Sõnale suve leiti 542 luuletust
Suveöö
Mu taevas ja mu meri on tumedad,
taevas lendleb pilvedest palee,
ja mulle tundub, et me mõlemad- õhust ja veest,
mu külmunud teedel on suveöö hinge,
meri ja taevas, kohtuvad taas, kui ennast ma vabaks siit rebin,
on pime ent kerge, ma vajun ja lendan,
tumedad pilved ja meri.
Me rändame mööda üht ringi,
rändame kuniks on taevas ja meri,
mööda vee ja taeva piiri,
üht tumedat pilve ma otsin,
ringi käib pea, ma vajun ja lendan,
suveöö õhust ja veest,
Rändaja
Rännumehele kuuluvad kõik teed ja laevad,
lennukid ja rattad.
Rännumehel kaasas on kõik vajalik ja soe.
Ta valmis sügiseks ja suveks, ei aastaaegu põe.
Rändajatel endi sõnul muresid ei ole,
nad ei põe, ei köhi, tuulerõugeidki neil pole.
Sest nad lähevad eest ära.
Haigused toob hädine seltskond,
suhterägastikud, makse- ja tahtejõuetus.
Neid aga poleks vaja - rändaks neist eemale.
Nii nagu teebki rändaja - vaba hing.
Kandes kaasas vaid iseennast.
(30.7.2022)
Sügisluuled
Ei sügis tumene, see vaid tundub nii.
On suvepikendus oma sooja tooniga.
Lahkus ja armastus on sügise maitsed,
ta lahkus ja karvastus su palgede kaitseks.
Südames sügis sa, siiralt siidine.
Värve on aimata vaid mõned tuhanded.
Ei sõnugi riita saa puudena laduda,
mõned sügistormiga võivad kaduda.
Las aga lendab nüüd, see suvi, no las ta läeb.
Puud saavad uued rüüd ja kallistavad käed.
Ei, sina tuulemeel, saagi mul muuta teed,
teen, mida ikka teen sooja rõõmuga.
Jah, sina armukeel, mu luulemuusika,
joon sinu ande teed suure sõõmuga.
(5.10.2022)
Viis .....
Tuule laul
TUULE LAUL
Tuul puhub vett ja liigutab need lainevallid randa.
Sinna-tänna kiigutab, kuid laevu jõuab kanda.
Tuul puhub leegid kõrgele, kui õues lõket teeme.
Ei tema mõtle kõigele ja kõige vähem veele.
Oh, sina tuul, va kerge meel, vigurid sul aina.
Kas sinu tembud teistele ei muresid too kaela?
Tuul teeb õues kleidilegi kiirelt tuule alla.
Ei tema mõtle neiule, kel jalad täitsa paljad.
Tuul teeb tormis metsadeski vahel täitsa kurjust.
Puud on pooleks, pesad katki, vaata seda lurjust.
Kui aga suve lämbes lõõsas küpsed nagu pirukas,
hea on küll kui tuule .....
Olen vaba
Suvesoojus möödus nii äkki.
Sügistuultes kõnnin üksi.
Olen vaba ...
ja oled vaba sina.
Ei tõde ma taba,
mida tahan ...
mida tahad sina.
Tean vaid, et igatsen sind vahest.
Kuid sa oled nii kaugel.
.... isepäine ja raudne.
Haaran õuna ja võtan ühe ampsu.
Kerge õhk ja õlgadeni kampsun.
Peatun, võtan kohvikus istet.
Naudin üksi seda hetke.
2019.a.
siis jälle ees on
ah millal see oli
kui öösse vaadates
kõiksuse käest küsisin
mis on aeg kes inimene
miks kord on valge siis
jälle pime miks mulle on
antud korraks näha
elu imet sündind
tähe tolmust päikse kiirtest
siis jälle ees on pimedusse minek
kahe pimeduse vahel
tükk on valget aega kinni
kus saad võtta elu kaelast
näha pärani silmi sulle
elamiseks antud rõõmu
nukrust vaeva talve halli
suve sinist taevast
07.01.2024
Armu Täis Päevad
isa sinine tööpluus
eestimaa suvepäikese käes pleekinud
ja punasesõstra moosist
ema poolt kiiruga segatud morss
tarbeklaasi kannus
enne lähenevat äikest
kiiruga rüübatud
töö lõpetatud
kui rasked vihmapiisad
panid kruusase külavahetee aurama
ja muutsid eterniitkatused tumedaks
ema armu täis silmad
vaatamas järele pühapäevasele bussile
mis mind ikka viis
ja vahel ka tõi
sealt ma tulin oma kolme õlekõrrega
märgates et mõnel polnud ühtegi
aga ise helistasin juba varsti sõbrale
06.01.24.
Mälestus *
Päike, ära mine veel looja,
kui kümme tänupalvet Sulle esitada
Sa võtsid mu sõbra
hirmuga, ent teadlikkusega
mõtlen, kas mina olen see,
kes järgmine järjekorrast võetav?
Taevas ja Põrgu
ei tundu enam nii õudsad,
kui Sul on seal tutvusi
üks pioneer, kes Sind seal alati
ees ootab
sirge seljaga võimlemispallil veeredes
hantleid keskööl kangutamas
Kõik "Muumid" ja "Aladdinid"*
saavad kui lõputuks hobuse jahiks,
ent ometi
kui hingasid veel õhku
ja olid kokku varisemas,
miks ometi olin mina
kurbuses otsimas igat
nooti, igat märguannet
et üksildasest su .....
Päeva lõpuks
Keset aastalõpu hullust,
meenuta sa elu mullust.
Käidud, kus,
ja tehtud, mida -
excelis neist igast rida.
Uue aasta tööde hulki
ära rivista kui pulki.
Alati,
sa tead ju ette -
tahtmine võib teha pette.
Niisiis ära parem plaani
parandada suvel saani.
Egas seda,
mida vaja -
saagi teha ülejala.
Ela päevi tahtmist mööda,
naudinguga võta tööd ka.
Graafikud,
täis hulgiarve -
mõtetu see eilne tarve.
Ära sega päevi ööga
ega tapa ennast tööga.
Päeva lõpuks,
ainult vajad -
lähedaste vastukaja.
Poeem jõulupuust
Sügisel kui nägin lund
kartsin – see ei ole päris.
Ehk võin jälle näha und?
Seest käis läbi väike värin.
Kuurist otsisin kus suusk,
kaasa haarasin ka kelgu –
kuhu peale mahuks kuusk.
Naabrid kehitasid õlgu…
Vaatasin siis siia-sinna
kust ma leiaks jõulupuu,
mis võiks olla üle linna -
päris omajagu suur.
Ja siis üpris kähku selgus:
kõrgest kuusest oli ootus
oluliselt suurem kelgust –
sedasi mul kustus lootus.
Läks siis päevake või kaks,
mõtlesin veel järgi minna,
kui käis silme ees mul … plaks:
siin see seisis - keset linna…
Ma .....
Maja, mis kannab hokimaski
(Järgmine arvuti kirjutatud jamps)
VANA MEES niidab muru, pussitades seda kirvega
4 PUBEKAT jõuavad kohale autoga, mis töötab seksiga
nad paljad, välja tulevad. On suvevaheaeg.
Pubekatel ahmida alkoholi ja surra on aeg;
PUBEKAS1:
"VANA MEES, sa ei kuulu. Me rentisime selle tare
nädalaks nooruse aegadeks."
VANA MEES:
"Hoolekandja olen. Hoolin mina. Ärge minge taresse.
Köök on koletis. Mis on keller. Kummitus peidab sängidesse
Kraanikauss vihkab preestreid. TEE VEE on raamat"
PUBEKAS2:
"Saa maetud! Sa oled raisatud iga!"
Pubekas 2 on riiki tropp. Ülikooli diplom .....
hüvastijätt Tartuga
ka siis kui mind ei ole
enam siin läbi linna
voolama jääb Emajõgi
Peipsi poole teel vees
on suvepäeval suured
valged pilved tea
mu hing neid vaadates
õnnest kiljus
pilti aastatuhandeid mis
vastu vaatab veest
mu käsi katki tegema
ei tõusnud meel nõudnud
kivi jõudnud
nii on juba kord
räästate tilkumiseni
ojade voolamiseni
lumiselt põllult alla järve
pungad oksal palitus
metsad raagus
nii on juba kord
talvel puude saatus
taludes suve kaotust
uue kevadeni
olla tardunud morn
justkui emata-isata orb
*
Ühel kevadtalve õhtul
talv otsa meel hoidnud
end on lume valguse
ja puhtuse ligi
selles katedraalis
hiigelsuures
kordagi ometi
käinud pole pihil
mõne hetke vastu
nukralt liibund
tasse arutuna kiindund
Aeg kella keerata
Suvi meile põue poeb,
meelde jääb meil ikka,
ilm on ilus, ilm on soe,
päevad on nii pikad.
Igal aastal korda paar
saad kella keerata,
suve poole ikka taas
siis oma pilgud sea.
Sügisel siis ärkad hiljem,
õues valgem on,
kevadel veel varem üles
aeg see voodist toob.
Kokkuvõtvalt meeles pea,
kui aeg on jõudnud kätte,
suve poole keerata
end seieril nüüd laske.
- Tarmo Selter -
2023
tuhat luuletust
kui sa umbes tuhat
luuletust oled kirjutanud
avastad ühtäkki et vihm
mis neis ülalt alla sajab
teeb seda päriselt
võilill tee ääres ka värssides
päiksega kogu aeg käib kaasas
õis tema poole õhtuni kooldub
lomp külateel ka käsitsi
kirjutatud ridades
peegeldab pilvi puude oksi
nii järvevees kui sõnades
kullendab suvepäeval ööselgi kupp
sa kinni hoiad sama elu kaelast
mis päikse eest varju otsiv konn
liblika oma teelt õhku ajav sipelgas
ööseks oma õie sulgev tulp karges mais
Päike tuli siia
Kuidas päike tuli siia,
et mind täna randa viia,
tuues kaasa sooja ilma,
paistes mulle kohe silma,
kinkides siis mulle päeva,
nõnda hea ja nõnda sooja,
tuletades mulle meelde,
kuidas suvel läksin teele,
lootes leida rannaliiva,
mereveestki mõne piisa,
lainevahust kuldse harja
merelaine võlus välja,
luues hetke nõnda kauni,
mida siiani ma naudin,
kui taas päike tuli siia,
et mind jälle randa viia...
- Tarmo Selter -
2023