Sõnale suumepiinad leiti 8 luuletust
Süümepiinad
Su palge ette ilmun,
südamepagas häbi täis.
Silmad maas mul on,
hinges süümepiinu terve tonn.
Ei hakka õigustama end,
see valu toob rohkem kaasa.
Sa usaldasid alati mind,
tõde ei varjata saa ma.
Päikesetõusuga Su palge ette ilmun,
lahkun, kui taevasse tõuseb kuu
ja ulun kui hunt ma,
kui andeks ei anna mulle Sa.
Palun andesta!
Kahetsus
Mu süda on kildudeks rebitud
ja usk Sinusse on vajunud põrmu,
sest uskusin Su hingeilusse
ja Su kaunitesse sõnadesse,
mis kord siidina paitasid kõrvu.
Jaa, mu kallike, tõsi see kõik,
et Su hingele haiget ma tegin
ja olin kui marukoer armukeerises,
end nõrkusel kanda ma lasin.
Kui saaksin taevast alla tuua kuu ja tähed korraga,
siis kõik nad Sinu südamesse,
paneks kaunilt helkima.
Ei ajaks Sulle kärbseid kõrva
ei puhuks mullikesi suu.
Ei üksi jätaks Sind ma iial,
oleksin Sul ikka truu.
Loodan, et andestust toob homne,
homne õhtust targem ju.
Ei taha ma sü .....
mõndadel hommikutel
olen väsinud
olemast
eksisteerimast.
Lase mul
hingata
täidaksin
õhuga tühjuse
hinges.
Pimestatud
üksilduse
hirmudest..
----------
Olen väsinud
olemast
jalgealune matt
millele möödujad
pühivad pori
oma ülejäägid
süümepiinad
ning enese süüteod.
Olen väsinud..
liialtki, et
lüüa käega.
isale
Sa lahkusid mu elust
kui olin mõnekuune
sulgesid ukse ja
vaikides läksid.
Kõik need tähtsad päevad
sündmused ja hetked mil
oleks soovinud Sinult
sõnu et oled uhke minu üle.
Ãœksikud korrad kui
ristusid me eluteed
ei suutnud Sa ka siis
olla kaine -
vaevlesid endiselt
pidevalt viinakuradi
küüsis ja mina olin
kõigest teisejärguline.
Kas tead mida ootasin?
Et sa viimaks saaksid aru
kusagil Seal väljas
kusagil pudelipõhjast kaugemal
on Sul poeg, kes tahaks kutsuda
Sind oma isaks.
Paar aastat tagasi ilmusid
välja ei kusagilt ja nõudsid
minult va .....
Südamedaam
Kallis Südamedaam, Sa loodad, et saan öösiti magada
Ehkki pole seda võimalik kuidagi teostada
Eriti siis, kui minu mõttemaailma ränduri
Nimi on identne Sinuga, kes rikkus mu anduri
Sest turvamehed olid lummatud Sinu võlust
Ja mitte keegi ei saa Sind kuidagi oma mälust
Kuid mis seal ikka, oma vaimusilmas Sa teadsid seda niigi
Et andsid lisaks kaasa ka oma sära, mis kukerpallitab ringi
Kuigi see pole enam Sulle uudiseks, mu hinges valitseb kaos
Süümepiinad, tunded, emotsioonid, mõtted - kõik on hoos
Kaitseressursid selle peatamiseks on kah tarduma jäänud
Uus elu olek .....
Unetus
Mis on see, mis ei lase mul uinuda
lõõmava küünlaleegi saatel;
hõljuda unede merede kohal;
loksuda rahulikus rütmis
lokkava õitsengu maadel;
nagu vetikate apokalüpsis vohada;
sumbuda elu mustreisse
ajakangaste vetel;
kohiseva tuule narmaste väreluses õhata?
On see too hilisõhtune tõrvatilk
või süümepiinade süvenev koorem?
On see uudse atmosfääri õhustik,
mis paks on hirmu aatomeist
ja paljunevaist ootuseist?
Või hoopis see mikroskoopiline süvik mu ihus,
mis aja vihus, kella tiksudes
otsekui puuriks mu hinge poore?
Laboris sadestatakse vastustest tà .....
Silmside surmaga
Juba väikesest peale painab mind küsimus, mis on kodu ja kuidas seal olla
Kas on see justkui piinakamber, kus tunnen vaid valu ega teki tahtmist siia tulla?
Ma ei mõista teisi, kes mööda minnes hõiskavad, et koju naastes tekib alati soojustunne
Kuna mina olen sunnitud elama hirmus, sama hästi võiksin vajuda igaveseks unne
Jah, ma oleksin saanud tegelikult sel hetkel midagi teha, näiteks küsida kelleltki abi
Aga toona ei tulnud ma selle peale, värisesin vaid, lootes, et saab peagi kõik läbi
Ma vihkan sinu öeldut, mida leiad vaevaks mulle lausuda vaid kord kuus
Sa ütled, .....