Sõnale süda soe leiti 212 luuletust
Surmav ja soe süda
Kelle süda see on? Ma arvan, et tean.
Selle omanik on aga üsna vihane.
Ta oli risti nagu tume kartul.
Jälgin tema tempot. Ma nutan tere.
Ta väristab oma südant
ja karjub, et olen teinud halva vea.
Ainus teine heli on katkestus,
kaugetest lainetest ja ärkvel olevatest lindudest.
Süda on tappev, soe ja sügav,
Aga tal on lubadusi täita,
Õudusunenägudest piinatuna ei maga ta kunagi.
Kättemaks on lubadus, mida tüdruk peaks täitma.
Ta tõuseb oma neetud voodist,
vägivallamõtted peas,
raevu sähvatus ja ta näeb punast.
Ilma pausita pöördusin ja põgenes .....
Soe naeratus
Vahest käingi niisama ringi,
Sinu sooja naeratusega südames.
Vahest ma seda naeratust kingin neile,
kel murevõru suul
ja kurbus silmades.
Sinu soojas naeratuses on imeline tunne,
hoian seda sooja tunnet oma südame sees,
ja kingin neilegi,
kel kurb on meel
Kuum süda
Magan lahtisilmi,
olla on mul hea,
kaminas veel tuli,
praksumas on seal.
Kuumalt lööb mu süda,
nagu süte peal,
ei ta jahtu ära,
kuniks sina seal,
huulepulga jäljed
veiniklaasi peal,
maasikane suudlus kaelal,
ilutsemas seal.
Lagi on nii madal,
mõtteid kokku loen,
uni tuleb tasa,
päeva pole veel.
Soe abikäsi
Soe tunne mind täna valdas,
abistasin inimest,
kes minult abi ootas.
Võhivõõras inimene, kel jalg kipsis,
ülekäigu rajal seisis,
kätt abistavat ootas.
Palus lahkel pilgul ta,
et kas saaksin teda aidata
üle tee ma.
Suur hirm tal selle ees,
äkki valgusfoor lööb punetama
tema ees
ja autojuht lisab kiirust teel.
Käevangus tasa liikusime,
aeg teel seisma jäi.
Turvaliselt teed ületasime,
hinges soojus,
see südamesse jäi.
Esimene soe päikesekiir
Esimene soe päikeseiir
toob naeratuse näole,
paneb sädelema südame,
loob armastust ja armu hingele.
Esimene soe päikesekiir teeb rõõmsaks ja lustlikuks meele,
kannab lauluviisi keelele,
muudab võluväel looduse õitsele.
Esimene soe päikesekiir
valgust jagab maailmale,
maalib rahu tuvi tiivale,
meelitab kuumale rannaliivale.
Soe sügis
Soe sügis hellitavalt põski paitab,
lehti tasa puudelt alla aitab,
kutsub päiksepaistet esile
ja ei ole ise nõnda vesine.
Laseb pehmel tuulel tasa õõtsuda,
kuigi sügistuul on harjund lõõtsuma,
katab pilved õrna uduga,
et linnutee võiks kergelt sujuda.
Varsti sügisel on rutt,
tali tuleb nii, et taga valge jutt.
Pole siis sügisel aega venida
ta tõepoolest peab ära minema.
Sellest kurb on minu meel,
tahaksin sügises olla veel,
tunda ta hingesilitust
ja õrna südame puudutust.
Linnukese toidumaja
Lenda siia väike lind,
toidumajakene ootab sind!
Ilm on külm ja pakane vali,
tühi kõht, see ei ole nali.
Tule teri nokkima,
pekitükki mekkima!
Soojendan sind oma hella pilguga,
kostitan kõhutäiega.
Olgu lumi sulle kerge,
iga päevakene helge!
Paitagu sind mu süda soe
iga eluke meil loeb!
Kevad teisiti
Sel aastal tuli kevad teisiti
ta tuli üsna vastu minu tahtmist
kas minult küsiti
kui päikene ja sulailmad
õue veeti tolmund sahtlist
Ma olnuks surnud veel
ja seisnuks talvel külmund peos
jah olnuks surnud liha sääl
mul praegugi veel kindad sall
kunstkarakullist müts on peas
Ei õnnest hõiska kevadsooja sunnis
käin ette manat tuhakarva nägu
kuid siiski tunnen igas uues tunnis
mu süda justkui sulaks
ma rõõmustaksin nagu
Armastust täis kevade
Mul tunne soe on südame peal.
Su kallistused nii kuumad
kui päikesekiired,
mis põletavad tead.
Su silmist sooja sära
on märgata,
nii hea on sellepeale ärgata
ja Sulle üht suudlust kinkida.
Tõesti kevad äratab südamed,
lööb armastuse õitsele
kui pungad puul,
südame peal.
Kõik tunded tärkavad
justkui uuele elule.
Selline ongi elukevade...
Lase ta lihtsalt sisse
oma südame.
