Sõnale suudle leiti 129 luuletust
Kauemgi veel..
Sa ütlesid kuis armastad
Sa mind ja minu huuli
Kuis hingad lõhna
Hoides kaela ümbert kinni
Veeretades kätes ruuni..
Mis saatusena teele tunde
Suure tõi ja see kõik
Mind jalust maha lõi..
Ma kukkusin ja sina minu sülle maandudes unistama jäid
Ja mina vaikselt silitasin
Sinu juukseid päid.
Õrnalt, läbi sõrmede
Sasinal sosinal voolasid tunded, tuuletiivul keeristena
Lõid värisema kehad
Mis vappusid armastuse puudutuse ilus, mis kajasid
Tunnete kasvavast kajast..
Sinu hingekoja pühamusse
Kirjutasin leegitseva käega
Soovi ühineda sinu
Naiseliku väega
Et ol .....
Mõistulugu 2 osa
Kuu ja päike usuvad oma tundesse
sest see on ainuke tõeline tunne
ja selle tunneb ära igaüks,
kes selle tunde osaliseks saab..
Kuu ja Päike said, kuigi see
oli võimatu...miks?
Sest seda ütlesid teised,
kellel pole aimugi
kuidas nad rotatsioonis teineteist
täiustavad pööreldes
käsikiirtes ümber üksteise..
jah...nii nagu kuu
tiirleb ümber päikese
pöörab päike tiireldes alati
näoga kuu poole.
Kuu suudleb päikese kuuma palet
Igal hommikul, lõunal
õhtul, öösel ja kosmilisel täistunnil
Päike kuud samal ajal
Nad teevad kõike alati samal ajal
sest se .....
MAS 26/8
Ma vaikselt päevi loen
Üks, kaks ja kolm…
Ja tasa tunde hingan
Sõõmude kaupa, neelatan aega..
Kus sekundid on mõõdetavad päevas
Ja päevadest on saanud igavik…
Ma seisatan ja peatun ajas
Kaks korda pikem tundub tema hõik…
Või hoopis kolm?
Ei suuda mõista ajas oma taju
Kas oli eile, homme, see mis tuleb nüüd?
Või tuleb see, mis juba ammu olnud
Ja vaikselt algab koju sõit.
Koju…sinna kus on oma tuba
Sinna kus on linna peale luba
Et jalutada käsikäes laternate all
Istudes pingile et puhata jalgu
Olles sinu poole kaldu…
Pool kogemata tahtlikult
Kõik .....
Habsburgi huuled
Tinderist leidsin tüdruku
kellel üliku tausta perel
keha poolest päris nuku
on pildidl seistes mägijärve veerel;
et saaksin teda päriselt kohata
lendasin Austriasse
sain lennujaamas puhata
siis kutsuti mind Viini ööelusse;
kui päriselt teda nägin
oli enesetunne sant
mõtlesin, et mida ma küll tegin
sest tüdruk näo poolest on mutant;
ja ta suudleski mind
oma Habsburgi huultega
mis küll oli selle hind?
olin lõuast ninani kaetud ilaga;
pealekauba tuli ta suust vahtu
kui ta mulle naeratas
külm judin jooksis mu kõhtu
ta väärareng mind hirmutas;
9 k .....
Kuni Su huuled kord suudlevad mind.
Mere ääres on nii hea ...
Mis siis , et maad veel katab lumi.
Ma istun siin ja naudin hetke ...
Ma tean , et käes on kevad ja varsti saabub suvi.
Mere kohin mu kõrvus kui heli ...
Mere värskus on lummanud mind.
Öises üksinduses ootan Sind seni ...
Kuni Su huuled kord suudlevad mind.
( An-Andrees )
Laulupidu (minu valentiin)
Mu hääl, see madal aga mahe
pääseda naise südamesse on mu tahe
olen uus kuningas
omale kuninganna võtan
teda ma kõrgele tõstan;
kuuvalguses näed mind
ning mina päiksetõusul sind
oleme nagu koit ja hämarik
meie silmad palavad
meie suud avanevad;
seega, lasen oma häält sul kuulda
midagi muud ei saaks mõelda
ja tulen su tuppa voodi ette
sa vastad: "Ära enda soovidega seal vaidle
tule ligemale ja mind sa suudle";
jah ... ma võiks siin hõljuda igavesti
sinu lillelises aasal
Eedeni aias ei lähe midagi valesti
valguses vahetame kohti
ja taevas k .....
Helesinine massaažilaud
Sa oled pikali
Ja massaažilaud on sinine
Helesinine
Ja sa ootad
Kuni ta tuleb
Ja sa ootad
Ja sa näed
Et lina su all
Selle koemuster on tohutu kui seda lähedalt vaatad
Iga niit on nagu köis.
....
Sa tunned käsi
Aga teistmoodi
Ja soojust
Aga teistmoodi
Nagu polekski midagi
Või oleks tuuleõhk toas
Sa tunned mu pikki juukseid
Oma õlal
Ja sa tunned
Et ma istun su peal
Ja sa tunned mu keelt oma kõrvas
Ja mu lõhna
Ja hingamist
Ja sa keerad end ringi
Ja vaatad mu silmadesse otse
Ja näed mind
Ja ma istun su kõhul
Ja sa ikka näed mind
Ja ma tulen su juurde
.....
Sel ööl
Sel ööl ma nägin üht und
oli valge maa ja süda lõi tuld.
Mis sügisest must, sel näidati ust
talv tuli, õigel ajal just.
Lumevaip see mattis kõik rajad
küll koju jõuab, kes piisavalt tahab.
Ja minagi siin lumetähele laulan -
on hea, et oled kohal nüüd, talv.
Annaks veel, et tuisk jahutaks hinge
kui õnne liialt kogunud ma.
Ainult vaikus minu ümber teeb ringe
kui taevas toob kübemeid taas.
Naeratab paju ja särab kristall
mis katab väikest tiiki ääreni.
Kadunud linnud ja kadunud hall
naeratab päike maailmaveereni.
Naeratab vaikus, hääletult kiigub
.....
Kas mäletad?
Kas mäletad esimest korda, kui mind suudlesid?
Ei, mina ka mitte, küllap see oli ammu vist.
Kuid kas mäletad suudlust viimast?
See on silme ees elu lõpuni vast…
Saatsin su välja, saatsin su väravani.
Oli see plaanitult viimane, seda ei teagi…
Oleksin ma saanud midagi muuta..?
Tundmaks veel üht suudlust uut ah?
Ta küsib neid küsimus iga päev,
hoolimata, et mind piinlemas näeb.
Ma ei oska talle vastata, ei suuda…
Ootan, millal ta unustab ja muudab-
muudab end lõpuks tagasi minuks…
Mõtleb selgelt, et pilt sinust unuks…
Maa küljes kinni.
Kandmas Vimma; iga ta rida kargab ninna;
Õilsat ei saa sallida; ta palju virkam; ja kindlam;
pinnapealset vaid kribad; igas oma manifestis
kindlapeale parim eestis; kuues element otse eetrist;
teesklustes justkui aadlik; auk puuritud Paati;
välja su Elu ise praakis;riimi sülgan välja sahtlist
kuigi me kõik teame...
Oled me peamine Tankist;
kui äike sahmis;peidust vihma eest;
kui äike sahmis; häälel kuulen kõhtu lahtist;
kuid kooli aeg ammu läbi; aeg minna vastu enese tahtmist;
ja äratada enest unest; kiirelt virkalt püsti;
Elule vastu julgelt; enne kui järgmine juub .....
suudlus
Kallis pühin kurbuse sinu silmist
hoian kinni Sinu käest
ei kaota Sind kunagi silmist
kõik läheb paremaks küll näed.
Suudlen minema Su mured
kuulan Sinu südamehäält
olen mõtetega Su juures
ka unenägudesse jään.
Minu maailm südamesse mahub
sest selleks oled Sina
võtan endale Sinu valu
ei kustu eales meie armastuse sära.
Kallis ära küsi liialt
sest kõik teed Sinuni viivad.
kõige kallimale
Kallis Sind ma vajan
oma kõrvale iga päev
ühised uued teerajad
ei karda neid. Kui
Sind enda kõrval näen.
Hetkedel mil oled kurb
Silmadest kustunud sära
Tulen ma. Valvama und.
Suudlema Sinu valu ära.
Nõnda ilusad silmad
Tähti täis naeratus
Ei taha kunagi olla ilma
Sinuta. Liiga valus
tunne on see igatsus.
Ref: Mäletad kui kohtusime
Sõnatult sind vaatama jäin
Oled mu elupäästev ime
Alates sellest hetkest
Mu maailm on vaid Sind täis.
sügisene ilu
viimased päikesekiired hääbumas taamal
suudlemas hüvastijätuks taevasilmi
sügise pilk igatsusega rongijaamal
ära saatmas suviseid armastuse ilmi.
järvede vetel hõljumas müstiline udu
lahtuv soojus segunemas külma õhuga
oravake armsalt pähklike pihus tudub
nähes und suvisest saagist täiskõhuga.
peale homset maailm teistpidi käib
olenemata kellast mille ajaarvamine sama
päev liblik lühike - öö lõpmatu näib
virmalised maalivad taeva vikerkaarest ilusama.
külmetanud maa soojendamiseks laotand lehti
hapralt hurmav tundub nii kodumaa loodus
veel enne .....
armastan sind terve elu
tema lihtne ilus naeratus
muremõtted tuulena viib
süda armastusest vaevatud
soovin et oleksid siin.
merevaigukarva värvi silmades
soojuse hingust peegeldumas
külmades ja pimedates ilmades
sametise päiksena sillerdamas
haldjana teerada valgustamas.
käed õrnalt põimitud üheks
minnes unistustele vastu
kandes ilusaid tundeid ühes
õnnelik paar eilseks astub
iga raskuse mis ette satub
hella armastuse kaitsvas süles.
siidiselt pehmed juuksed
neil on suviste unelmate hõng
suudlen huulilt nuuksed
muinaslooks koob mälestuste lõng
parimad koos oldud hetked.
kahekesi lumesajus
seisime kahekesi lumesajus
palgeid suudles kuu sära
maailm unustusse vajus
kadusime unelmatesse ära.
kehakeel kõneles me eest
huuled jäid sõnadest vaiki
parandasid haavad seest
armastades vigu minus kõiki.
las jääb meile see tänav
mälestustesse alatiseks
me armastuse kodu värav
on loodud sinna igaveseks.
elu läbi elu
püüad enda sisse suurimad hirmud hoomata
deemonid ja luupainajad kelle suur võim
su südame ning hinge ära suutnud koormata
läbi mõtete - tunnete põimund nagu lõim.
öösiti jälgimas nende kollakad silmad sind
oodates nii ainsat hooletut tühist eksimust
et vajuks raskuse rusumise all elutuks rind
ihaledes tühjaks süüa energiast su sisemust.
kes kõrvalt näevad ei mõista.. ei taipa
bussipeatustes mõne pilk korraks soonib
uurides elusalt tühjana paistvat inimlaipa
naeratada rasket olemust olematuks proovib.
ometi ka tema elus on vahest imeline päev
siis .....
sügisball
tasa raevun mul tilguvad räästad
kõlukülmust kurk kōrvuni vööl
laiad laaned sees graffitud seinad
hilisõhtuni valutan tööd
pime pisku mis lubatud silmale
sulab näppudelt jahune leib
narrinägusid naerdakse viluks
nende kulul käib sügiseball
sinkjashalliks surm suudleb kord huuled
raudne voorimees kodu koob tee
turuplatsidel kirkad on hinnad
hingemüümata mõned on veel.
puts.®
suvehuuled
kas su silmapalesid on suudlend suvehuuled
tuuletantsukingad näppu tuulutama jäänd
noppind tikreid rohekaid ja okkalisi toorelt
tiira-taaratades kōōlund aedadel
kas su koduhoovis kägu kukkund kajas
vana tamme taga kostnud sōjamängu hüüd
sääse kuppudega kaetud säärejalamarjad
hilisōhtul kostnud vanaema tulge tuppa hüüd
silmapilguga kōik silmist suureks saanud
vaiksest kodutänavast vaid vana nimi veel
üksik sōber kallim koguilma varast
hoogsalt hoogu lükkab
soomekelgule
puts.®
Mäng südamega
Me olime kui liblikad, kes lendasid ümber tule
Nii valgete ja vabadena
Et olla koos- olla sinuga
Hommikune kastegi maas veel lamas
Päike meid kauguses äratas
Õrnalt avades silmad, sind suudlesin
Tõustes üles – sirutades end su poole
Vaid hetke seda õnne tunda sain
Keeristorm end kauguses ilmutas
Kaasa meid rebis
Vana udupasun
Kaugel udulooris hüüdis „Tuli põletab!“
Torm keerutas mind hetke ja rauges
Maha jäin, vaevu jalule sain
Hetkeks toibuda ma jõudsin
Uus keeris mind taas endaga tõmbas
Lõputus sügise sajus, räsitud rajus
Tahan pääseda- lahti rebi .....