Sõnale süda leiti 3153 luuletust
Vangistatud süda
Olen südamega kinni su küljes
sinu armastus on vaigistanud mind
Olen kui allikas,kust palju oled joonud
oled lättekeseks ikka olnud mul
Olen kui merevoogudes ulpiv laine
oled kindlaks aeruks peos
Olen kui hunt,kes ulub kuu poole
oled see, kes vaigistanud mind
Olen kui pesast kukkunud linnukene
oled peopesas soojendanud mind
Olen kui sinilillekene
oled noppinud ainult mind
Olen südamega kinni su küljes
sinu armastus jääb vangistama mind
Klaasist süda
Endast andmata teisest nõudmas parimust,
Nina pidi veetud narritud, vassitud,
Kadedalt pealt passitud, käitutud vastikult,
Uskumatta karistust,jäänud puudu taevane haritus,
Suurem segadus saatmas igas valikus,
Tänase päeva valgus igavikku vangistus,
Klaasist seinad, kullast süda,
Maailm seisab, valmivas ema üsas,
Klaasist seinad, kullast süda,
Kartes tõde leida, tuult vaid püüdmas,
Klaasist seinad, kullast süda
Lõikan seda mida külvan,
Klaasist seinad, kullast süda,
Ehk peaksingi hinge kuradile müüma
Klaasist seinad, kullast süda
Üllatunud, pragude vahelt vai .....
Kristall Süda
Värvidest kirkalt virvendab,
Närvides ikka piinlemas,
Kõrvades pikalt undamas,
Muuta Ei saand- Muuta Ei Saand,
Sind.
Jultunuid, aitan püsti kui sa kukkunud,
Uskumus, et toon külvi kui julgustust,
Juhtunud, toon milles sõbrana suhtunud,
Ei kuulnud muud, Lubasin, et olen hullunud,
kuid see kurbus Must, minusse juurdunud,
Surub surmasuus, kus unustus,
Jättes mu sulle tundmatuks, unarus,
mida ei nad uurinud, enne kuulmatu,
mida polnud vaadata lubatud, juhatus,
mõistusele puhastus, kõne avarus,
truuduse muutmatus, orkestri jumalus,
siiruses pühendumuse kullanud, suutmatu .....
Siis kui süda ...
Siis, kui süda armastusest lõhkeb
ja pisar purskub silmapõhja seest.
Ning sisetunne on nii uhkelt uhke:
hing kinni jääb, vaimustus mu sees.
Neid õnnehetki eales pole liiga palju,
neid tahan tunda ikka veel ja veel.
Ei ma vähesega kunagi vist ära harju -
ah, las heliseb see tunne minu sees.
Mehe süda
(24.10.14)
Sees torm
ja maru.
Rinnus aga jälle
väike südamevalu
Vaevan üksi ma pead.
Miks küll kõik
nii olema peab?
Ekslen arutult ringi
Siiani leidmata on
See miski.
Oleme teinud
Valikuid halbu
Kui ka häid,
Sina ikka mu ellu
Siiski jäid.
Miks oli see nii…?
Kas end petan,
Kui tunneb õiget süda?
Sõnadega seda öelda
ei suuda…ei taha…
Hoiab tagasi
Suur hirm
Kaotada vabadus
südames soojas,
just see mind tagasi hoiab.
Ah elu elama peab,
Kui ei riski,
siis teada ei saagi,
mis on tõeliselt hea!
Klaasist süda
Ma hoian käes üht südant, mis kuulub sinule,
mis vormitud on tules ning särab päikse käes.
See on üks võimas süda, mis ei purune.
Kuid puudub selle soojus, mis ei unune.
Sult otsin sõbrasoojust, mis lohutaks mu südant
ning abipalveid kuuleks, kus iganes ei hüütaks.
Ma otsin sinu sõprust, mis lõpuks kinni püütaks
ning meeldejäävaid hetki, mida keegi ei süütaks.
Mil hoian ma su südant, mis vormitud on tules,
mul meeles sina püsid, juhtugu mis tahes.
Sind sõbraks endal pean, mis parem olla saaks,
ning armastan sind väga, soovin et sa teaks.
Kullakallis kevade
Kullakallis kevade,
oled jälje jätnud mu hingele.
Kinni tuisanud on teed,
talv mu hinges valitseb veel.
Aias lilledel on paha,
külm nad ära võtta tahab.
Pungad puudel külmetavad,
ohus on kõik linnupojad.
See kõik mu hingel haiget teeb,
süda kurb ja nukrust täis meel.
Kullakallis kevade
ei lahti lase sind hingest veel.
Südame usaldus
Ei keegi teine
või mulle öelda,
mida tunneb või mõtleb
süda mu sees.
Ise järgin oma südant,
mida ütleb, seda ka teen.
Kui teisiti mõtlen
või teen,
on kohe katastroof mu teel.
Ainult süda teab ette-ja taha,
ei takista mind teel.
Nii palju on erinevaid mõtteid,
mis survestavad südant mu sees.
Kuid ma varun aega ja mõtlen,
teen ikka nii,
nagu süda mul käsib ja ütleb.
Ei seda kordamast väsi mu meel.
Ainult süda teab
ja tunneb mu hinge,
usaldan südant, mis tiksub mul sees.
Koos vihmaga
Koos vihmaga ma nutujoru ajan
ei taha üksi olla vihma ajal,
tunne kurb mind valdab kogu aja,
kurbi mõtteid aina juurde sajab.
Üht päikesekiirt kõrvale oleks mul vaja,
kel silmis sära, sära jagada tahab,
siis vihm las kallab
ei temaga kaasa lähe enam
ja ilmaelugi on siis palju kenam.
Süda ikka kurvastada tahab,
hing nutta, kui väljas sajab,
kuid päike vihma ära ajab
ja taas päikesekiir mu südamel särab.
Armastuses särab päike
Sa särad kui päike,
mis ere on taevas.
Väljas ilm morn ja vihmane on.
Sa ilmusid mu juurde
kui välk selgest taevast.
Laulan Sulle valust,
mis mu hinge peal on.
Vaikne on,
hiirepiuksugi ei kuule,
süda lööb õrnalt, pumm-pummadi pumm.
Rõõmupisarates on sinine taevas,
ühtäkki kadunud on pilvine ilm.
Kaelakuti koos, meil hea on olla,
valu ei olegi enam nii piin.
Merest ma mõtlen
Armastan sind meri,
sinu imelist kohinat,
sinu valgeid lainteharju,
mis rannale loksuvad.
Armastan sind meri,
sinu valgeid kajakaid,
vahel su süngust, mu meri,
kui südames põletab.
Armastan sind meri,
sa oled mu majakas,
kui kurbus rõhub hinge,
sa teed mulle näitamas.
Armastan sind meri,
oled püha mu südames,
sinust leian rahu,
oled ilus mu mõtetes.
EMA
Ema, Sa oled kena-.
Ja väljas on kevad-.
Ema, Su silmad kui sinilille õied,
millele laskunud on päikesekiired.
Ema, Su hääl on kevadiselt mahe
ja süda kui päikest täis päev.
Ema, Sul on siidjad juuksed
ja siidised käed,
silitan neid, kui kurb on päev.
Ema, Sinu kõrval olen, ei unusta.
Minu süda, Sinu süda-,
ikka rõõmustab.
Kevad on kohal alati
Sind uskusin, kui ütlesid:
et tulen Su ellu tagasi
puhtana ja uuena nagu kevade.
Sind uskusin, kui ütlesid:
et teel takistusi pole enam,
kõik saab olema kaunis kui kevad.
Sind uskusin, kui ütlesid:
et toon päikesesära tagasi Su ellu
ja uue alguse saab me õnnekevade.
Sind uskusin, mul avatud oli
südamevörav Sulle.
Kuid ühel päeval teada andsid mulle,
et ei kingigi seda kevadet ma Sulle.
Kevad liiga hiljaks jäänud on,
jahenenud mu tunded.
Olen nagu tuulispask,
mis üle välja käib
ja eneses ei ole ma niiväga kindel.
Minagi ei ole selles kindel,
kas tahan .....