Sõnale suudlus leiti 144 luuletust
Hilinenud suudlus
Pea noorus jalutan läbi tühja tänava,
Kurb mu süda ja üksik on hing.
Jalutan justkui juba terve nädala,
Ümberringi vaikus, ei tee häält mitte üks lind.
Mõtlen, mu purunenud süda ei saagi terveks,
Ei taha seda valu enam ma tunda.
Mõtlen veel head ja see jääb mu viimaseks palveks,
Palun näita mulle valgust ja seda õiget suunda.
Tõstan veel pead, kuid olen kaotamas lootust,
Näen tänava lõpus üht heledat varju.
Lähenedes hajub kõik pimedus sootuks,
Järsku kõik muutub, kas üldse harjun.
Sa tulid mind päästma, Sa oled mu ingel,
Ise samamoodi räsitud .....
suudlus
Kallis pühin kurbuse sinu silmist
hoian kinni Sinu käest
ei kaota Sind kunagi silmist
kõik läheb paremaks küll näed.
Suudlen minema Su mured
kuulan Sinu südamehäält
olen mõtetega Su juures
ka unenägudesse jään.
Minu maailm südamesse mahub
sest selleks oled Sina
võtan endale Sinu valu
ei kustu eales meie armastuse sära.
Kallis ära küsi liialt
sest kõik teed Sinuni viivad.
Mu südame päike.
Kallis mu arm südamesoov
mõtlen igatsen ihaldan Sind
mu hinges äike ootan päikest
läida mu kirg igatsuse leek
oled kaunis sulnis päike
ole kõrval vaja Sind
lohuta haara embusesse mind
Su kallistus on kuum
Suudlus mesi palsam hinges
ootan tule läita igavese hinges.
Lips of an angel
Today
i almost drank my life away
i couldn´t stand another day
with all this guilt i feel.
Today
i almost put a bullet
between my own two eyes.
You couldn´t see but i´m
a real self-loather inside.
I drink and destruct
my self-balance´s disrupt.
Because i kissed
the lips of an angel.
Inside i feel you shined
a light to my hell
and all i ever want
is for my soul
to touch the lips
of an angel.
I´ve seen so many places
and seen so many faces
but all i ever felt was numb.
You took away my hatred
and gave me a sense of trust.
Now you´ve gone forever
and yo .....
Helesinine massaažilaud
Sa oled pikali
Ja massaažilaud on sinine
Helesinine
Ja sa ootad
Kuni ta tuleb
Ja sa ootad
Ja sa näed
Et lina su all
Selle koemuster on tohutu kui seda lähedalt vaatad
Iga niit on nagu köis.
....
Sa tunned käsi
Aga teistmoodi
Ja soojust
Aga teistmoodi
Nagu polekski midagi
Või oleks tuuleõhk toas
Sa tunned mu pikki juukseid
Oma õlal
Ja sa tunned
Et ma istun su peal
Ja sa tunned mu keelt oma kõrvas
Ja mu lõhna
Ja hingamist
Ja sa keerad end ringi
Ja vaatad mu silmadesse otse
Ja näed mind
Ja ma istun su kõhul
Ja sa ikka näed mind
Ja ma tulen su juurde
.....
Kas mäletad?
Kas mäletad esimest korda, kui mind suudlesid?
Ei, mina ka mitte, küllap see oli ammu vist.
Kuid kas mäletad suudlust viimast?
See on silme ees elu lõpuni vast…
Saatsin su välja, saatsin su väravani.
Oli see plaanitult viimane, seda ei teagi…
Oleksin ma saanud midagi muuta..?
Tundmaks veel üht suudlust uut ah?
Ta küsib neid küsimus iga päev,
hoolimata, et mind piinlemas näeb.
Ma ei oska talle vastata, ei suuda…
Ootan, millal ta unustab ja muudab-
muudab end lõpuks tagasi minuks…
Mõtleb selgelt, et pilt sinust unuks…
igavesed jõulud
täna valgeid helbeid imedeks sajab
kuu nagu klaaskuulina öös helendab
armuline rahu mida inimhing vajab
tähtedes peidetud lootus sätendab.
täna unistusi armastuseks sajab
me südamed soojalt naerma ajab.
kaunistustega ehitud elumajad
küünlad valgustanud eredalt
kallite elurajad.. pimedad ajad
jõuludes mil viibid perega.
täna soove reaalsuseks sajab
rõõmust silmad nutma ajab.
igale kingipakile nimi antud
kedagi kusagil ootamas keegi
tunnetes nõnda sügaval kantud
elus endas süüdanud on leegi -
leidmaks õiget õrnas eleegias.
täna ennas .....
Lembe aeg ...
Luba suudluseks palusin sinult.
Vaid imelist tunnistades tõde,
sind armastan kallis kooliõde,
kostus ja sõna ahvatlevalt suult.
Kaunis õis sa kiretormi loodud.
Kui hommikus veel kastemärg,
meid embas päiksekiirte pärg,
kus rõõmukarikast sai joodud.
Hans!!!
Argus
Me seisime jäätund aknal
Bussijaamas ulus tuul
Sul olid hallid silmad
Sul oli kinnine suu
Ühe suudluse poetasid sa huulilt
Kaua hoidsid aknal kätt
Minnes vaatasin ma taha
Ei teadnud, et see oli hüvastijätt
Naersin, kuid hinges oli valu,
Eemal muigas bussijuht
Miskit kui värises mu käes -
Sinu saadetud sõnum- hüvastijätt.
Mäng südamega
Me olime kui liblikad, kes lendasid ümber tule
Nii valgete ja vabadena
Et olla koos- olla sinuga
Hommikune kastegi maas veel lamas
Päike meid kauguses äratas
Õrnalt avades silmad, sind suudlesin
Tõustes üles – sirutades end su poole
Vaid hetke seda õnne tunda sain
Keeristorm end kauguses ilmutas
Kaasa meid rebis
Vana udupasun
Kaugel udulooris hüüdis „Tuli põletab!“
Torm keerutas mind hetke ja rauges
Maha jäin, vaevu jalule sain
Hetkeks toibuda ma jõudsin
Uus keeris mind taas endaga tõmbas
Lõputus sügise sajus, räsitud rajus
Tahan pääseda- lahti rebi .....
Hingates ööd
Ma hingan sisse pimedat ööd,
mis lõpuks taaskord on minu.
End vastu ta varje löön,
vaikselt sosistades palun.
Mõrkmagusad pisarad palgel
ja kõrbenud usk minu sees.
Huultega vormin ma palve,
mis siiski kindlamaks ei tee.
Kuid üks kristallselge kaneeline hääl
vaidleb mu kurbusest tilkuva minaga.
Mu sisse ta särav peegeldus jääb
ja pehme lohutav puudutus sinama.
Ta palub: "Laula närbunud õitele,
valge lumega kaetud, mis on.
Sa vajud surmaga sõideldes,
suudle, teeksle, et elus nad on."
Ma rahunen unepilvede varjus,
päikeses kuivanud taim .....
Kadunud tunne
Ma ei ütle, et armastan sind,
see on kui vabaduse petmine.
Tahan olla julm, üksi jäta mind,
suudlen sind hellalt ja palun siis mine.
Ma ei vaja su truudust,
su sõnad on kui tühine tuul.
Sa tegid kõik katki, mu süda on must,
kadunud on tunne, mis oli nii suur.
Sügisnukrus
Ma suudlen su teravaid okkaid ja närbunud õisi.
Vihmapisarad pühin su kuivanud lehtede pealt.
Oleks mustavad silmad ja ta piiritu võim siin.
Talle kingiksin tagasi varemed, et ta siis teaks.
Minust saanud on jälle mu mustade ihade ori.
Südant mul kõrvetab tuline hukutav leek.
Jälg enesekindlusest vaid külm, üksik vari.
Ta silmade tuligi enam ei näita mul teed.
On kuivanud rooside õied mu akende all.
Okkad mu hinges ja nukrus on südames.
Verised kriimud mu kätel ja põrandal.
Mitte keegi ei hooli, et nutan ja igatsen.
Kui seegi päev tühjalt taas veerenud öösse. .....
koerapulm
ei lähe veel valgeks
ei lähe
taevasel tekil endiselt
tipitud tähed
ja pilvede diivanil pikutab noorenev kuu
minu luuleist
saab valsiviis
kui suudlen sind
mu paljasusest ballikleit
kui embad mind
kas nii vahune ongi me pulmatort
nagu räägib su keha
kas vanemad polegi õpetanud sulle
et koerusi
sünnis ei ole ju teha
ei lähe veel külmaks
ei lähe
meil sülede soojusest ikka veel
rohkem kui vähe
kuni jäätunud aknale koputab kärsitu lind
Sanya
Lõppematu tee
Hoova sellel lõppematul teel,
Igavik on terve ees veel.
Näha aegu, mil veri soontes kees,
Grandioossed kavatsused silme ees.
Eile justkui oleks see toimunud,
Diivanisse oma lohku muljunud.
Eile justkui oleks see alanud,
Punastades nurmel suudlusi andnud.
Äraminemise rusuv koorem,
Ei muutu see, kord olid noorem.
Veel igaviku kestab hingepiin.
Sosin
Liigun Sulle külje alla,
liigun hästi lähedale.
Tõmban Sind ma kopsud täis,
siis julgen käestki kinni võtta.
Liigun veel... ja veel,
muutun jube julgeks ma :)
Suudlen käsi, suudlen jalgu,
suudlen kaela, see mu lemmik on!
Muidugi need huuled...mmm
Neid ealeski puutumata jäta.
Lõpuks olen kohal seal,
kus kuuled mind ja sosistan:
"Ma Armastan Sind!" - Janek V.
KIRG
MA PÜÜAN SINU KUTSUVAT PILKU
ENT SAMAS PÕGENEN SU EEST
VIHM TRUMMELDAB AKNAL
JA ASFALT LÄIGATAB VEEST
MU KÄSI VARGSI SINU PIHKU POEB
TUNNEN SURVET SÕRMEDE ALL
END SINU VASTU SURUDES
MU ÕLULT PUDENEB SALL
SUU OTSIB IHARALT HUULI
ÕHK VÄRELEB KIREST ME SEES
NAGU SÜGISLEHT LANGEMAS TUULDE
MA OLEN JU NAINE - SA MEES