Sõnale sügis leiti 706 luuletust
Sügis
Külm märg pimedus on päevanorm.
Vihm, tuul, libedus ja sügistorm.
Kõle-kale, vale - karm.
Sügis, oled Sa mu arm.
Mul olla võib külm, kuid see üldse ei loe
sest ilu ja valu on sügise sarm.
Korstende suitsu all olla võiks soe,
kuid nii ei haara mind Sügise arm.
Mälestuste lõhn ja unistuste värv;
õnnetunde kihk ja hingepiina lärm.
Pea kõik on tuhm ning valitseb äng
aga siiski ja ikka! on Sügis mu arm!
Tujudeküllane sügis
Kui nüüd salamisi mõelda,
siis võib täpselt seda öelda,
et sügisel on palju tujusid,
mis muudavad me elusid.
Sügis vahest jonni ajab,
paneb külmad tuuled lõõtsuma,
müristab ja välku taga ajab,
oma kangekaelsust püüab näidata.
Kui sügisel on lahke tuju,
kõik endast ära annab ta,
siis kostitamisel pole piire,
muudab rõõmsaks
nukra meele.
Tihti sügisel on endal nukker meel,
siis vihma kallab
ja tujul on pisarad sees,
nii tundlik on siis sügisel meel.
Las vihma ladistab
kõigis sügismeeltes,
siis puhtamaks saab hingki sees
ja rajatud saab päiks .....
Sügis on turtsakas teismeline
Sügis on turtsakas teismeline
Kord on ta särav kui armunud naine
Pillub värve siia sinna
Ärgitab päikest laiemalt naeratama
Mõned linnudki laulma meelitab
Meri peegeldab ta sillerdavat õnne
Siis ühtäkki purskab lohutamatult nutma
Ulub kui üksik armuvalus hunt
Ja päike peidab ennast pilveteki taha
Kartes sekkuda
Tuul püüab lohutavalt leelotada
Kuid asjatult ja vaikib peagi.
Siis on ta jällegi osavõtmatult hall
Ei ühtki emotsiooni kivisel palgel
Värvid on järsku unund
Korra kuuled vihmakrabinat katusel
Peagi vaibub
Ja taas on jäine mask ta näos
On see .....
Tore sügis
Tore sügis poeb samblasülle tuttu,
ärkab koos karge hommiku hallaga,
pilvepadja peal veel päikene tukub,
lehispuudelt kastetilku kukub.
Sügisele meeldib karge hommik,
meeldib tuulevilinat kuulata,
meeldib väikene vihmakrabin,
pilkases ööpimeduses viibida.
Kirjud lehed meeltmööda on sügisele,
vaade ilus, kui puudelt alla langevad,
mõni lehekene keerutab end õhus....
Sügis, oled tõesti kõige toredam!
Sügis Sinu hinges
Järsku ma ei tunnegi Sind ära
oled hoopis teine Sa.
Vahest sügisnuttu täis on Sinu süda
naer seal üleliigne näib.
Mis mõtted valdavad Sind täna?
Millist koormat kannab süda?
Vahest elu näpistand Su hinge
valu tuli korraga.
Sügis tuli
see on kindel
ellu salakavalalt.
Armastab ta Sinu hella hinge
üsna, üsna palavalt.
Sügis
Sügis, sind ma nägin eile,
kuulsin öösel vingumas.
Puudutasid minu hinge,
sa oledki päriselt olemas!
Oled pisut nukrameelne,
kuid särts on sinus olemas.
Küll natukene hilja tulid,
vaikselt ja salakavalalt.
Aga täna oled ilus,
soe ja lahke meelega.
Midagi nii väga tahaks,
oma hingest sulle kinkida.
Sügis teel
Paljud puud rohetavad veel
lehti vähe kõnniteel.
Tuul veab räti kaelast minema,
sügis hakkab õiget nägu näitama
Taevas pilvi kokku vähehaaval
liigutab,
siia-sinna mõned vihmapiisad
tilgutab.
Sügis laululinnud viinud ära,
pesitsema võõral maal...
Nokka plagistama, uut kodu looma
sinna, kust soojust saab.
Tore sügis
Polegi see sügis hall
ei näe vivmapilvi taeva all
pole kuulda linnukeste kurba siutsu
sügis täis on kirjut säutsu
Päike kuldab metsateed
kraavis ojakene niriseb
üksik porikärbes kuskil piriseb
samblikus rästik sisiseb
Siilipere lehtedes lulli lööb
orav puu otsas käbisid sööb
karuott laisalt mõmiseb
lutsib käppa, mis mesine
Haavikuemand silkab siia-sinna
kõrvad kikki, kuulab kuhu poole minna
jänkupojad kõik on teisel pool teed
sabatuti otsas neil värin on sees
Sügis soe ja tore on
tiigipervel krooksub konn
nii lõbus kõigil olla on,
sest tore sü .....
Sügis
Sügisel kord lehtedega mängisin ma tuules,
mille kohinat ma puude ladvus vahel ikka kuulen,
tundes ära sügisese raagus okste laulu,
täna tuleb minuni see tuuleiili kaudu.
Lehed õhku viskasin ning silmitsesin värve -
oli punast, oli kollast hommikust, mis karge,
päiksekiired sillerdasid jääkristallilt vastu,
silmitsen veel veidikene, edasi siis astun.
Puudel lehti vähemaks jääb aja jooksul veelgi,
paljad oksad raagus puud ei kaunimaks küll teegi,
siiski tuleb leppida, ei miskit muuta saa -
sügis on me Eestimaal ju vaikselt võtmas maad.
- Tarmo Selter -
2022
Sügis
Sügis kullast lehtedega
vaikselt siia liigub,
tuuleiilis vihmadega
kergitamas tiibu
linnud, olles jälle teel
kaugele sinna,
kuhu hallad järele
ei saa iial minna.
Suvi öiste külmadega
lehed värvib need,
jahedate ilmadega
vaikselt rajab teed
sügisele, kes nii vargsi
tulemas on külla,
suvi see ju lahkub varsti,
et siis jälle tulla.
- Tarmo Selter -
2022
Tunnete sügis
Nüüd tunnetel on vaba voli olla,
sest sügisel on hingepaelad valla.
Süda rohkem kannatab ja kurvastab,
sügisvihmad meele härdaks muudavad.
Sügis kurvameelne minu hinges,
teab, kuhu peituda.
Mul hea on olla, pole pinget,
kõik tunded paberile lasen voolata.
Sügis meie keskel
Sügis tuli rõõmsal meelel
nüüd ta ongi meie keskel
hõlma all ja lehtedes
halli värvi pilvedes
Sügis kinnitanud kanda
põldudel ja aasadel
metsasülle peitnud enda
puraviku mütsi alt piiludes
Sügis aedupidi hiilib
lookas õunapuid patsutab
marjapõõsastes teeb ringi
midagi seal küpsetab
Sügis rukki-ja nisupõldudel
kulda kühveldab
viljaveski rattale hoogu juurde lisab,
et see ööd ja päevad jahvataks,
kogu ilm et küllalt saaks.
Sügis
Sügis juba lehti veeretab teel,
krõbisedes mööduvad jalge eest,
poolenisti päikene naeratab,
pilvesülest vihm end välja upitab.
Peas tuiskab ringi mõtetelend,
tulebki sügis, aasta üheksas vend,
tiibadesahinal tuleb lennu järel lend,
vahest pilvedes tunda tahaksin end.
Sügis
Kui hommikul vara ärgata,
vaata vaikides ringi,
kas tõesti on juba märgata
sügise loodavaid kirgi?
Kas on hommikuses udus
tunda näol karget õhku,
loodus, mis on veel elus,
vaikides haihtumas õhku.
Sügis õrnalt lehti paitab,
värvides loojanguvärve,
nii suvele vaikides näitab,
et sügis vargsi saabub jälle.
- Tarmo Selter -
2022
Sügis
Kuldsed sügislehed teel
puudeokstel lehti väreleb veel
minu hinges rõõm on sees
päike kulda kallab veel.
Rukkipõllul vili õõtsub
laiadel väljadel tuul lõõtsub
vana aidauks nukralt kiiksub
viljasalves hall hiirekene piiksub.
Meeleheitlikult vares kraaksub
kuskil kaugemal lendavad laastud
tasapisi elu edasi tatsub
suur lootuskiir sügisesse astub.
Juba sügis ringi hiilib
Juba sügis ringi hiilib,
tuul ta vihmamärgu juukseid föönitab.
Suvi ei taha jääda sügisele jalgu,
oma kuldsed kingad sügisele annetab.
Päevavalgus tõmbab ennast kokku,
jupikese endast hämarusele ulatab.
Traatidele linnud kogunevad kokku,
otsivad oma lõunakaart.
Kahju sellest, et rännuteele,
oma laulud nad kaasa võtavad
ja minu hinge kurva meele,
maha jätavad.
Juba krõbistabki sügis aias,
puudelehtedes sahistasb.
Tasa, tasa oma kuube,
vahest nuttu lahistab.
Siiski igas vihmapiisas
on päiksehelk sees.
Siiski iga järgnev päev
rõõmu meile teeb.
Miks sügis nõnda tõttab?
Miks sügis nõnda tõttab?
Kuhu kiiret hakkas tal?
Miks sügisesse mindki tõukab?
Miks nii palju pisaraid,
peidab taevas hall?
Veidi vara lasta nuttu valla,
suvi ju rõõme jagab veel.
Sügis peitma peab end teki alla,
tema jorinat ei taha kuulda veel.
Surun kiirelt muremõtted maha,
kurbuseks mul pole valmis meel.
Ei ma poe peitu räästa alla,
ega vihmapilved kurvasta mu meelt.
Kui sügis tuleb omal ajal,
siis on ta minu sõbrake.
Kas tõesti sügis tunneb ära,
õrnahingelise südame!