Sõnale sära leiti 1695 luuletust
Palju õnne
Palju õnne soovin ma Sulle,
kaunis ja andekas naine,
õnne toob kevadetuul veel,
luues hetke ebamaise,
mis täpselt Sinule loodud,
tuues naeratust huulile juurde,
ei loe, et uus aastaring saabub,
Sa leiad end nüüd minu luules,
olles jäädvustatud tähtede ritta
nii kirjas kui linnuteel,
Sa särad nii läände kui itta
oma iluga eluteel...
- Tarmo Selter -
Südame kaudu...
Öises kuuvalguses pilvede tagant
paistmas tähed, me oleme siin,
kogu maailm me ümber veel magab,
õrnalt kumamas on koidukiir...
Ööd nii pimedad hetkes on tasa,
kuid meie sees süttimas leek,
mis kuumuseks kaht hinge vajab,
kes koos oleks tundmuste sees...
Sinu sära see toob välja päikese,
Sinu naeratus loob linnulaulu,
luues hetked nii suured kui väikesed
meie oma südame kaudu...
südame kaudu...
Kui saabumas koidiku kuma,
on süttimas suur taevakaar,
kahte hinge, mis leekides juba,
paitab päikesekiireke seal...
Sinu sära see toob välja päikese,
Sinu n .....
Jõulud tulevad kikivarvul
Jõulud tulevad kikivarvul,
tasa hiilides,
liiguvad südamest südamesse,
meeli puutudes.
Vahest magaks maha
jõulud,
kui hinges raske
on,
või astuks üksi
samm sammul,
jõulud mustad on.
Äkki siiski
laseks lahti
oma kurbuse,
las salamisi
poevad jõulud,
ka minu hingele.
Ei ma sammuks
enam üksi,
pimeduse teed,
jõulud valgemast on valged,
hing mul säraks sees.
Armas jõuluturg
Armsaks pean ma jõuluturgu,
mis igal aastal Tallinnas,
keset vanalinna hõngu,
Raekoja platsi peal,
igihaljas kuusk on püsti,
tugevalt seisab jala peal.
Ei kõiguta teda seal miski,
jõulurüüs särama ja näitama end peab
olgu rahvast vähe,palju
kõik nad tulgu jõuluturgu,
hingekosutust sealt saab,
igal kaunil jõuluaal.
Esimene
Sa jääd vahest oma mõtetesse seisma,
kuid miski toob sind alati tagasi,
kas see on siis minu hääl, mis jääb su kõrvus kajama,
või mu pilk, mis peatab sind salamisi.
Sa vabandad ja muigad arglikult,
kuid mille eest sa vabandad(?),
kas selle eest, et vaatad mind nii mõtikult,
või kas on midagi mida sa karda?
Jälle ootan seda naertust,
seda naeratust, mis paneb naeratama ka mind,
neid lahkeid kauneid silmi,
mis haarvad kõike enda ümber.
Su silmad säravad päikese käes,
ja sa vaatad mulle otsa ja naeratad,
ma vaatan sulle otsa, su silmadesse uppudes,
muud ma e .....
Hämar teerist ...
Nüüd kamber teine,vaateski on muutus,
tänav , liiklus toimib ja miski sinu sees.
Õhtutuled säramas kus sina vaba mees,
võid peagi kaaslaseks siin olla meie ees.
Trellid sulle , kui prillid , mida proovid,
saad nägijaks või uusi veelkord soovid.
Valid õiged, kõik valla avatud sul teed,
pime oled ei aita ka võred rauast need.
Hansi!!!
Õrn lohutaja ...
On kurbus see , mis krampi kisub huuled,
siis valla - päästab , kuumad silmaveed.
Nüüd silmis sära sul , kui pärleis kaldal.
kus puudutamas hell , neid vette - vool.
Nuta , lahkub mure maailm sulle helgem,
sest pisaraid täis kurval , hinge - ruum.
Õrn lohutaja pisar , meis mitmes liigis,
meid säästma loodud, valust - südameis.
Hansi!!!
Mis on õnn?
Kas viib mind ükski tee õnneni?
Või ehk on valesti see kuidas mõtlesin?
Kas saab sundida õnne?
Või on õnn see üürike hetk,
mida ootamatult tõdesin?
"Mari ainult magusast moosist hakkab kõht valutama!"
Lapselik jonn, soov et elu üle valitseks kontroll,
mõistmata, kui võikana allasurumine võib lõppeda,
Konfliktiga ei saa tulla ju rahu,kõik mida vajan on..
saada aru
Milleks ma veedan oma aja, et ära joosta,
Kui tõde on siin samas mu sureva näo peegelduses,
Raisates aega et luua ammu kadunud tunnet,
Mu lapsepõlv on surnud, on aeg edasi liikuda,
.....
Kaootiline ilu
See on nii ilus - lehed lasevad
end lihtsalt tuulel kanda.
Autod kihutavad -
koguaeg on neil kiire -
lompidest läbi
ja see vesi sõidab
nendega kaasa,
lendab igale poole
ja sahiseb rataste all.
Õhtu on pime ja ainult
kollaselt vilkuvad foorid
valgustavad seda
kaootilist kulgemist.
Keegi ei märka seda ilu.
Ilu varjatud kujul.
Ainult tumedasse riietatud
tanksaabastes neiu,
kes seest küll ainult
säravamaks muutub.