Sõnale suve leiti 542 luuletust
Sügise tants
Sügis seni olnud nii soe
et isegi õhtu külm ei poe
sviitri ja fliisi läbi
küllap ilmataat tunneb häbi;
et suve putsi keeras
vähemalt sügisega asi korras
ja täiskuul peab mees jahti
tungid peavad mahti;
ning sõbranna juurde sammud seab
ära külaskäigu pidema peab
ulub, taevas täis tähti
naabri aias sissetungijat nähti;
teki all keegi lebab
nagu külalise saabumist ootab
poissmees üllatada sõbrantsi mõtleb
külje alla end viskleb;
kuidagi vedel ja lapik ta sõbrants
aga vähemalt pole paha tants
kui ise ta ju juhib
oigab, ähib ja puhib;
aga need s .....
Võbelevail laugeil
Sügispäikese võbelevail laugeil
Silman suve tõrkuvat kaugenemist
Kaskede kiiskavail kasukail
Itsitab veel viimast korda
Kajab aga tuuleleelotus
Ja kask koorib end salamisi paljaks
Lootes saabuvale talvesuudlusele
Et magusasse unne saaks vaibuda taas
suvest väljas
taevasinised ussikeeled
valged raudrohu õied
lompides külatee ääres
jorjenite ehavalgus aias
ainsatena meenutavad
veel meile suves olemist
seda avarust ja vabadust
millest jäime ilma
nüüd mil päikese asemel
päevad vettivad sügise vihmas
vähe on seda mida ahnelt silmad
Armastus elab ja hingab
Lilledega Sind üle külvasin
kaunil suveajal
õitemerre Sa uppusid
avatud oli armastuse värav
Päike säras ja sillerdas
paistis Su südame sisse
magusalt suu maigutas,
kui kinkisin Sul punaseid kirsse
Nüüd suvest sügise on saanud
kirjud lehed katmas maad
kauneid lilli suvest jäänud vaasi,
mis laua peal
Sul sügis kulda kingin nüüd,
et rõõm jääks südame,
et aastasse jääks kaksteist kuud,
ja õnnesära nende sisse
Naeratus
Just nagu suvepäike sillerdaval veel...
su naeratus mu murekortse silus.
See naeruvirv jääb oma leebes ilus
nüüd hoidma soojust minu hapral hingeleel.
Hetk õnne vahel pöördub. Pääsu otsib meel
ja ootab naeratust ses argses ilus.
Neist sõnadest, mis mõttesopi vilus,
on raske leida õigeid, tõrgub keel.
Hing sumeneb kui suure lumma eel-
sest avaneb me südamete värav
ja tasanduvad konarused teel.
Su kaunis naer on pärlendav juveel
ses elulabürindis- kirkalt särav.
Jääb hoidma soojust hapral hingeleel.
pildike suvest
unustanud olin
päevgi loomisest väsib
aknast tuppa kui kostus
puude kohin
kraani all käsi pesin
see meelde tuli
voodisse kutsus uni
keel suus lausus
koos päevaga vaibu
ka sina õhturahu(k)s
taeva juba puhtaks pesi
pilvedest alla
sadanud vihma vesi
01.07.2022
Kas Sa tahad?
Kas Sa tahad tulla talveõhtul siia,
lastes lumehelbel paitada Su pead?
Kas Sa tahad tulla kevadõhtul siia,
värskes roheluses mõtted on nii head?
Kas Sa tahad tulla suveõhtul siia
valgel ööl, mil eha koitu kohtab taas?
Kas Sa tahad tulla sügisõhtul siia,
saatjaks lehevärvidega kaetud maa?
Kas Sa tahad ennast unistustes kanda,
luues hetki, mis ei iial unune?
Kas Sa püüad elus endal kõike anda,
et kõik ilu Sinus süttiks elule?
- Tarmo Selter -
2022
kask on hakanud kolletuma
kase õlgel kuldne rätt
vaadata on piin
hanedega lendu
tõusta tahaks siit
tee ääres koldseks
üleni saab peagi kask
nii habras armas
see suvega
pikk hüvastjätt
*
tee ääres koldseks
peagi üleni saab kask
nii puhas armas
see suvega
pikk hüvastjätt
kase õlgel
kuldkollane rätt
Südame sahvrid on avarad
Kiigun tasa
Õhk liigub tasa
Meeled kui maandatud liinid
Vaikne surin
Nähtamatu jõud
Suve lõpu põud
Ei väära midagi
Viljad on valminud
Mõtted on salvimas olnuid
Helgeid suvepäevi
Naeruseid hetki
Lõputuid retki suvetaevas
Ja meres
See on meil veres
Hoidistada ja tallele panna
Südamesahvrid on avarad
23.08.2
hilissuvi
veel täidab päeva
päikse kuldne valgus
ilm on kõrge katedraal
taeva aluse hiigelsaalis
toimub
elu katkematu palvus
puul oks pole elutu raag
veel rohi võetud pole maast
lehti põõsail puutuda saab käsi
majadel alles vari
ees hämarus mis
meeli tuulena kuid räsib
nüüd seda endale palun
hing vähem oleks valus
suve hullutav õitsemine
meenuks mälul vahel
kui kõik on lumes valges
tardund aher
hallis pikas talves
Sügisel on mõelda palju
Sügis on nii ilus, kuldne,
nii kirju ja nii meeletu.
Miskit sügisel poeb põue,
suur meeleheide tulekul.
Sügisel on mõelda palju
suvest, mis on mööda läind.
Taga igatseda päiksesoojust,
mererandu liivaseid.
Sügist armastan ma palju,
tas on hingesugulust.
Inspiratsiooni allikas ta mulle,
puhtast südamest ma tunnistan.
suvest välja minemine
kui taeva alune
täis on suve hääbumise
nukrust meel igat õit
värvi lõhna kaua
lahkumisel tänus paitab
vaid olemise võimas sund
mis saatusel veel anda
et saaksid maitsta
sind hetke uude üle aitab
kanda toob ulgumerelt
ära randa
10.09.2022
*
meel hellub mõttest
kõigis aegades on olnud
kevad suvi sügis talv
räästate tilkumine
sulavee vula
paisub leheks oksal pung
hõõgub veres õite lumm
siis vihm ja pori
alla sajab märga lund
ent kõige selle kohal
päeva voolav
elu hoidev helde päikene
aja katkematu tulv
10.09.
.....
Kollane liblikas
Üks kollane liblikas
lendas veel aasal.
Miks suvi ei võtnud teda
endaga kaasa?
Võib-olla oli kollasel liblikal
ilus olla...
Ei tahtnudki ta
suvega kaasa minna.
Mesimumm lilleõiel
uuristas mett.
Mulle ta meenutas
kevadet.
Kollane liblikas lilleõiel' laskus,
tiibu saputas ja siis lahkus.
Kerge lennuga
pilvede poole, pilvede poole.
,
veel suvi on me juures
armsamana mu juures
suvel iga õitsemine
lahustub mis veres
muutub sellest ise
aina rohkem januks
iga päev mida juua
suu juurde kruusis tuua
tean tean
olema pean lahus sellest
pika sügise ja talve
aita mind õhtuti selles
mu sosinal öösse
lausutud palve