Sõnale sääsk leiti 14 luuletust
Lõks
Õhtusöök
kolme emasega
ma toit nad sööjad
Putukateadlase soovitus
toita võib sääski
lõpuks on lõks
Vaatasin imetlesin
kolme imevad eite
luban rahus neil
Nende äralennul taipasin
andsin just
kolm tilka verd
Muidugi viivad nad
minu vere
vanakuradile
Hõikasin neid tagasi
lootuseta
leping on jõustunud
Kuulun nüüd saatanale
no tore
No tõesti tore
Emotsioonide tasakaalustamise harjutus
ma tahan välja
see kookon on liiga kitsukeseks jäänud
need tundeavaldused,
need emotsioonide puhangud
negatiivsete tunnete laviin
kas oleks seda mulle kui mägironijale vaja?
lõpetage segadus
ja lõpetage kära,
paljudel puudub veel see sisemine küünlaleek
millega ennast valgustada või vastupidi
nad muutuvad oma lambavilla sussidega liiga pehmeks
liiga tolerantseks, liiga andeks andvaks
aga ma ei anna anadeks
ei anna andeks, et minust aastakümneid vanem inimene käitub
minuga nagu sääskedega
*tüütu pinin kõrvus*
(ma võin mõista, aga
ma ei pea oma piire laie .....
Pinin
Öötuli lapse toas põleb
ja isa külla tuleb
tütrele suud anda tahab
aknast tuul sisse vohab;
ning mingi pinin kõrvus
tüütuse tase suures arvus
kuramuse sääsk verd tahab
kahe keha vahel vohab;
nii isa selle surnuks lõi
näha, et tütart ta juba sõi
kui seinale lõhki pauguga
pritsmed ja palju punast juga;
tulnud parasiit öölambi tõttu
ja oodanud, mil ohver läinud tuttu
isa kahjuri ära suretab
ja öölambi pealekauba kustutab;
hommikul tütar vaatab padja alla
hambahaldjas ju lubanud tulla
kuis kiku siin ikka veel
sülitab tuld ja tõrva tütre keel;
.....
Suvilas
veel verest minna
ei taha see juuniööde
toomingavalgus
see magada ei lase
üks igatsus igasse
rakku valgub
nii valus ta mõistev
malbus sääl kuskil ehk
õies mõnes veel kobrutab
mu elu taeva sinine algus
kord igasse rakku see valgus
*
suvi otsa aedades
niiduki vali põrin
see linnud peletab
putukad rohus
aastaid kostnud pole
tirtsude rahustav sirin
õhtuti üksnes vaid
sääskede tüütu pinin
käe äkine plaksatus
grillvorsti ninna tungiv lõhn
peenral närtsinud iiris
Putukate Drive - In
See pole saladus
kuidas sääsk kõrva all vingus
nii hubane suve pimedus
putukatele meeldib valgus;
aken lahti ja üksik lamp
mu seinal särab
sisse asub putukate kamp
tiivapinin kärab;
sääski, kärbseid ja koisi
avaki aken on putukate drive - in
peale nende on ka teisi
ning sellistega on paras piin;
"RÕMMAKU NAHHUI MU TOAST"
neile ma hõikasin
mõni veel hammustas mu peast
nii laua lakke viskasin;
mu tuba on nagu tankla
kus nõmedamad verd võtavad
ja siseruum nagu parkla
tuleku eest vaevalt maksavad
lamp on nagu jaanilõke
midagi primitiivse .....
üks luuletus tuli täna veel
ah kui hea
juuli kuuma päikest
nüüd tilgub otse verre
endal keelama ei pea
sukeldumast aja eest
terveks päevaks sinimerre
mis siis et tead
ei kesta aeg kaua
nõnda heldelt
meel ole hele kerge
hetk kildudeks su käes
ei enam siiski klirise
kui päev vaid loojub
sääsk kus piniseb
Kui hirm on nii suur, et ei lase elada või siis kui hirm võtab üle keha võimust
Ma soovin teada, kas Jeesus armastab meid kõiki
või on selleks mingi daatum
Pole kunagi olnud religioosne - otseselt
ikka eesti-vene juurtega
põline Lõuna-Eestlane
hea meelega võin külapoodi sõita hobusega jalas ainult vanaonu
vanad kalastamise kummikud
Enam suitsusauna me ei tee
sest ma pole seal ammu käinud
Kuidas ma lapsena ei saanud saunast aru....
aga nüüd istun pea iga nädal linnapreililikult SPAs
ja mediteerin endale paremaid alguseid
Mu kassipreili ja -härra naeratavad mulle
kui tean, et pean keha puhastama, et
hoida võimalikult kõrget sagedust
Ni .....
Sõbrad igavesti
Ära võta isiklikult
kui sind surma saatis sõber
ju tal meeldis sinust rohkem
sinu püütud põhjapõder
Kimbuta ja mängi kolli
narri surnuks küljeluu
Kes su surmas omas rolli
naistest puhtaks pühib suu
Kui siis äkki sõbral vaja
ärasurnud sõbra nõu
Kärbseid sääski pähe aja
kuidas lõpeb naistepõud
Teata võttes inimkuju
hauahäälel seleta
Surnud naised ootvad rivis
vaid elu endast peleta
Kui siis läbi surnumere
naisi otsib kasutult
anna sõbral sõbratere
vanad võlad tasutud
jalajäljed
tänavalt kiirelt möödume
inimestest küsimata nime
sammud nii päevaks mõõdame
igavikuks öös kui on pime.
talla all laiaks astutud näts
kuivaks tõmbunud mustjas pori
ei huvita kedagi kuidas läks
sinu pilkudes ei otsi ei sori
võõra uudishimu pinisev sääsk.
plaatidest laotud kõnnitee
elust läbi helendav jalajälg
teadmata lõppu... tupikut ees
summutab mõtteid varjude mäng
elusolemise järgi olev pidev nälg.
Kanali ääres
Kanali ääres põõsastik lokkab
Päikene soojendab merd
Pahade sääskede teravad nokad
Imevad magusat verd
Sirelisiirup ja võilillemesi,
Sülgede marjane maik
Täis juba pissitud suplemisvesi
Männipuult niriseb vaik
Räästa all ripuvad kuivanud särjed
soolased nagu me ihud
Üksteisest kinni hoiavad märjad
higised kleepuvad pihud
-Tiina Nuum-
Mälestuste allikas
Istun mornilt mõtete metsas, mälestuste allika äärel,
näen sinikaid ja vere plekke, enda tuimaks jäänud jala säärel.
Mu katkised jalad, mind enam siit ära ei kanna,
mulle mitte miski enam paranemise lootust ei anna.
Inimene, kelle pärast jooksen verd, ta on mureta,
kuid mina vindun ja olen mure sääskede pureda.
Kuu peegeldab ta nägu, sillerdab temast allika pind,
puruks rusutud kurbusest on mu rauge rind.
Vileda tuule keerutav hingus,
ta nime mu kõrva vingus.
Kunagi ammu, ta ilusad pruunid silmad,
muutsid ilusaks mu kõige tormisemad ilmad.
Kunagi ammu, .....