Sõnale suve leiti 542 luuletust
Kastani varjus ...
Sügisaeg, pilved päikesel katavad palgeid,
tuul seal puhumas eemale , usinalt - neid.
Vahel lauldes vaikselt, meelitada proovib,
siis marus möirgab jõuga, alistada soovib.
Suveloodus õrn ei püsi , külmal sügiskuul,
kaovad kaunid õied tasa,lehed kirjud puul.
Kastani varjus , kus suviti ööbik - hõiskab,
vaikne okste sahin, saladusi õhtul sosistab.
Mäletab hellusi kui kallistades olime ta all,
me mured rõõmud siin kõik teada olid tal.
Kas peale jahedust õnn on veel võimalikk,
soe kevad, lind ja öö mis ei tundunud pikk.
Hansi!!!
.....
Soojust hinge ...
Helge suve kauneid hetki antud mõnel viivul,
jahe sügis kirjuks maalib loodust linnutiivul.
Üha valgust vähem, päike varjub vihma uttu,
öö külmakraadid toob , talv ligi hiilib ruttu.
Lumevalgus katab pargid, tänavad ja majad,
üha alla helbeid langeb , hange peites rajad.
Köetud kodu mõnus elad , üle külmad ajad,
igatsedes , kevad soojust , hinge seda vajad.
Hansi!!!
Sügis
Suvelõpp või
Sügise algus
Kasvõi
Pime aeg
Kutsu kuidas tahad
Võib juhtuda
Et kukud maha
Ja siis võib kustuda
Teadmine
Sellest kes oled
Teadmine
Sellest kes olid
Siis mis teha
Ma ei tea
Kui jätad keha
Käed ja pea
Kui lendad ära
Taevasse
Tähesäras
Tähelaeva sees
Seal istud
Ja mõted
On lahti lastud
Karjamaadele
Kuldsesse suvesse
Aga sina oled teel
Sügisesse
Teadmata meelt
Soojuses ja headuses
Puhkad
Haihtuvad seadused
Ja puhkad
Miski ei loe
Kuigi
Kui sul on soe
Nii pole kõigil
Tähtede embuses
Õhulaevas
Ei hooli me keeldudest
Tööst ja vaev .....
Ilus Eesti
Nii kaunis oled Eesti
need rohelised laiuvad niidud
tuisud mis tuulest viidud
igatsust täis rabad ja sood
rõõmsad kevadised vihmahood
hell võid olla kui suvepäike
või hoopis karm kuis sügisäike
iidsed metsad mis saladusi peidavad
järved ning jõed mis igavikku voolavad
ilus oled nagu kevad kes tärkab
kui iga aasta jälle ärkad
Usk armastusse ...
Hinge siin ei võlu , kiire võiduusk,
valu karjatus või kannatuste tusk.
Vaid lootus, seob lähedasi kaugel,
nii tajud õnne , kurbus sul laugel.
Ka armastus,ühe täitnud südame,
pooltühi laegas on mille avame.
Seal tunde rõõm siis hingevalu,
saatus määrav , ära enamat palu.
Ootad sügisesed vihmad , rajud,
talvetormid külmad lume sajud.
Ei hingerahu kevadki meis loo,
helget suvesoe, südameisse too.
Siiski suul kaunil , vaikne - kostis,
armastan, kaja kordab mul sees.
Nüüd lembe aeg , ihaldatud ees,
koos ärgates , õnnepäike - koitis.
Hansi!!!
Suvi
Suvi istub päikse sülle,
lillepärjas pea,
pistab varbad sooja järve -
sulistada hea!
Laseb lapsed jälle lahti
mõnulema randa:
nad ei jaksa terve aasta
koolikotti kanda!
Suvi külib aias, metsas
igat sorti marju,
katab põllul kauni laua,
pakub lehevarju.
Suvi mängib ilmadega
vahvat pilvekeeglit...
Vihm ja tuul ja sinitaevas
tunnevad ta reeglit.
Suvi pakib rännukohvri,
milles kõige algus,
täidab päevad rõõmudega,
naeratuseks valgus!
/Mari*Uri/
Mandumine sotsiaalmeediast
Internetti lisada oskad sa vaid prahti, mõistlikuks mõtteks ei jäägi enam mahti.
Jagavad nõu nii arvamusliidrid kui elustiiligurud, ent need on vaid inimesed, kel endil elud on purud.
Kleitidega mehed ja habemega naised, kas pole need meie ühiskonna mädapaised?
Instastaarid endist klõpsivad pilte uusi ja näitavad seljas kaltsukast ostetud vana pluusi.
Blogijad kirjutavad, mis täna neil menüüs ja mõni bimbo halab, kuidas meiki tehes murdus kunstküüs.
Joutuuberil valmis sai tuliuus teos; ta filmis eile seda, kuidas trussikud pesuvees olid leos.
Linke postitad ja teiste .....
Unustatud suveöö
Kargel, vaiksel suveööl ma oma akna avan ja nukra pilguga vaid kuusirpi kõrgel ülal taban. See toob mul meelde, kuidas kuvas see kunagi ka üle meie ühiste retkede, veel seni unustamatute naudinguhetkede.
Kas mäletad ka seda, kui kõlas eemal äike ja meile tundus see vahemaa veel kauge, kuid sina juba tajusid, et torm niipea siiski ei rauge? See olid alati sina, kes tõi minus esile tahte ja jõu, andsid mulle eksistentsi mõtte, täitsid armastusega mu põu.
Nüüdseks möödas need päevad on ammu ja jäädavalt läinud ka sina, mispärast siis väärin elu veel mina? Miks küll .....
Kokkupuutel kergelt reageeriv
Vihun ma riimi; pilguta silmi;
kirjutan stiili;liiguta lilli, kiiruga pikki;
Kaalikat; kanga punaseks maalimas;
Sikuta-Sikuta: Pinguta-Pinguta;
Liiguta liiguta; virvarri ministriks;
Sillutan-pillutan-kihutan terve miili;
Üle käte siin mindi; ülbed hääled;
Olematu teenindus ja tahavad tippi;
Problemaatika; Lahendan sõnade paariga;
karistan kui vassivad; salmistan kui nad rassivad;
Masinad ja ennast mitte kuigi harivad; laginal;
kogu see plagiaat praginal; õhukese kardina;
ampfiib ambaal mu põrand on lagi tal;
pimesiku meistriteos;Videvikus keegi Peol;
Helbi neid helbeid .....
Hümn vennaskonnale
Kaugeks jäänud kõik sõbrad,mõne üksiku silmis veel see sama mis alguses lõõmab,kui elu lükkab ja tõmbab, nägin teid kõiki reisimas ning samuti lahkumas mu kõrvalt,elu ei teinud minust õrnalt võtvat, kuigi kedagi iial siin pole põlgand,suutmata siiski ebasiiraid enesepetiseid au sisse ma tõsta,peate mõistma,mul üks eesmärk; see on tõde ja kui see ei kõlband:jäitegi kõik võõraks,kuigi meelehead jahtisite, ma ei saanud seda ju jälgida kui see tootis vaid lahtiseid kilde,kujutluspilte,meel peab olema virge ja just tänu sellele mõistmisele ei sikuta ma lille, et mu .....
— Maarjo Kvanalinna teed
Kahte armunut
põimib telefonitoru
roheliste silmadega
tagasihoidlik neid
siniste silmadega
ennasttäis poiss
loevad igatsevalt
päevi suve alguseni
et kõndida käsikäes
mööda Vanalinna teed.
Poiss suudelda
soovib tüdrukut
ühel ilusal -
suvisel ööl.
Leida sõnajala õis
rääkida oma tunnetest
võita neiu süda -
igaveseks.
Mõlemad kohmetuvad
naerdes kostub
hääl telefonitorus
kallim millal sa
mind vaatama tuled?
Ühel palaval päeval
ilmun kimbu roosidega
peatun Sinu akna all
küsin südamesse varjupaika -
igaveseks.
suvi
Pikad suveööd saavad mööda
hääbuvad aeglaselt unistused
mida soovinud tähistaeva valgel
mälestused veel millele mõelda -
kui esimene külm hommik koidab
Sinu palgel.
Lehed värvuvad kollaseks
pargis kohtuvad me suud
jahedat augustikuud -
soojendama jääb veel
armsama kallistus.
sügis
Sügis saabunud on tasa
vihm pekslemas mänglevalt
vaid akendel -
nõnda sama igatsuse
melanhoolia rütmi
nõnda päeval ja ööl.
See mis jäi suve päikese
taha kord maha augustikuul
sellele mõtled ikka veel.
Lehed muutmas värvi
viimased õied närbumas -
aga minus on endiselt
kasvamas unistus
kasvamas vatitekk -
mis peaks pakkuma sooja
võtma enda peale musta pori
ja imama sisse valge lume
mis peseks puhtaks minu hinge
minu meeled -
kui saabumas taassünni kevad
ja suvine armumise aeg.
luigelend
Sina kes Sa tõusid
luigena lendu et
rännata kaugemale...
Kaugemale neist kes
teavad Sinu nime
minevikumustri
lõnga värvi
sellesse heegeldatud -
probleemid
saladused
armastus -
mis jäi ühepoolseks.
Ometigi kevade saabudes
tuled Sinagi koos teiste
luikede paaridega olles
nende seas see üksik
pardipoeg keda ootab
kellegi koduõu värav
soe süda igatsevalt
tuksumas samamoodi.
Sina kes Sa tõusid
luigena lendu et
rännata kaugemale
teadmata et peale
armastust täis suvede
on veel 3 aastaaega
millesse enda südant
võrdselt jagada.
kahe luige laul
vihmapiisad liuglevad klaasilt alla
lebada siin üksteise lähedal
sügis vaikselt päästab end valla
kuid meile see midagi ei tähenda
see südamete soojust ei vähenda.
lehed langevad... muudavad värvi
nagu tujud mis loodusega uinumas
alleel veel näha suve puudutuste jälgi
õhku jäänud armastus vaid hõnguma.
ja kui me hinged vajuvad unne
et uuesti ärgata tuleval taas
siis toidab neid imelisuse tunne
tärgata võiks roose täis vaas
mis meie südameid kaunistanud
kui kahe luige laulu igatsust tunneb.
Kauneid jõule Kodumaa
Eesti on mu kodumaa,
siin on ilus elada.
Saja aastaseks ta sai,
talle teen ma pika pai.
Õlgadel tal raske koorem,
välja paistab palju noorem.
Sinine ja must ja valge,
lehvib uhkelt nii suvel ,kui talvel.
Vaikselt,vaikselt lumehelbed -
sadage me maale.
Et jõulurahu tulla saaks
ja pehme,valge lumi .....
elunaut
end püsti ajan, sirgu enda najal
kui sügis, saabun suve kuumal aal
las kaarna kisa kraaksub eha kajas
ma rüütan terast, teraskroonin pead
mu sōndest saand luulevärsi mägi
tee tolmab taas, ei jalad puutu maad
poeedikuub, mu käsi peseb käsi
ma elunaut, mul elunauding peal.
puts.®