Nüüd kaunist suvest mälestused jäävad maha, jäävad hingel-ja südamel mäletama, jäävad naeratusel soojal meenutama, jäävad sügisel kurval igatsema...
see ehmatas on õites sirel lõhnav valge kibuvits nii nad lähevadki su päevast ära mis siis ei sulgu nende järel suve õitsemisse värav rohus tulikas veel kuldselt särab
Taevast sajab lund, me kõik vajame und. Ootame suve, mil saame uuesti jume.
Kolme aastasele Helmile ütle nüüd lind on õhus kala vees tarus valmib suvel mesi mina kilkan järve vees siis kui soe on vesi
Elu halli argipäeva sind ei võta kaasa.Ei ma taha,et saaks sinust minu abikaasa.Oled selle suve päike,kõrvetav ja kuum. Las mul olla rõõm nii väike,las kaovad aeg ja ruum.
Kahekesi tähtede all ühel õhtul sammusime Loodus leinas suve mil kõik õitses ja helises oli soe ja valge Nüüd vaid teineteise soojust südames tunda saame
Kõik oma meeled ja mõtted sügisele annan ja suvega jätan hüvasti Kõik oma rõõmud ja mured paberile kannan nõnda elukene veereb aina edasi
Kohtasin Sind suveõhtul sumedal Ootasin Sind sügisõhtul pimedal Sa ei tulnud... Ega läinud mul ka meelest... Unne suikusin kauaks...tõepoolest.
Saada suvi ära peoga, korja kilde südame! Suvekilde, las nad jäävad, hinge kogu sügise!
Tere, soe suvehommik! Tere, päikseline päev! Tere, inimesed kallid! Tere tuleb iga päev! Tere, väike kiisukene! Tere, kutsakene pai! Tere, rohuliblekene! Tere, terve maailm lai!
Kardan suve lahkumist ja oma õnne kustumist, sest olen armund suvesse ja suve hinge ilusse.
Keset kuuma suve ma aasal hõljun, täiesti alasti. Sinine taevas mu pea kohal kõrgub. Püha taevas, täiesti alasti!
Linnukeste vidin ja sirin läbisegi, nii hea kuulata on. Ja näha täies jõus õitsevat suve... Sügis nii kaugel veel on.
selliste valgete ööde ajal ütled kergelt endale õena emba suve seda kes vastu tuleb ukse selja taga ööl suleb
Mul suve tulekust on rõõmus meel, kuid kevade minek, mind kurvaks teeb. Midagi jääb kripeldama südamel, nii väga armastan ma kevadet.
päev raagus madal hall vaid moonid õitsevad edasi Su köögi seinal ees pakane ja talv tusk kuluheinast pilk suvetuules moonid pildil vahel siiski üles leiab neil kaua seisab
Ei ma suve lõppu oota täna kuigi südames on ärev tunne sees Kõik on nii ilus, kui päike taevas särab, küll vihma jõuab tulla veel...
Sa paned pildi särama, lood kaunid õied hinge, nii ilu kõigis äratad Sa ikka aastaringe suvest suveni ja hetkest hetke, ehast koiduni elust kõike võttes... T. S.
Kui võtaks kuumalaine ära paine, mis meeli painanud ja suvest sügisesse minna, kõik pained uhutud
