Sõnale suve leiti 492 luuletust
Kuldsel sügisel
Kaunid mõtted kannavad vilja
nagu viljapuud kuldsel sügisel.
Kooli või eluteele astuja,
sai suvest palju õppida,
suur rõõm on kuldseid vilju nüüd noppida.
Sügisel on tiivad,
mis linde ära viivad.
Tühjad pesakesed ootele jäävad,
kurbus rändab hingele
ja muudab kurvaks südame.
Tore, et sügisel ei kao päikene,
missest, et rohkem varjus ta
ja madalamal.
Päike hea liigub taevalael,
sellel kuldsel sügisel veel.
Rahutus hinges
Terve öö ma magada ei saanud,
sest taevas nuttis sorinal.
Muidu ikka magama olen jäänud,
oma mõtete norinal.
Tuul see raputas aknaluuki
ja tihkus nutta öös pimedas.
Suvi on nüüd ära läinud
või hoopistükkis otsa saand.
Tõstan pilgu aknale viivuks,
silm midagi ei seleta.
Ega tuulgi kelleltki aru pärind või küsind,
mis on kaunist suvest saand.
Sügis kipub hinge tulema
Vaata selle sügise kuldset ilu,
kuula, kuidas puudelt lehed
kõlinal alla langevad,
tunneta selle sügise võlu avatud silmil,
lase südamesse pugeda.
Lase sügis enda südamesse pugeda
ja hinge hella elama,
siis tunned ennastki elavana.
Lase tunnetel lasta end puudutada,
meeleolul kõigutada,
rahul vaiksel suigutada.
Jah, sügis mõtteis on mul juba,
kuigi suve armastan ma väga.
Ju siis tormile kisub meel,
nõnda on tunne sügise eel.
Kummaline kurbus
Kummaline kurbus hinge mul poeb,
kuigi päikene paistab ja süda on soe.
Suve viimaseid päevi kokku ma loen
ja peegli ees oma kullakarva juukseid soen.
Otsin sügise märke ma taevast,
põldude, aasade, nurmede pealt.
Silma jääb riivama üks leinakask, mis vaevas,
vahest minugi pea kohal olnud on hall taevas.
Suve minek teeb nukraks meele-,
sügis on nii lähedal.
Nii raske on saata Suve teele
ja linde, kes ära lendavad,
oma kodud jätavad.
JESS, SOE NÄDAL!!!
Adijöö, vihm, saadi sinust lahti
august see nädal kaunis
polnud vaja saastaga enam mahti
suvi suvena, on tagasi äris;
ning täna oli üle 25 kraadi
omapära sai viimati pidada juuniks
viimane suvekuu on iselaadi
saab tagasi rannas pruuniks;
ilmataat tassis kah kuumuse üles
mille meilt juuliks röövis
miks küll aastaajaga ta eksles
lahkuda välismaale mõnedele pälvis;
nüüd viskan maha rannalina
ei tea sügisest midagi
olen rahul nüüd ilmaga mina
lapsed ei tea koolist sittagi;
jäätist ostsime ja kaldal kõndisime
rannajalka on täies hoos
piigasi ja laev .....
üks helde suvepäev
meel hele ja kerge
et käsi saab joota
aias astrite januseid suid
laduda kuuri talveks
õues kuivanuid puid
sinitaevas kõrgel
tagasi on valged pilved
nii ööl kui päeval
Eestimaal nüüd
õitsevad lilled
hing sellest õnnest
nutta tihub vargsi kiljub
sellest ise oled justkui
puhtam õrnem pehmemad
kallistusteks päevitund sõrmed
Suvelõpu päevad
Küll need suvelõpu päevad on kaunid
ja hoiavad rõõmu üleval.
Suvelõpu päevad on teistmoodi soojad,
nad kuidagi hinge lähevad.
Lindudelgi pole ruttu
traatidele koguda,
pääsupere räästa all veel
lõbusat viisi vidistab.
Päikegi naeratab veel laialt,
tõuseb sinitaeva kõrgele.
Suvelõpu soojad päevad
säravad veel kaugele.
Küll on tore
Küll on tore,
et suvi veel kestab,
sellest iga loodusemärk vestab.
Päike suvesooja kallab,
ööd on valged, sumedad,
linde pole näinud veel
lõuna poole minemas.
Lilled iluga edvistavad aasal,
meelitavad liblikaid õiele.
Meelde tuleb mul suveõhtu,
kus palusid mind Sa tantsule.
Terve öö me keerlesime
suvesoojas öös
ja taevatähti lugesime,
me polnudki võõrad ses öös.
Küll on tore,
et suvi veel kestab,
sellest iga loodusemärk vestab
Mälus
Võid minna kui soovid
ei hoia
aga tea
sinu küünejäljed
minu munandite
vaimses vahemälus
jäävad igaveseks
Naeratuse lihasmälus
aga on endiselt veel
piisavalt piimhapet
et sulle mõeldes valus oleks
Ravida tuleb sellega
millest valu tehtud
nii ma muudkui naeratan
ja piinlen
Mälestust
sinu tuharatest
hoian mõnikord suveõhtuti
oma pihkudes
Siis ma küll tunnen
oled minu vastas
minu ümber
mina su sees
tunnen isegi kaugelt
kui õnnelik sa oled
hetkel
Hetk pärast hetke
saadame soovid
sõnadeta kirjades
need kohtuvad kusagil poolel teel
ja saa .....
august maal
ärgata hommikul
sellega üles
kõik lehed on puudel
alles astritel õied aias
ma kindel pole
nad midagi tea talvest
kus akna taga lumi maas
pelargoon verandal
üksi vaid potis õitele
harva päikest saab
koos oleme olnud lehtede
suureks saamisega puudel
sumisevate mesilastega
lillede suudel
kui suves kogu maailm
liblikana hing justkui
hetkest hetkele lendas
meil mõlemal sellest
lennust ei narmenda
veel kirendav tiivapaar
igas päevas alles suve
otsatu embus suus krudiseb
esimene puu alt korjatud klaar
*
Eilne augusti tanka
päevapaa .....
Sitapaber
Ma sorteerin ikka oma prügi
kollasesse kotti, ahju ja kasti
reklaamid teinud läbimüügi
neid alati postkasti lasti;
ning mida mu silmad tunnistavad
kaup, millele varajane juurdepääs
kooliasju firmad propageerivad
nagu olekski september juba kääs;
mõistan pilti, aga ainult vihma tõttu
praegu on august, siis on august
aga algoritm teeb alati pattu
kooli meelde tuletati sitaaugust;
panen seega neljanda variandi
kõrvale peldikusse põrandale
näib, et sitapaberit tasuta anti
saadan sõnumi iga poe ülemale;
MAXXXIMA, MiniRimi, SELVER
siin tuleb vaja kiikse parand .....
nii on
Maarjale
ära armastamast
vaid elu imelist
lakka mis siis päev
enam pähe ei hakka
nagu nooruses vein
kus olid puhtam hapram
kerged olid kogu aeg
tulema nii rõõm kui lein
meid joobnuks tegi
mõnes hetkes vallandund ilu
suvel lauda lakas lõhnav hein
morniks aja pikk vilu vahel
me mõistmatuse kõrge sein
Sinust iial ma saanud
pole kaineks
mis siis oled teisel naiseks
mina mees Sinu tarvis
õhtul süüdatud pole
enam lambis aastaid
aknal leek
Hommik
Hommik tuleb uue jõuga,
uued tuuled kaasa toob.
Sügis surub peale väega,
suvest vägevam tal võim.
Hommikud on helge moega,
mõni nukrust tuua võib,
kui sa oled eilses päevas,
mil peas veel segi oli kõik.
Kui hommik täis on linnulaulu
ja väike rõõm on südame peal,
see ongi tore hommiku algus
ja hingest suvi otsa saa eal
Haydni „ Lahkumissümfooniat “ kuulates
seda suve enam iial
ei tule tagasi neid lilli ja pilvi
puhtevärskeid hommikuid
täis loojangut õhtuid
taeva alust pilgeni täitnud
õitsemist suurt
pikk hüvastijätt ootamas
ees iga astriga aias õunaga
puul kokku pigistan suu
et sa ei näeks
kuidas hinges vallandub
karje valu lämmatav nuuks