võib
võibolla maurata
võib võibolla tükke teha
võib sind unedes kimbutada
Võin kõike mis keelel
mis meelel
mis seintele soditud
Võin sind- võin ennast
südame kujulise ukseavaga
üksikkambrisse lukustada
naljaviluks
Võin auke vältides
joobnuna vingerdada
võin valehäbi tundmata
neisse kukkuda
Sisse kukkudes vaid muiatakse
tähendusrikkalt kaasatundvalt
et ju see oli vältimatu
paratamatu
Tean kuhu lähen
aga pean meeles ka tähtsa .....
Veetlevas kevades
Tunda on maheda tuule silitust,
tuulesuu õrna puudutust põsele,
olla looduse kui armsama, embuses,
kuulata linnulaulu kui lembeluulet.
Kevad õrnalt, mis kui armastus
tuksleb südames,
voolab kui vulisev ojake,
kõigis mu tunnetes ja mõtetes,
läbinisti olen veetlevas kevades.
Üleliigne mädanemine
Mul selline tunne
et vanaduspõlve ma ei näe
sest on tehtud selline vanne
et penskarilt võetud abikäe;
selleks olla prii maksudest
mis ei kaasne kõige muuga
see aasta vaesusest
on söögivahekord poole suuga;
kui keskmiselt 11 € kuus
edaspidi kokku +130 aastas
tunnen valu igas luus
sotsminister otsuse pigistas;
"Pensioni tulumaksuvabastus
käib riigile üle jõu"... on öeldud
riik ei tea, mis on selle kohustus
pigem varem saab mulda pandud;
see on üleliigne mädanemine
et isegi hallipäiselt sa ori edasi
oravad, sotsid, 200 käitumine
ajab meid kõiki perse s .....
Suitsupääsuke
Olen suitsupääsuke, kes
sinatava taeva niidul
mustavast mullast sündinud, valguse valgest
palest üles
sirgunud.
Olen rohtus paekiviaed Saaremaal, mida
ei murenda ka rõhuv aeg, võin
olla
ka
rukkilill vaasis, ka siis
tummim elujoon on, laulmast kunagi
hümni teeskle
selle sõnad
uhkelt välja suust too
ja
kõikjal, kus
käid
sini-must-valge lipp, enda
järel lehvima
koo.
Tormiline elu
Kirgede torm ja klatšijutud
kes ütles, et maal pole elu?
Väljaütlemata sõnad ja tegemata teod
nüüd kütavad sektoris melu.
On ülemus äkitse möku
alles seisti veel samal pool joont
ja naabrid kõrvalauulist
ei oma vähimat õigluse soont.
Me ise nii tragid ja õiged
seismas kogukonna asjade eest.
Kui heidaks ehk pilgu peegli,
kes vaatamas vastu sealt seest?
tri:nu
Kevadekuulutajad
Iga pung ja leheke puul
kuulutavad kevadet,
vilistab kuldnokk kollasel suul,
tervitab kevadet.
Iga lilleke, mis metsa all sirgub,
karuott, kes unest virgub,
rõõmsalt vulisev ojake,
kõik kuulutavad kevadet.
Künnivares mustas kuues,
kraaksub nii, et must on maa,
päike kuldab metsaveerel,
kütab soojaks kogu maa.
Kevadel on ilu palju,
rõõme rohket jagada,
päevad pikenevad kukesammul
tore on koos kevadega elada!
Muditud suund
Öösel
Tormisel merel
Oht meid ühendand pereks
Sama rütm
Sama veri
Keelel "perse sa keri!"
Meil veel on mingi alus
Ootab keegi meid talus
Kuigi kibe on meel
Ja ka süda veits valus
Kütus otsas on paagis
Õlu otsas on vaadis
Alles aerud vaid paadil
Jätku armu me Taadil...
Tähtsusetu on kunst
Ja Pallas
Kui tuletornis pole gaasi alles
Mis ühendab jõud
Päästes vägivallast
Aga sitta see majakas
Vaadake!
Kallas!
Kevad toob armastuse
Sa kui kevad mu ellu tulid
ja sära mu südamele tõid.
Sa kui kaunis õieke mulle,
Sind ainult imetleda võin.
Su silmavaade on lahke ja pehme,
mu hing silitust tunda võib.
Su hääles on soojust nii palju,
suurt rahu pakub Su hääletoon.
Ma tänan Sind kaunis kevad,
et mu ellu armastuse tõid!
Nüüd elu on palju kenam
ei kurbust tunne,
ega kaeble mu süda enam.
Patriootiline kevade
Tali näpistab veel kevadet,
näpistab pungi puul ja põõsal,
näpistab kevadlinnu varbaid,
näpistab murututikest,
näpistab lilleõiekest,
näpistab õrna hingekest.
Tali ei kaua näpistada suuda,
midagi jääb alles veel.
Kevad siin on,
ta ilu uuesti looma hakkab,
ja seda võimsamalt veel.
Halb näitleja ei suuda esitada rolli….
Harjutagu pealegi, et hääl on kähe…
Ikka vaadatakse justkui lolli…
Ja esinema kutsutakse vähe…
Halb kirjanik ei suuda edastada mõtet..
See arusaamatuks jääb juba eos…
Kasutagu pealegi mistahes võtet..
Lugematuks jääb ta tähtis teos….
Aga mina pole mitte keegi…
Aeg-ajalt kirja panen mõne rea..
Ükskõik mida ma ei teegi…
See olema ei peagi….nõnda hea…..
Perelik surve
Vennad kutsuvad kolmandat
suitsetama savu ja mängima gängstat
aga vanim seda ei taha, vat
mürgine keskkond kahjulik olevat;
"Lupu sa oled olnud alati 1 pussy - pede"
nii lellele kitse ikka paneb
sellest, kuidas reede
tatikate seltsis lõppeb;
aga ema vend savu andnud
ja nuhile lubab anda karistust
saada perse temalt jälle kartnud
Lupu, kes ei pääse ise nüüd suitsust;
Hupu ja Tupu teavitavad
et veli saanud üledoosi
nad järgmisena kisavad
kui onu neidki ei soosi;
helistas 110, ajas poisid vangi
perelik surve tuleb kasuks
see käib vereliini ringi
reeglitele .....
suht siiber
ei taha suitsetada, ei taha magada,
ei taha liikuda, ega lamada,
ei taha näha kõiki teisi,
ent üksildus, see hirmutas,
kui enesega vastamisi seisin.
mul pole tuju, et lugeda,
pole tuju, et miskit luua,
tunnen, kuis tahan tal' kaissu pugeda,
kuid ei suuda end ta kõrvale tuua.
kadunud on mu julgus,
alles veidike hellust,
palju kergem mul tundus,
endas hiljem sain selgust.
Veel hüüan Sind
Aeg jõi tühjaks
Sulle kirjutatud suudlused
Kestad sind ei kõneta.
Hajud öös, pudened peost,
Üha enam ja enam
Kaotan su silmist.
Vihm röövib su jaljed.
Võimatu järgneda.
Veel hüüan sind,
Karjun öösse oma hinge.
Ometi sa ei kuule:
Vaikus vangistab sõnad,
Tuul viib nad kaasa.
Vaid mälestus jääb
Su pehmetest huultest.
Ja su külmad, hoolitsevad käed
Mis veel suutsid rahustada,
Vaigistada lööma...
Hoiad neid nüüd taskutes,
Soojendades neid seal
mitte minu tule paistel
Parastav paratamatus,
Kas pole?
nagu mets mais
nagu mets mais
täiskuu augustis
vaatab ennast järvest
mu värsside kohale
kummardusid Sina
uuesti sõnad said tagasi
oma tähenduse
nende võrad hakkasid
õhetama nagu enne lehtimist
teeäärsed kased nad
julgesid üksteist kallistada
olla kevadvihmas
lahti läks tee ääres võilill
sinetama hakkas rohus
ära unusta lill
silm märkab pea kohale
tulnud on suvetaeva
suur valge pilv
*
kõik on sul juba
olemas
meel vabaneb üha
rohkem talvest
öö asemel päev
läks uuesti valgeks
paisuvad okstel pungad
mäest alla ojadel veed
vulavad j .....
***
eile öösel käisin ma väljas
ja lihtsalt jalutasin
mööda linna
täiesti sihitult
mul ei olnud kaasas kella
ma ei teadnud midagi
linn oli justkui mahajäetud
ei ühtki autot
ma ei näinud mitte kedagi
mul olid jalas
mulle suured riided
sest nendega tunnen
end turvaliselt
jalas olid venna plätud
et ma meeles peaks
mind ju oodataks koju
tänavavalgustid
saatsid mu linna teise serva
seal ei olnud ühtki maja
veel vähem siis mõnda inimest
teepeal kõndis vastu
ainult üks kassipoeg
keda siiani meenutan
ma lihtsalt jalutasin
täiesti sihitult
ja mind valdas
täiel .....
Munteerumine
Ma ei viitsinud etteütlust teha tänavu
vaid lugesin teadusartikkleid
passin praegu, õhk täis savu
tuba täis tühjasi pudeleid;
vanasti me keel sarnasem soomele
saksa mõju on endiselt paigas
igavene jälg ugri hõimule
muutus oli suht võigas;
sõna seest kadusid höölikud
sulghäälikud haihtusid
eitusverb en, ep ning muud
ei - eitussõnaga asendusid;
inglise keelele rohkem ühtsust
mis kasvas välja NSVL aja slängidest
"printima" ei kostnud enne suust
kui 90 lõpust ja ka muudest;
"trükkima" toorlaen saksast
30 aastat hiljem äpp, brokoli, vegan
jne muust ge .....