Sõnale suvi leiti 502 luuletust
"Bossy Foxy Woman"
nad ütlevad, et neil on kopp ees
minu nõudmistest ja reeglitest
ometi, nad jälitavad mind
kutsuvad kohtumistele
tahavad minult midagi saada
ja siis ma mõtlen, et mida?
kas alateadvused on nii ühendatud,
et isegi kui ma teadlikult ei taju,
tajuvad nemad, mida ma vajan?
mu vaimne õpetaja ütles mulle kümmekond aastat tagasi
"oled üks kõva pähkel", see tähendab,
et mul on vaja Pähklipurejat
see, kes viitsib süvitsi tegeleda
iseenda avastamislooga
igaüks ei olegi nii julge ja pealehakkaja,
et endasse süveneda naise nõudmis(t)e pärast
ja milleks?
ometi oska .....
Mälestus
mäletan siiani kuidas jooksin märkmik peos
suvine august higistamas
ma teadsin, et ma olen voos, ma olen loomises
isegi kohtumine fotograafiga, kes nüüd manala teed on läinud
ütles, et küpsemas eas tüdrukud ongi need kõige ilusamad
aga ometi meie bussisõidud, mis viisid kosmosesse
ja millest pidid Sinu hinnagul valmima kui küpsed ploomid
said minul mõru kuiva veini vastuse
ega ometi me ei lähe piknikut pidama sinna ürgmäele tähtede all keelatud alale
kui ometi sa elasid viltuses majas
mis teha, ma ei saanud su lõviolemusega hakkama
ometi meestel isanimi jääb
ja .....
XXIX
Talvine rüü
nii aukus ja tume,
viimaks ometi, nüüd
asendunud suvega - kui sume.
Pead tõstmas suvepeod,
vihmaga kodadesse poevad teod.
Kõlamas kilked ja naer
lõpuks kasutuses
päevi näinud aer.
Tunded on leekimas,
käes, viimaks ometi, suvi!
mütsid pleekimas,
kuid õnneks läin'd on lumi.
Peidan valu 11
Pühad läbi ometi
lapsed jälle kooli aeti
lõppenud ka mul puhkus
minna tagasi on mu uhkus;
mille oma lastele jätsin
pühadeks kasutada usaldasin
seal poja pere, mil ma suvilas
eemal neist mujal asulas;
nüüd koos naisega tagasi
sõiduauto viib meid edasi
tuttava uulitsale koju
kuid see sitapea on mu poju...;
mil naine poodlemas
olin meie kodu avastamas
auklik ja põletatud
ning naabrimutt puu otsa poodud;
ajaleht ei valetanud, et siin õnnetus
suure läbuga sitta juhtus
igasugust, mis sarnane põrguga
kus ka keegi sai nuga;
nüüd tuleb naine ka siia
aga m .....
Suvises Norras
selline loojang
et põlvili laskud
palud õhtult endale õnnistust
enam millestki pole kahju
kui ilu nõnda hinge joodab
Su tulemist ootab
pärast põlvitust
ülal miilavad pilvesöed
ilmaruum justkui köeb
ja elu on uuesti
vanemaks õeks
hing päeva tagasi võet
*
eal sõna suuda edasi anda
vee voolamist jões
rünkpilvede varju
liikumist mäel
vaevapajude õitsemisiha
igilume läheduses
*
öös mõnes
põletab sind äkki suudlus
unund õnnevalu
kui aknal mustendavad ruudud
kõiksus laupa puutub
hing mälu raskust talub
kord süttind kiivus
kire tuli
poleg .....
Sügislaul
Suvi läind ei kuku kägu
lehed jäänud tuulele
läbi sompus sügishägu
linnuparvi kuuleme
suvi läind taas sügis õues
aiateed na porised
tuppa kolid suvi põues
mälestustes sorides
hellalt sätid ritta hetki
suvesse mis kinni jäid
uuesti ehk kordad retki
vaimusillad läbi käid
sätitud kui pildid ritta
mälus sahtlid suleme
otsustame talveks pikka
minna talveunele
lume valgust vaikust
sind tänan suvi
valge juuni
su pillamises kaua
sai olla meel
sinitaeva pilvede
astrite unustuseks
nüüd öö läbi hommikuni
maale sajab valge lund
meil unuks sootuks juuli
jääks silmapiiri taha
heleroheline kevadootus
lume valgust vaikust
aina rohkem päeva
hangedena kuhjuks
oma lastele
Aitäh, et te mind oma isaks vastu olete võtnud, kõigi oma täis- ja teravnurkade, iseärasustega.
see suurem on kui
sõnade poolt sisse piiratud
mingi tükike reaalsust
elu ja aega päeva
taeva alla tulev
hommikune puhtevalgus
see kõrgem on kui Eiffeli torn
põhjatum kui Mariaani süvik
sama elus ja tühi kui Universum
iga kord on see isemoodi
mis paneb tegelikkuse paika
lase sel ära kaduda
vahel õnnestub endalgi
aduda mis see siis om
nii kui om
The Doors - The End
See on lõpp
Ilus sõber
See on lõpp
Minu ainus sõber, lõpp
Meie keeruliste plaanide lõpp
Kõige, mis seisab, lõpp
Ei mingit turvalisust ega üllatust, lõpp
Ma ei vaata sulle enam silma kunagi
Kas kujutad ette, mis saab?
Nii piiritu ja vaba
Hädasti vajades
Mõne võõra kätt
Meeleheitel maal
Eksinud Rooma valude kõnnumaal
Ja kõik lapsed on hullud
Kõik lapsed on hullud
Ootavad
Suvist vihma, jah
Linna servas on oht
Sõida Kuninga maanteel, kallis
Kullakaevanduses imelikud stseenid
Sõida maanteed mööda läände, kallis
Sõida maol, sõida maol
Järvele, .....
Ole särav
Veidike tibutab vihma,
lehti veel puuoksalt langeb,
tuuleiil toomas on siia
hetki, mis külmad ja karged.
Värvid kõik kadumas vaikselt,
masendus võtmas on maad,
loodusel olla nüüd laskem,
sära enda seest leidma pead taas.
Ole särav kui hommikupäike,
veel soojem kui suvine tuul,
nii maailma süttimas väike
rõõmuleek, mis varsti on suur.
- Tarmo Selter -
2022
Ukraina memmekene
Ukraina memmekene nutab,
hinges valu ja kurbus südames.
Kodu pole enam võtta,
kõik on pommitatud varemeiks.
Madal majakene oli,
remonditud sai kevadel.
Koduaias õitses suvi,
lokkas vili põldudel.
Memmekese armas taati
suri ära kurbusest.
Leina nüüd on mitut sorti,
valu suur on südames.
Memmekene taevast palub,
mis on alles jäänud veel.
Pilvel ingel istub, pasun
käes.
Pasun hõikab õige-varsti:
"Rahu tuleb maa- ja südame pääl'!
Mõtisklus oktoobrikuu hommikul
Peegelsiledas vees kaselehtede kuld
ja karges oktoobrikuu hommikus
me süütame lõkketuld.
Lõppes suvi oma lokkavas ilus.
Hommik äratab maailma suurde.
Tunnen kätt veel, mis paitas ja silus.
Sügis nukrana aeda on vajund.
Täna taevas on hallimast hallim.
Ma üksindust teravalt tajun.
Kuigi kõrval on vennad ja õde,
ei suuda nad tühjust mu`s täita.
Ja see on mu valusaim tõde.
Mõtted, mõtted
Kevadlindu, suvilindu,
sügislindu, talilindu....
Kes neist liialt laulab?
Minu süda on nõnda kurb
ja hing mul liialt nutab.
Lennata mul pole jaksu
kallist kodust eemale.
Kuulan kaminas puudepraksu....
Koduõues siblivad kanad.
Äkki kuulen võõrast sammu,
lahti on jäänud koduvärav.
Elu pikk mul elatud
ei hirm teda võta...
Leek tõuseb kaminast taevani,
sinna kord hingki
järele jõuab...
Taaskohtumine
Kui me taassünnis kohtume teel,
tean, et tunnen sind ära , mu arm.
Siin siis kõnnime käsikäes veel
ja mind endiselt võlub su sarm.
Oleks taas kesksuvine juuli.
Meile meenuks, et olime kord
õnnelikud neis ajatuulis,
jätkub kajana viimne akord.
Oma hing ava mulle, mu arm!
Siis südame kingiks saad vastu.
Saatus polegi äkki nii karm
ega varjuna meile ei lasku.
Jumal, luba meil kohtuda taas,
raja siledaks tunnetustee,
et me unustusõisi ei saaks,
kui kord taassünnis kohtume veel.
Sügise vihmas
Sügise vihmas pole midagi halba
ei ole rahet ei äikeseid
pussnuge ei ole
pole poisse ei suuri ei väikeseid
Sestap käin nautimas sügist
tema jahedat jahedat vihma
tunnen kuis piisad mind embavad
ihul leiavad paigad salajad
rinnad ja niuded ja allapoolt rihma
puutuvad sealt kust keegi ei tohi
salaja läbi mind tõmbavad
puutuvad miskit mis seisab mul tühi
Jah- mul on külm
jah- olen märg
aga vihmas ei ole ma üksi
ma tunnen et keegi must hoolib
ma lähen tal korda
ja ma tunnen et kurat mind küll
nõnda meeldivalt meeldivalt noolib
Suvine vihm on liig soe
mind lu .....